ESIMENE PÄEV - 25. detsember 2024
Otsisime lastega pikalt kohta kuhu võiksime jõulude ja uue aasta vahel kõik koos reisida. Igasuguseid variante käis peast läbi lumisest Lapimaast kuni päikeselise Egiptimaani. Lõpliku otsuse tegi meie eest aga ära Airbaltic kuna pakkus kõige soodsamalt meile sobivatel päevadel lennata just Pariisi! Natukese kummalisel ajal meie lend toimus - esimese jõulupüha öösel kell pool neli pidime olema lennujaamas, aga minu kahtluste hajutamiseks teatas selle peale Eliisabet, et mis see siis nii imelik on, et ongi just tore seiklus! Selle peale ostsin lennukipiletid ära ja nii veetsimegi 25.-30. detsembri Katariina, Karli ja Eliisabetiga Pariisis. Olles jõuluõhtul pühade tähistamisega lõpule jõudnud, osa seltskonnaga käinud veel öömissal, saime lausa 2 tundi magada enne lennujaama minekut. Pariisis maandusime esimese jõulupüha hommikul kell üheksa.
Enne Pariisi jõudmist saime muidugi natukene närveerida: olles Tallinnas juba lennukis, jäin äkki mõtlema, et issand, ma vist ei teinud check-ini teisele lennule! Proovisin kiirkorras enne õhkutõusmist ära teha, kuid ei jõudnud. Katariinal oli eraldi ostetud pilet, tema oli taibanud teha mõlemad. Riias oleks me pidanud nüüd minema transiidialast välja, tegema check-ini ja siis läbima turvakontrolli uuesti ja väravasse tagasi. Seda poleks me aga jõudnud - meil oli aega vaevu 40 minutit! Siis lasime käiku plaan B ehk otsisime Airbalticu infopunkti, tegime kurva näo pähe ja palusime teha neil selle meie eest ära. Eeldasin, et meie käest küsitakse raha selle eest, sest lennujaamas lennule registreerimine on AirBalticul tasuline teenus. Aga ei! Tütarlaps tegi kõik kiiresti korda, andis meile pardakaardid ja soovis head reisi!
Lennujaamast rongijaama jõudes proovisime osta nädalaks ühistranspordikaarti. Automaadist seda osta ei saa. Seisime jupp aega järjekorras, kust seda siis peaks justkui saama. Kui järjekord liiga pikaks oli veninud ei viitsinud ametnikud enam ilmselt tegeleda sellega ja kassad suleti põhjendusega, et neil on turvalisuse probleem! Hiljem selgus, et võib-olla oligi hea, sest ilmselt ei oleks meie neid kaarte ikkagi saanud, sest selle jaoks oli vaja dokumendifotot! Ise mõtlesin, et appikene, kui keeruliseks saab asja teha! Ostsime siis lihtsalt ühekordsed piletid Pariisi. Kõigi peale kokku läks maksma ligi 50 eurot. Ilmselt maksime ka selle eest kõvasti üle, sest tagasi saime kuus päeva hiljem sõita vaid 2 euro eest! Sõitsime metrooga alustuseks kohe triumfikaare juurde. See oli meie hotelli asukohast kõige kaugem koht, mida täna soovisime vaadata. Kuid esimese asjana oli meil vaja hommikust süüa. Valisime suhteliselt esimese kohviku, mis metroost väljudes meile silma hakkas. Hommikusöögi pakkumised on siin üldjuhul igas kohvikus ja pubis. Pakutakse nii prantsuse kui inglise hommikusööki. Prantsuse oma koosneb enamuses ainult saiast, aga äärmiselt heast saiast, inglise omal on juures omlett. Hinnad olid siis vastavalt 10 ja 15 eurot. Valisime ikka inglise hommikusöögi. Eliisabet korra küll kahtles, et äkki nad solvuvad kui me valime inglise hommikusöögi. Mina arvasin, et kindlasti mitte - me tellime ju kallima asja!
