SUVINE SOFIA - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 4. august 2025

Äratuskella olime pannud helisema kella poole kaheksaks. Kell üheksa pidime olema autorendifirma kontoris. Meie äpardused jätkusid täna veelgi suurejoonelisemalt... eile õhtul tuli mulle meelde, et ma ei võtnud kaasa autojuhilube!!! Meil oli broneeritud auto ja tahtsime sellega mägedesse sõita, et seal Cerni Vruhi mäe otsa ronida ja Bojana kirikut külastada, kuid mina ei taibanud lube kaasa võtta! Katariina oli saatnud mulle eile küll fotod nendest. See ei pruukinud muidugi tähendada, et see ka sobib. Igal juhul seadsime siiski lootusrikkalt sammud autorendikontori poole. Aga no loomulikult ei saanud me seda autot! Meesterahval oli meist äärmiselt kahju, aga teha ei saanud ta midagi. Üritas meid lohutada, et ilm ongi väga kehv ja sellise ilmaga ei saa ka mägedesse minna. Ei noh, iga väikese vihmasabina pärast ei pea plaani katki jätma. Oma rumaluse pärast ainult mõnikord. Eliisabetil kusjuures olid küll load kaasas, aga tema on liiga noor. Peab olema vähemalt 21 aastane. Aga ta alles detsembris saab 21.

Ei jäänudki meil siis muud üle, kui teha oma päevaplaan ringi. Nüüd võtsime uuesti ette hoopis Ivan Vazovi majamuuseumi. Kuna selle avamiseni oli veel tund aega, siis leidsime seal lähedal pisikese armsa kohviku, kus saime kenasti aega parajaks teha. Kell kümme jalutasime nüüd juba siis teist korda selle muuseumi juurde. Andsime uksekella, sest nii käskis juhend uksel. Kellanupp oli aga nii kõrgel, et Liisu pidi kikivarvul seisma käsi kõrgele välja sirutatud, et selleni ulatuda. Hetke pärast tuli rõõmsameelne vanem daam, kes meid lahkelt sisse kutsus. Olime saanud seni hakkama kohaliku rahata. Igal pool maksnud kaardiga. Nüüd oli esimene koht, kus see polnud võimalik! Naisterahvas inglise keelt ei rääkinud, aga saime kenasti hakkama vene keeles. Kui selgitasin talle meie probleemi, et meil ei ole Bulgaaria levisid ja peame leidma mõne pangaautomaadi, arvas ta, et selle kiire asjaga on aega ja me peaks enne ikka muuseumiga tutvuma. Tema soov oli meile seaduseks!

Ivan Vazov (1850-1921) oli üks kuulsamaid ja armastatumaid Bulgaaria kirjanikke. Kirjutas luuletusi, proosat ja näidendeid. Tihti nimetatakse teda "Bulgaaria kirjanduse patriarhiks". Oma loomingus kajastab ta kahte suurt ajastut - Bulgaaria renessanssi ja Osmanite impeeriumi ikke alt vabanemise järgset aega. Isa soovil läks noor Ivan Rumeeniasse onu juurde kaubanduse õpipoisiks. Ivan ei näidanud üles aga mitte mingisugust huvi kaubanduse vastu ning põgenes onu juurest õige pea Bulgaariast pagendatud revolutsionääride juurde. Ivan Vazov, olles ka ise aktiivne revolutsionäär, osales Bulgaaria võitluses Osmanite ikke vastu. Hiljem oli tegev ka haridusministrina. Ehk tegemist tõesti silmapaistva suurkujuga Bulgaaria ajaloos! Ega asjata pole nimetatud Sofia rahvusteatrit tema järgi Ivan Vazovi teatriks. Vaatasime muuseumi läbi - nagu ikka väike armas majamuuseum. Millegipärast on mulle viimasel ajal hakanud enim meeldima just sellised pisikesed muuseumid!

