TUNEESIA RINGREIS - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 16. oktoober 2025

Mulle meeldib Aafrika! Mandrina, maana... Mulle meeldib Aafrika karm loodus ja sõbralikud ning soojad inimesed. Ning alati, kui võimalus avaneb, lähen ma sinna rõõmsa meele ja avatud südamega. Täna hommikul avasingi silmad taas Aafrikas - sellel korral Tuneesias. Eilse päeva olime teel olnud ja rännanud. Õhtuks jõudnud Hammameti. See reis siis taas kõige mugavamal viisil ehk kellegi teise poolt korraldatuna ja korraldaja endiselt Germalo. Natukene sassi läks eile õhtul küll tubade jagamine - sattusin kokku vale toakaaslasega (ega meie poleks seda ise teadnudki, kui meie reisisaatja poleks meile öelnud ja lubanud järgmisel päeval vea parandada). Aga ka "vale" toakaaslane oli väga tore! Äratus oli esimesel hommikul kohe varakult - 5.30! Aga väga hull ei tundunudki: eile oli pikk ja väsitav päev olnud ning olime õhtul kella üheksa ajal juba magama läinud. Ning Eestis oli kell ka juba pool kaheksa!

Söök oli päris hea. Hotell ise aga suhteliselt räämas. Kohviga sain sama kogemuse nagu suvel Sofias - masinast tulnud latte oli minu jaoks tulimagus! Nüüd sain jälile ka põhjusele: ka piim masinas tuli pulbrist ning piimapulber on loomulikult äärmiselt magus. Asusin katsetama jälle erinevaid segusid, et ikka espresso ja piim lihtsalt peale. Kogu reisi jooksul jäin pidama lihtsalt musta kohvi ja sortsukese kuuma piima juurde. Kõht täis, läksime toast asju võtma ja alustasime umbes kümme minutit enne kokkulepitud kellaaega matka fuajeesse. Aga me eksisime ära! See hotell oli nii tohutult suur ja käänuline, et orienteerumine oli paras väljakutse. Päris pikalt tuiasime ringi. Aga lõpuks jõudsime siiski õigel ajal bussi juurde. Meie tee viis nüüd esimese asjana Rooma ajast pärit amfiteatri juurde!

Umbes 200 000 aastat tagasi elasid Tuneesia aladel kiviaja inimesed. 8000 aastat tagasi seoses kliimamuutustega lõigati siinsed alad Sahara kõrbe tekkimisel muust Aafrikast ära. Idast hakkasid saabuma sisserändajad. Alates 10. sajandist eKr rändasid siinsesse piirkonda foiniiklased. Nende tähtsaimaks linnaks ja keskuseks sai 9. sajandil rajatud Kartaago (sellest linnast tuleb hiljem veel juttu); 146. aastal eKr vallutasid ala roomlased, kes suutsid oma ülemvõimu hoida siin päris pikalt. 7. sajandil asusid väga jõuliselt oma uut usku levitama araablased, kes jäidki piirkonda elama. 1881. aastal kulmineerus Prantsusmaa ja Itaalia huvi Tuneesia vastu Prantsusmaa invasiooni ja protektoraadi väljakuulutamisega. Iseseisvaks riigiks sai Tuneesia alles 1956. aastal.

El Jemi amfiteater ehitati 238. aastal ning on üks paremini säilinud amfiteatreid kogu maailmas, samuti üks suurimaid (kolmas maailmas), Aafrikas aga lausa ainulaadne. Ehitise funktsioon on olnud ligi kahe tuhande aasta jooksul väga erinev. Näiteks keskajal kasutati seda kindlusena. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil kasutati ehitist ilmselt salpeetrivabrikuna ning 19. sajandi teisel poolel oli hoone kasutuses poodide, viljaladude ning elamutena. Tänasel päeval kaitseb uhket ehitist UNESCO! Ronisime igal juhul kõige kõrgemale korrusele välja - sealt avanes ka imeline vaade El Jemi linnale. Enne amfiteatri juurde minekut oli meile jäänud silma üks viigikaktuse vilju müüv meesterahvas. Tahtsime neid proovida! Amfiteatrist tulles ostsimegi talt 3 kohaliku raha eest (summa tuleb jagada 3,3 ja siis saabki väärtuse eurodes) neid. Alguses, kui hinda küsisin, öeldi küll kaks dinaari, mis maksmise hetkel muutus sujuvalt kolmeks. Aga vili oli väga hea! Mahlane, mitte liiga magus, pigem parajalt hapukas ja mõnusalt värske. Mistõttu väikese pettuse maigu unustasime kiirelt!

