PARIIS, PARIIS... TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 26. detsember 2024

Puhkus küll, aga täna hommikuks olime pannud siiski äratuskella helisema: kell pool kümme ootas meid ees Versailles´i loss! Õhtul olime kell üheksa magama läinud: imeliselt hea uni oli pärast vahele jäänud ööd! Sõime hommikust. Eile poest ostetud koor oli osutunud küll meie harjumuste jaoks äärmiselt kummaliseks: oleks olnud nagu vahustatud juba! Selline paks. Alguses ehmatasin, et kas on magus ka, aga siiski ei olnud. Õhtuse pasta peale igal juhul sobis ja kõlbas kohvi peale ka. Selle pakist kättesaamine oli ainult natukene keeruline. Väikeste mööndustega võib siiski öelda, et piima ostmine erinevalt Hiinast, kus käisime selle jaoks poes suisa kolm korda, õnnestus esimese korraga! Jalutasime rongijaama, kust läks meie rong. Versailles on tänasel päeval pisikene linnakene Pariisi külje all. Pariisist 20 kilomeetrit. Rongiga sõita umbes 40 minutit.

Lossi piletid olid meil kenasti ette ostetud. Peale minu ei pidanud küll keegi maksma nende eest: Prantsusmaal on enamus muuseume alla 26 aastastele Euroopa Liidu kodanikele tasuta. Lossi esisel paraadplatsil oli inimesi muidugi murdu. Kõik jagati täpselt broneeritud kellaaegade järgi erinevatesse järjekordadesse. Pean ütlema, et sisse saamine ja turvakontroll läks üllatavalt kiiresti. Lossi ruumides hajus see rahvamass kuidagi ära ning ei olnud sugugi häirivat tunnet, et ma pean siin tuhande inimese seas trügima. Mis mind võib-olla kaaskülastajate puhul siiski ärritas, olid Aasia turistid, kes eirates absoluutselt kõiki tavapäraseid muuseumikülastuse reegleid ning ka hoiatussilte, toppisid oma näppe iga asja külge ja taha.

Versailles loss võlgneb oma praeguse välimuse kõige suuremalt Päikesekuningale ehk Louis XIV. Kui Louis XIV otsustas hakata ehitama senisest pisikesest jahilossist suurejoonelist ja grandioosset lossi nagu me tänapäeval Versailles´d teame, saatis ta Prantsusmaa parlamenti, vaevumata isegi ise kohale minna, oma käskjala ehituseks vajalikku rahasummat küsima. Kõik sellised suured rahaeraldused olid seaduse järgi parlamendi otsustada. Parlament saatis kuningale ettevaatliku äraütlemise põhjendades seda mitmete aastate ikalduste, riigi rahakassa kehva seisu ning rahva nälgimisega, toonitades ühtlasi, et riigi hetkeline olukord ei võimalda sellist suurejoonelist projekti läbi viia. Louis XIV loomulikult ei aktsepteerinud eitavat vastust, ratsutas ise parlamenti kohale ja teatas, et tema - see ongi riik! Parlament rohkem vastu vaielda ei julgenud. Ja nii see Versailles ime sündiski! Kahjuks on paljud hiilgused, mida tänapäevani imetleme, sündinud läbi lihtrahva vere ja pisarate.

Kuningatest ja võimsatest valitsejatest on kõige enam Versailles´iga seotud Louis XIV, Louis XV, Louis XVI ja Napoleon I. Kõige kuulsam sellest loetelust on ilmselt Prantsusmaa viimane kuningas enne revolutsiooni koos oma abikaasa Marie-Antoinette´iga. Mainitud kuulsus on tulnud kahjuks negatiivsetest asjaoludest ehk suuresti oskamatust valitsemisest johtunud tragöödiast - mõlemad kaotasid pea Prantsuse revolutsiooni käigus! Kõige kuulsam Versailles lossi ruumidest on kindlasti peeglisaal. Loomulikult on ka põhjust: lisaks kõikidele meeletutele ballidele, mis korraldatud siin eelpool nimetatud kuningate poolt kasvõi nt oma armukeste auks, on siin allkirjastatud ka I maailmasõja lõppedes 28. juunil 1919 rahuleping liitlaste ja Saksamaa vahel, mis saigi nimeks Versailles´i rahuleping. Täiesti omaette tiivas olid eksponeeritud kõik Napoleon I seotud meeletult suured monumentaalmaalid.