Siis ütlesime prouale, et me läheme nüüd pangaautomaati otsima. Ei pidanudki väga kaugele minema. Võtsime raha välja ja jalutasime tagasi. Andsime uuesti uksekella. Proua tuli uksele. Nii üllatunud ja jahmunud nägu, nagu proual meid uuesti nähes oli, ei olnud ma tükk aega näinud: ta ilmselt ei uskunud, et ta meid veel kunagi näeb. Aga maksime oma piletite eest, proua tänas meid ja siis ruttas korraks oma kontoripoolele ning tuli tagasi kommikausiga! Toppisime kommid taskusse ja jätsime toreda naisterahvaga hüvasti. Nüüd läksime korraks hotelli tagasi. Otsustasime siiski ühe osa oma tänasest plaanist teoks teha ehk käia ära Bojana kirikus. Trammi ja bussiga sai sinna kenasti sõita. Aega võttis küll peaaegu 1,5 tundi. Bojana kirik on ka UNESCO kaitse all juba 1979. aastast.

Pisikese kahekorruselise Bulgaaria õigeusu kiriku vanim osa on ehitatud juba 10. sajandil, ehitust on jätkatud 13. sajandil ning oma praeguse lõpliku välimuse sai hoone alles 19. sajandil. Ainulaadseks teevad kiriku kõiki seinu ja lage katvad freskod - kokku on siia maalitud 89 stseeni 240 inimfiguuriga. Anonüümsete kohalike meistrite poolt maalitud freskod on pärit just 13. sajandist. Kirik suleti külastajatele 1954. aastal. Plaan oli kirik restaureerida. Aga no see võttis ikka aega -uuesti avati kirik külastajatele alles 2006. aastal ning sedagi osaliselt. Hetkel on külastatav vaid kiriku vanim osa. Renoveerimise käigus paigaldati hoonesse konditsioneer, mis hoiab kirikus 17-18 kraadilist temperatuuri. Samuti on paigaldatud siia spetsiaalne madala temperatuuriga valgustus.

Külastajate arvu piiratakse nüüdki veel - korraga on lubatud kiriku ruumides viibida kaheksal inimesel ning sedagi vaid kümme minutit korraga! Meie õnneks on see linnast piisavalt eemal ning siia tulek küllaltki ebamugav ja aeganõudev, mistõttu polnud vajalik ette broneerimine ja me saime kenasti osta pileti ka lihtsalt kohale tulles. Bojana kirik meenutas mulle 2017. aasta autoreisi käigus nähtud Ivanovo koobaskirikuid Põhja-Bulgaaria mägedes. Sarnases stiilis imekaunid freskod! Kirikust tulles läksime metsa jalutama. Siin oli väga äge, peaaegu nagu muinasjutumets! Meeletult kõrged pöögid. Natukene hämar ja salapärane metsaalune. No see nagu päris mets ei olnudki. Pigem midagi parkmetsa taolist. Bojana piirkonnas asuvad Bulgaaria jõukama klassi moodsad pereelamud ja villad. Tegemist äärmiselt rahuliku ning vaikse rajooniga. Samas oli tee otsas, kust pööras just Bojana kiriku poole, hoiatusmärk võimalike teel roomavate ning seda ületavate purjus inimeste eest. Ei saanudki aru, et miks just kiriku ümbruses peaks olema neid sellisel hulgal, et lausa hoiatada tuleb kaaskodanikke nende eest!? Teinud tiiru metsas ära tuli meil tagasi bussi peale minna. Valisime tagasiminekuks nautkene teise tee, millest tulenevalt sattusime imelisele natukene aja hambast puretud ja rohtu kasvanud tänavale, mida ääristatud suhteliselt hüljatuna tunduvad pisikesed villad. Minul tekkis selline tunne, et me oleks nagu sattunud ajas tagasi umbes 200 aastat!