Söök oli väga hea, koht hubane ja teenindus armas. Edasi jalutasime triumfikaare juurde. Triumfikaar on püstitatud revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks ning selle all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud. Ehitust alustati 1806. aastal. Mälestusmärk paikneb 12 tänava ristumiskohal Charles de Gaulle´i väljakul. Iseenesest raha eest saab minna maa-alust tunnelit mööda ka kaare alla, aga täna oli see suletud. Ikkagi 25. detsember ja esimene jõulupüha. Jalutasime tunnelist siiski läbi teisele poole väljakut ühele Pariisi kõige tähtsamale tänavale ehk Avenue des Champs-Elysees´le. Tõlkes tähendab see Elüüsiumi välju. Tänav on 1,9 kilomeetrit pikk ning lõpeb teises otsas Concorde´i väljakuga. Väljapaistvamad moeloojad ja kaubamajad on nt just siia omale müügipinnad soetanud. Tänava alguses (triumfikaare poolt vaadates) on kohe Loius Vuitton´i kaubamaja. Nimetatud kaubamaja esifassaad oli kusjuures jõulude puhul äärmiselt uhkelt kaunistatud! Silma hakkas see juba teisel pool triumfikaart. Ma ei ole just väga kulla ja karra ja vilkuvate tulukeste fänn, aga see oli tõeliselt ilus ning meeldis mulle väga! Edasi soovisime (tegelikult siiski vaid mina, lastel oli selles osas suhteliselt ükskõik) minna Claude Monet muuseumisse. Samas polnud ma päris kindel, kas see avatud on. Kodulehel ei olnud muud infot kui, et avatud iga päev.
Otsustasime siis, et läheme vaatame. See ei olnud triumfikaarest kaugel. Lastele natukene meelehärmi tegi muidugi see, et me liikusime vales suunas ehk veelgi kaugemale meie öömajast. Samas oli muuseumi ees väga armas park, mis neile meeldis. Aga muuseum oli suletud ikkagi täna. Samas, sinnapoole jalutades, olime me möödunud juba esimesest ilusast vaatest Eiffeli tornile ehk tulnud läbi Trocadero väljaku. Kusjuures paljud peavadki seda kõige paremaks kohaks, kust imetleda üle jõe avanevat vaadet tornile. Rahvast oli siin tõesti palju vaatamata pilves ilmale - torni tipp oli ikka täiesti udu sees. Jalutasime siis Eiffeli torni juurde tagasi. Nüüd läksime ikka varakult juba õigele poole jõge ehk torniga samale kaldale. Maamärgina on see tore küll - paistab kaugele.
Naljakas, kuidas mõnikord asjad ajas muutuvad: kui Eiffeli torn püstitati Pariisi aastatel 1887-89, siis peeti seda üheks kõige koledamaks asjaks, mida tollased pariislased olid kunagi kohanud! See olevat nii ääretult kole, et rikkuvat ära kogu linna, mõjuvat psüühiliselt halvasti, halvavat pariislaste mõtted ja teod ja üle-üldse arvati, et mitte ükski turist enam mitte kunagi Pariisi külastama ei tule. Huvitav, mis siis hetkel on turistide kõige ihaldusväärsem objekt Pariisis!? Mina käisin esimest korda Pariisis umbes 30 aastat tagasi. Ajaliselt peaaegu täpselt samal ajal ehk tookord veetsime seal vana-aastaõhtu. Rahvast oli muidugi vähem. Detsembris ja jaanuaris on torni all avatud liuväli.
Kuna ma ei saanud internetist osta ette pileteid Eiffeli torni minekuks ja kohapeal ei viitsinud me selles väga pikas järjekorras seista ja ausalt öelda sompus ilm ei tõotanud ka mitte mingisugust vaadet sealt ülevalt, siis jäi meie poolt tornis käimata. Ja no mina olen ju käinud ka! Jätkasime hoopis plaaniga jalutada Seine´i kallast mööda, samal ajal väga tähelepanelikult kõike teele jäävat imetledes, edasi meie hotelli poole. Tee peale jäi meile päris palju vaatamisväärsusi: Invaliidide kirik ja hotell, Grand Palais, Petit Palais, Orsay muuseum, Louvre. Kõik silmapaistvad ehitised, võimsa ajalooga ning arhitektuurilised meistriteosed. Louvre´i külastus ootas lapsi veel ees. Mina sellel korral ei plaaninud sinna minna - oma esimesel Pariisis viibimisel sai see tehtud.