Lapsed said kõik ruumid loomulikult palju kiiremini läbi uuritud minuga võrreldes. Ootasid nad mind õues. Täna oli imeline ilm! Päike paistis ja sooja oli peaaegu 15 kraadi. Seetõttu oli ka pargis palju uudistajaid. Versailles park on kusjuures avatud tasuta külastamiseks kõikidele! Jalutasime pargis ringi. Kuni mulle tuli meelde, et teised lossid siin avatakse alles kell 12.30. Sinna oli veel aega ning lapsed ei viitsinud nii kaua oodata. Nemad läksid nüüd linna peale uudistama ja mina jalutasin veel pargis mõne tiiru. Versailles´i põhilossi juurde kuulub tegelikult veel kaks pisikest lossi - Grand ja Petit Trianon ehk suur ja väike Trianon. Suure Trianoni portselanpalee lasi ehitada Louis XIV, et tõmbuda eemale rangest õukonna etiketist ning alatasa ülerahvastatud, räpasest, haisvast ja kärarikkast põhilossist koos armukese markiis de Montespaniga. 

Lossi uhke portselanfassaad aga lagunes kiiresti ning napilt paarkümmend aastat hiljem lasi Louis XIV asendada selle tugevama marmorpaleega. 1688. aastal valmiski praegune, uus ja kaks korda suurem palee, mille Louis XIV avas juba koos uue favoriidi markiis de Maintenon´iga. Ka järgmised kuningad, Louis XV ja XVI, eelistasid elupaigana suurt Trianoni Versailles´i lossile nii koos seaduslike abikaasade kui armukestega. Louis XV lasi oma lemmikfavoriidile, Madame de Pompadourile, ehitada veel eraldi lossi ehk Väikese Trianoni aastatel 1762-1768. Kahjuks Madame de Pompadour suri enne lossi valmimist ning tegelikult elas seal kuninga viimane armuke Madam du Barry. Kui troonile tõusis Louis XVI kinkis ta Väikese Trianoni oma abikaasa Marie-Antoinette´ile. Kusjuures, hiljem elas siin Napoleon I teine abikaasa Marie-Louise, kes oli Marie-Antoinette´i õetütar!

Suures Trianonis ringi jalutades aina imetlesin - see loss meeldis mulle nii väga palju rohkem Versailles´i lossiga võrreldes! Parajalt väike, tagasihoidlik ning sisustuses valitsemas lihtsus ja helgus. No kui ühe prantsuse kuninga poolt ehitatud lossi puhul saab üldse tagasihoidlikkusest rääkida. Suur ja väike Trianon asuvad omaette pargiosas kuhu kuulub veel ka 1783-1786 ehitatud Marie-Antoinette´i näidisküla. Louis XVI abikaasa vaevles enamus aega igavuse käes. Mistõttu leidis omale meelelahutuse pisikese näidisküla rajamises. Erinevalt levinud müüdile, ei mänginud kuninganna koos oma õuedaamidega seal siiski lamburneiusid. Küla oli mõeldud lihtsalt jalutamiseks ja kuninganna külaliste võõrustamiseks. Ka oli see kuni Prantsuse revolutsioonini töötav talumajapidamine. Samuti oli sellel hariv roll kuninganna lastele. 

Minu lapsed olid aga vahepeal jõudnud söömaski ära käia. Hakkasin ka väljapääsu poole tagasi jalutama ning alles siis avastasin kui suur on tegelikkuses kogu Versailles´i territoorium: väravasse, kust sisenesime, tagasi jõudmine võttis mul aega peaaegu kolmveerand tundi! Ja siis veel 10 minutit rongijaamani. Tagasisõidupileteid ostes sattusime eriti aeglase automaadi peale. Tormasime küll väravatest läbi kiiruga, kuid nägime vaid rongi tagumist otsa. Järgmist pidime tund aega ootama. Perroonilt enam ära ei saanud, sest olime juba korra sisenenud. Õnneks oli ilm tõesti soe ja ilus ning üks pingikene oli ka kenasti justkui meie jaoks sinna pandud.