Aga lõpuks tuli meil ikkagi bussi peale minna! Eliisabet oligi juba natukene kannatamatu, suutmata aru saada, kuidas mul võib ühe pisikese tänavalõigu läbimine võtta nii kaua aega!? Aga kui iga nurga peal avaneb jälle mingi rakursi alt imeline vaade ja siis on vaja seda esmalt niisama imetleda ja siis ka kaamerasse püüda (aga võin kohe öelda, et seda meeleolu ja õhkkonda ei olnud võimalik fotole püüda), siis võib julgelt öelda, et ma tegelikult tegin ikka äärmiselt kiiresti. Sofiasse tagasi läksime otse bussiga - saime piirduda ühe sõidukiga. Eliisabetil oli kõht tühi! Käisime siis kerget lõunat söömas. Pärast sööki käisime veel ühes kaubanduskeskuses, mille Eliisabet oli kuskilt välja otsinud. See käik oli mulle isegi kasulik - ostsin kaks T-särki ja kolm paari sokke. Ise küll mõtlesin, et kas need on nüüd tõesti need kõige olulisemad asjad, mida Sofiast koju kaasa osta. Eriti veel, kui sul on ainult pisikene käsipagas lennukis. Etteruttavalt võin siiski öelda, et kõik asjad mahtusid kenasti ära ja sain võtta endaga kaasa veel mõned Eliisabeti asjad, kelle reis Sofiaga ei lõppenud: tema lendas edasi veel nädalaks Pariisi. Läksime oma ostudega hotelli. Seal oli meil parasjagu natukene aega puhata. Mina tegin tööd ja Eliisabet magas.

Tänaseks õhtusöögi kohaks oli Eliisabet otsinud meile välja ilmselt Sofia kõige parema itaalia restorani. Restorani nimi oli eesti keelde tõlgituna "Itaalia oliiviõli". Pitsade tegemisel oli kasutatud erinevatest Itaalia maakondadest pärit erinevaid oliiviõlisorte. Mitte et mina või isegi Eliisabet neil kuidagigi vahet oleks teinud või osanud seda oma pitsa valimisel arvestada! Tundus lihtsalt uhke värk! Pitsa oli aga täiesti enneolematult hea!!! Vahet polnud, milline ja kas seal üldse mingi õli peal oli. Populaarne oli koht ka: meie saime alguses laua õue, kus tegelikult oleks olnud väga armas ja mõnus, kui vihma poleks sadama hakanud. Mingil hetkel küsis Eliisabet ettevaatlikult ettekandja käest, et kas me ikkagi sisse võiks istuda? Saimegi loa sisse minna. Peale meid tuli veel mitu seltskonda lihtsalt igaks juhuks vaatama, kas  pääseb pitsat sööma. Kuid meie sealoleku ajal sai võimaluse pitsasööjatega liituda vaid paar näljast. Ülejäänud saadeti kahjuks minema.

Kõhud täis, hakkasime läbi öise linna hotelli pool orienteeruma. Mind üllatas kerjavate naisterahvaste rohkus. Just naiste! Sest, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ühtegi kerjusmeest me ei kohanudki. Naised oli mõned päris noorukesed, väga korralikult riides... aga kerjasid. Päris kodutu neist ilmselt ükski ei olnud. Järelikult töö nagu iga teinegi, ütleks mõni! Hotelli jõudsime suhteliselt hilja - magamaminek vaid. Homme ootas meid ees lahkumine. Mina sõitsin lõuna ajal kodu poole ja Eliisabetti ootas ees veel nädal Pariisis. Minu kojusõit kulges viperusteta. Ka Eliisabet jõudis poole öö ajal kenasti Pariisi, kus sõbranna juba ees ootamas. Raha kulutasime täna kirikus pileti peale 7,5 eurot, Vazovi muuseum 5 eurot, külmkapimagnet kirikust 2,5 eurot, lõunasöök 27 eurot, poes T-särgid ja sokid 22 ja õhtusöök 40 eurot. Kokku 64 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime 232 eurot. Hotell läks maksma 250 eurot ja lennukipiletid 80 eurot. Inimese kohta teeb see reisi maksumuseks 321 eurot! Pole paha!