Üsna pea jõudsime Pont Neufi sillani, mis on Pariisi kõige vanem sild ning viis meid Ile de la Cite saarele. Käisime vaatamas Conciergerie´i hoonet. Tegemist on kunagise kunigliku paleega, mis hiljem oli kasutuses kohtumaja ja vanglana. Prantsuse revolutsiooni ajal hoiti siin kohtuprotsesside kestel enne giljotiini alla saatmist väidetavaid revolutsiooni vaenlasi. Vaieldamatult kõige kuulsamad siinsed vangid läbi aegade on olnud Louis XVI ja tema abikaasa Marie-Antoinette. 1793. aastal saadeti mõlemad giljotineerimisele just siit. Samas kompleksis asub üks Pariisi uhkemaid kirikuid Sainte-Chapelle. Kiriku ehitus algas ilmselt millalgi 1238. aastal. Koos Conciergerie´ga on Sainte-Chapelle üks varasemaid säilinud hooneid Cite saare kuniglikust paleest. Kuigi kirik sai Prantsuse revolutsiooni käigus kõvasti kannatada on just siin säilinud 13. sajandi ulatuslikuimad vitraažide kollektsioone kogu maailmas.
Ja siit veel viis minutit jalutada ning olimegi Notre-Dame ehk Jumalaema kiriku juures. Alles paar nädalat tagasi avati kirik taas pärast hiljutisest põlengust tingitud remonti äärmiselt pidulikult ja suurejooneliselt rahvale. Loomulikult oli siin nüüd meeletu rahvahulk! Notre-Dame´i puhul on tegemist ühe parima näitega prantsuse gooti arhitektuurist. Kiriku ehitamisega alustati 1163. aastal ning ehitustööd kestsid pea 200 aastat! Ehituslikust vaatest on Pariisis nii mõnigi kirik uhkem võrreldes Notre-Dame´iga. Aga selles, miks just see kirik on asboluutselt kõige kuulsam ilmselt kogu maailmas, ei saa alahinnata Victor Hugo osalust: just tema kirjutas kiriku kuulsaks ning ilmselt päästis sellega ka hävimisest! Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. aastal, mil käis avalikkuse ees tuline arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või hoopis ümber ehitada. Hugo oli mõlemale plaanile vastu ja soovis kirjutada teose, mille peategelaseks olekski kirik ise. Peaaegu iga romaanis aset leidev sündmus toimub kas kirikus või on jälgitav katedraali tipust. Pärast romaani avaldamist algas Prantsusmaal (ja hiljem mujalgi Euroopas) liikumine gooti kirikute kaitseks ning nende restaureerimiseks. Arhitektuuris tekkis lausa uus stiil - uusgootika.
Meie väga suurde rahvasumma jällegi trügima ei hakanud ning imetlesime kirikut ja selle torne eemalt. Edasi jalutasime järgmisele saarele ehk Sainte-Louis´i saarele. Olles lõpuks tänaseks päevaks mõlemal saarel piisavalt ringi jalutanud tulime üle jõe Sully silla kaudu. Õige pea olime Bastille´i väljakul, kust meie ööbimiskohani vaid mõni minut jalutada. Siiski pidime enne sinna minekut käima läbi toidupoest. Meil oli vaja osta õhtusöök ja hommikusöök järgmisteks päevadeks. Õhtusöögiks plaanis Karl teha krevetipastat. Ostsime vajalikud toiduained ära ja kui juba Prantsusmaal siis ka mõned pudelid veini. Nüüd läksime küll otsejoones korterisse, mis oli siis meie koduks järgmisel viiel ööl. Natukene läks aega, isegi täpselt juhiseid järgides, õige ukse ja võtme leidmiseks. Korter oli aga üliarmas! Keset Pariisi kesklinna, sadasid aastaid vanade müüride vahel. Pisikene ja pooleldi keldrikorrusel, aga imearmas!
Karl tegi imelise õhtusöögi, jõime veini ja vaatasime nostalgia klassikat ehk "Nothing Hilli". Karl ja Eliisabet said eraldi magamistoa teisel korrusel, meie Katariinaga magasime elutoa diivanil. Magama läksime väga vara: kella üheksa ajal juba! Magamata öö andis ikka päris kõvasti tunda. Nende ööbimiskohtade valimisega on alati selline lotomäng, et kas õnnestub või mitte. Pean ütlema, et sellel korral olime saanud küll peavõidu: meie korter oli kordades parem kui eales oleksime osanud loota. Ja seda nii asukoha kui kõikide muude aspektide koha pealt vaadates. Raha kulutasime täna 47 eurot rongipiletite peale, 60 eurot hommikusöögile ja 70 eurot poes.
No comments:
Post a Comment