Lõuna poole edasi sõites tegime peatuse ühes väga kummalises kohas - Gabesis. Tee kulges parralleelselt rannaga, mis oli ääristatud skulptuuridega. Aga mitte lihtsalt niisama skulptuuridega  vaid meeletutes mõõtmetes rauast monstrumitega. Seal rannal jalutades, läksin hetkeks teistest eemale, ranna kaugemasse ossa, kus kohalikud kalurid paate paikasid. Ja seal õnnestus mul näha flamingosid! Neid imelisi roosalt kumavaid suuri linde! Flamingosid on Tuneesias tegelikult päris palju. Skulptuurid vaadatud oligi käes aeg lõunat süüa. Enne tegime veel korraks peatuse granaatõuna istanduse juures, et tutvuda ka nende puudega lähemalt. Ikka uskumatu kui pisikesed puud, rohkem isegi põõsad, suudavad neid suuri ja raskeid vilju kanda!

Täna otsustasin proovida lõunasööki, et vaadata, kas suudan üldse nii palju süüa. Söök iseenesest oli hea. Aga ikka igal mandril omad kombed: siin armastavad nad endiselt pakkuda ühel taldrikul koos nt kartuleid ja makarone vmt. Magustoiduks oli granaatõun. Tundus kummaliselt magus, mistõttu jäi mulle mulje, et granaatõunaseemneid oli leotatud veel mingis siirupis. Ja lõhnas kogu see kupatus hoopis roosi järele! Tõdemus, mille tegin pärast lõunat, oli aga kindel, et söömist on liiga palju ning mõistlik oleks lõunasöökidest loobuda! Nüüd asusime teele Djerba saare poole. Sadamasse jõudes selgus muidugi, et praami järjekord on ebameeldivalt pikk. Teha meil aga midagi ei olnud - pidime ootama. Kui buss juba sadamale lähemale jõudis, läksime bussist välja, et jalgu sirutada ja natukenegi liikuda. Mere ääres toimetasid rahulikult oma tegemisi kohalikud kalurid.

Ühe esimese ja üldse mitte meeldiva asjana on mulle Tuneesias hakanud silma igal pool maas vedeleva prügi rohkus! Veebruaris külastatud Omaani taustal, mis on ilmselt kõige puhtam riik, mida üldse kunagi külastanud olen, on Tuneesia veel eriti silmatorkavalt must! Sadama kõrval oli pisikene söögikoht, mille nurga taga oli konkreetselt tühjade plastpudelite mägi!!! Vaevalt oli kellelgi kavatsust neid sealt ära viia - vaikselt loksutas laine neid lihtsalt merre! Meie ootamine kujunes aga eriti pikaks - veetsime kokkuvõttes sadamas aega üle kahe tunni! Saare ja mandri vahet sõitis küll vaheldumisi kaks praami, aga ootajaid oli ka palju. Ilm oli siiski väga mõnus, hilisel pärastlõunasel ajal ei olnud enam kõrvetavat päikest ka. Oh, eks see soojus ongi see, millest me Eestis sügisel ja talvel nii palju puudust tunneme! Aga lõpuks me ühele praamile ikkagi saime! Praamid on siin muidugi sellised päevi näinud. Djerba saar iseenesest ei ole mandrist kuigi kaugel - paistis meile kogu aeg kätte ning praamisõit sinna võttis aega vaevu paarkümmend minutit.