Pariisis tulime rongilt maha katakombide läheduses: meie tänane teine vaatamisväärsus! Kogemata tulime maha üks peatus varem ning pidime natukene jalutama. Tegelikult oli meil aega ja otsisimegi mõnda toredat kohvikut või baari, kus klaas veini juua. Tee peale jäi meile Pantheon. Jalutasime tiiru ümber selle ning proovisime saada seda suurt ehitist pildile. Pärast päikeselist päeva oli õhtueelses Pariisis nüüd imeline valgus! Varsti leidsime ka armsa pisikese pubi, kust tellisime pudeli punast veini. Pubis oli äärmiselt tore kelner. Samuti inimesed. Kui hakkasime ära tulema uuris meie käest kõrvallauas istunud pere, et mis keelt me räägime? Ütlesid, et nemad olid tükk aega mõistatanud ja perepoeg oli pakkunud lõpuks soome keelt. Olime siiralt üllatunud peaaegu täpse pakkumise üle! Enne, kui pubist lahkuda saime, vestlesime veel leti ääres istunud paari vanahärraga, kelledel oli ka meile küsimusi esitada ja komplimente jagada!

Jõudsime siiski õigeks ajaks katakombide sissepääsu juurde, kus pidime veidikene ootama. Muud ekskursiooni seal põhimõtteliselt ei olnudki, kui anti igaühele audiogiid, kust saime erinevate punktide juures kuulata selle kohta käivat infot. Väga palju inimesi korraga maa alla ei lubatud - turvalisuse kaalutlustel. Seetõttu oli seal ringi liikuda väga hea ning rahulik. Praegusel kujul on Pariisi katakombid rajatud 18. sajandi lõpus vanadesse kaevanduskäikudesse. Algas kõik sellest, et Pariisi kasvades ei jõudnud kirikute ümber koondunud pisikesed surnuaiad enam surnuid mahutada. Tol ajal tekkis Pariisis iga päev sadu laipu. Lõpuks kuhjati laibad ühishaudadesse keset tiheda asustusega linna. Kui maa sisse enam matma ei mahtunud, rajati maa peale müürid ja maeti nende vahele edasi. Kaasnes sellega loomulikult hirmus hais, kärbsed ja muud parasiidid ning haigused. Kohalikud elanikud saatsid võimudele pikalt kaebekirju, aga valitsuse poolt midagi ette ei võetud. Nagu arvata võis juhtuski lõpuks katastroof: praeguse Süütute purskkaevu juures asus toona Süütute kalmistu, mille müürid ühel päeval lihtsalt laipade surve all kokku kukkusid. Naabruses olevate majade keldrid täitusid eri lagunemisstaadiumis laipade, erinevate inimkehaosade, ligaste ja söövitavate kehamahlade ning hingematva lehaga.

Oli viimane aeg midagi ette võtta! Võimud alustasid hoolikat uurimist ning juba viie aasta pärast jõuti järeldusele, et probleem on tõesti olemas ja vajab lahendamist! Otsustati surnuaiad kesklinnast ära kolida. Kirikute juures olevaid surnuaedu hakati sulgema. Nii algaski 1786. aastal tohutu projekt laipade ja luude kesklinnast välja transportimiseks. Ammu surnute luud otsustati nüüd mahutada just nendesse Pariisi all olevatesse vanadesse kaevanduskäikudesse. 11 000 ruutkilomeetrisele alale on arvatavalt kokku koondatud 3 kuni 6 miljoni prantslase luud, mis ümbermatmise käigus laoti hoolikalt korrapärastesse riitadesse. Käikude kogupikkus on üle 300 kilomeetri ning need asuvad 20 meetri sügavusel maa all. Külastajatele on avatud sellest kõigest umbes 3,5 kilomeetri pikkune lõik.

Veetsime katakombides umbes tund aega. Päris vägev elamus! Etteruttavalt võin öelda, et Karli jaoks oli see kogu Pariisis kõige suurem ja võimsam elamus! Siis ronisime maa peale tagasi ja sõitsime metrooga koju. Karl tegi krevetipastat meile, mis maitses suurepäraselt! Söömise juurde vaatasime prantsuse klassikat ehk "Ratatouille" multikat. Sobis päris hästi Pariisi. Raha kulutasime täna rongipiletitele 32 eurot, vein baaris 27 eurot ning metrooga kojusõit võttis 8 eurot ehk kõik kokku 67 eurot.