Pika praamisaba tõttu ei jõudnud me täna enam teha plaanitud Djerba saare etnograafiamuuseumi külastust. Aga saime sõita siiski veel saare teisele poolele Guellala külakesse, mis on kogu Tuneesias tuntud ilusa ning vastupidava keraamika poolest. Guellala puhul on tegemist ka ainukese külaga saarel, kus võib veel tänaselgi päeval kuulda kohalikke omavahel igapäevaselt rääkimas berberi keeles. No mitte, et mina just araabia ja berberi keelel vahet teeks... Meie jaoks oli kokkulepitud ühe sellise keraamikatöökoja külastamine. Õues oli juba peaaegu pimedaks läinud, aga kuna kogu tööstus oli rajatud pooleldi maa alla, polnudki sellest ausalt öelda midagi. Tegime maa-aluses töökojas, kus siis demonsteeriti meile savipoti tegemise põhivõtteid, ja selle kõrval asuvas poes, tiiru. Imeilusad asjad olid siin tõesti! Ma oleksin nõus vahetama kogu oma koduste nõude komplekti siit mõne uue ilusa komplekti vastu välja... Aga no siit neid Eestisse transportida on ikka suht võimatu (loe: liiga kallis!).

Potitehas üle vaadatud asusime sõitma nüüd juba uuesti tagasi teise saare otsa meie tänaõhtusesse hotelli. Tube jagades sain endale nüüd uue toreda toakaaslase Viktoria, kes ka bussis istub minu kõrval. Eks tõesti on siis ilmselt loogiline, et ollakse ka ühes toas. Sinna jõudes oligi kohe aeg minna õhtust sööma. Hotelli siseõuel algas kuskil kella üheksa ja kümne vahel disko. Käisime Viktoriaga seda ka korraks kuulamas-vaatamas. Mingil hetkel hakkas mulle silma, et kaks noormeest tantsivad kogu aeg. Daamid aga vahetuvad neil. Kuidagi endalegi ootamatult jäin jälgima neid. Sain aru, et ilmselt ongi need kohalikud noormehed hotelli palgal olevad turistide tantsitajad. Nende kohustus oli paluda tantsule üksikuid naisterahvaid. Arusaadavalt olid need naisterahvad mitte enam oma esimeses nooruses. Ootamatult ja minu suureks ehmatuseks ilmus ühel hetkel üks neist ka minu juurde paluma mindki tantsule.

Ma siiski loobusin viisakalt sellisest võimalusest. Pikalt me enam väljas ei olnud ka - uni kippus peale. Läksime tuppa ära. Või õigemini alustasime oma toa otsimist. Ekslemine võttis natukene aega. Õuest kostev lärm oli päris kõva. Aga meie giidi varasemal kinnitusel pidi kella üheteistkümnest algama öörahu ja siis pidi olema lärmil lõpp. Täpselt nii ka oli! Meil oli täna aga mitte kõige sobivam tuba! Esiteks seetõttu, et meie toa ja kõrvaltoa vahel oli uks, mida meie poolt ei saanud lukustada. Hotelli saabudes oli Viktoria pahaaimatult juba avanud selle ukse, mille peale teiselt poolt väga valjuhäälne araabiakeelne pahandamine kostma hakkas. Aga aru me ei saanud, miks nad enda toa poolt ust lukku ei pannud!? Kuidagi ei tahaks uskuda, et ka sealtpoolt see võimatu oleks olnud. Teiseks olid mõlemad kõrvaltoad meil suhteliselt lärmakad.

Olin hotelli poest ostnud postkaardi ja margi. Kirjutasin nüüd kodustele kaardi ära enne magamaminekut. Aga kui uni ikkagi võimust hakkas võtma, panin omale tropid kõrva ja magama jäämisega polnud mingeid probleeme! Raha kulutasin täna 1 dinaari veele, viigikatkusele 3 dinaari, lõunasöögile 30 dinaari, hotellist ostetud postkaardile ja margile 3 dinaari. Lisaks maksime ära kõikide muuseumide sissepääsutasud ja muud lisatasu eest reisi jooksul ees ootavad ettevõtmised: kokku 307 dinaari. Mina loobusin täispaketist ja ei võtnud pakutavat rahvuslikku õhtusööki: esiteks oli see kõikidest lisaks minevatest asjadest kõige kallim ning teiseks pole mul olnud kahjuks mitte ühtegi head kogemust taoliste ettevõtmistega. Ühtekokku kulus täna raha 344 dinaari. Aga kõik ülejäänud päevad peab siis vähem kulutama.