TUNEESIA RINGREIS - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 18. oktoober 2025

Äratus 6.30. Täna ootas meid ees sõit üle Chott el Jeridi soolajärve. Chott el Jerid on Sahara suurim soolaväljak oma 7000 ruutkilomeetri suuruse pindalaga. Siin valitseb tüüpiline kuum kõrbekliima - aastane sademete hulk on alla 100 millimeetri ning temperatuurid tõusevad päevasel ajal tihtipeale üle 50 soojakraadi. Vesi aurustub kiiresti, mistõttu on suvisel perioodil järv suhteliselt veetu. Talvisel ajal võib järves olla isegi vett, mis suubub siia väikestest jõgedest. Loomulikult töötab siin kohalik soolatööstus! Minu ettekujutuses oli soolajärv muidugi kiiskavalt valge, millega majesteetlikud flamingod loovad oma roosakas rüüs imelise kontrasti! Aga midagi sellist siin muidugi ei olnud. Saharas olev soolajärv on peaaegu kogu aeg kaetud liivakihiga. Ainult kohati paistis tükati valget soola. Aga teatakse rääkida, et tegelikult võib järve värv varieeruda roosakas, lillakas, rohelistes ja valgetes toonides... täna oli see toon siiski äravahetamiseni sarnane tavalisele kõrbeliivale!

Jalutada seal peal muidugi ei tohiks, kuna kohati võib pealmise, näivalt tugeva pinnase all, olla veel mitu meetrit vett. Tegime keset järve ka ühe pildistamise peatuse. Maantee läkski läbi suhteliselt järve keskelt. Varsti jõudsime Touzeuri. Jalutasime vanalinna ehk mediinasse, kus kõigepealt ootas meid kohustuslik turistilõks väikese poe, muuseumi ja kohviku näol. Meie käisime sellel ajal Viktoriaga hoopis omal käel vanalinna kõrvaltänavatega tutvumas. Jalutasime turule välja ja siis pöördusime tagasi. Kui grupiga uuesti kokku saime, ootas meid ees jalutuskäik pisikesse Sidi Ben Aissa arheoloogia ja pärimusmuuseumi, kus saime tutvuda 19. sajandi sellise suhteliselt rikka linnakodaniku ja tema pere elamisega. Vot, see oli äge koht! Mina muidugi pigem nimetaks seda pisikest muuseumi lihtsalt majamuuseumiks.

Muuseumi on palju kiidetud asjatundlike ja äärmiselt külalislahkete giidide eest, kes pakuvad huvitavat ülevaadet Tuneesia kultuurist, kommetest ja ajaloost. Maja perenaine rääkis meilegi tolleaegsest elust ja toimetamistest. Käisime läbi kõik ruumid - igas ruumis saime tutvuda ruumi otstarbe, suhteliselt autentse sisustuse ning ajalooga. Magamistoas tegime läbi lausa abiellumistseremoonia. Valiti pruut ja peigmees ja riietati nad traditsioonilistesse pulmarõivastesse. Muuseumi perenaine saatis seda kõike kusjuures traditsioonilise rahvalauluga. Päris äge kogemus! Kui muuseumis saime kõik vaadatud läksime nüüd juba kõik koos edasi turule. Turg oli iseenesest päris pisikene. Paar letti kaamelipeade ja sisikondadega, üks kalalett, veidi muud pudi-padi ja siis muidugi ohjeldamatult datlimüüjaid.

Dattel on Tuneesias kõige olulisem vili! Juba Piiblis ja Koraanis on mitmeid kordi mainitud just seda vilja, kui väga olulist toitu inimeste toidulaual. On tõendeid, et Põhja-Aafrika ja Lääne-Aasia aladel on datleid kasvatatud juba üle 6000 aasta. Datlipalm on oma teadusliku nimetuse Phoenix saanud tuhast uuele elule tõusnud mütoloogiliselt linnult fööniksilt. Nimi viitabki puu tohutule elujõule ja vastupidavusele. Tundub uskumatu, aga Iisraeli teadlased suutsid kasvatada elujõulise datlipalmi 2000 aasta vanusest seemnest!!! Datlipalmi võib võrrelda meie kauaaegse põhitoiduse kartuliga, sest lõunamaa kuivadel aladel on datlid sama oluliseks kõhutäiteks. Kuid neil kõrgetel puudel on teinegi otstarve. Kui õnnestub kõrbes datlipalmid kasvama saada, siis on oaas olemas! Palmid annavad inimestele ja loomadele kuuma eest varju ning samas saab neilt ka toitu. Kusjuures datlid meeldivad ka kaamelitele väga!

Ning datlimüüjate juurde me lõpuks välja jõudsimegi. Kuna just siin piirkonnas pidid kasvama Tuneesia parimad datlid, siis ostsimegi kaasa kogu koju viidava koguse. 10 dinaari oli kilone karp. Koguselt neid ühes kilos meeletult palju ei olnud, sest dattel on päris raske. Parim sort pidi olema Deglet Nour. Eks me siis neid ostsimegi. Arvasime küll, et ilmselt on hinnad siin poes, kuhu meie läksime, väga ülehinnatud võrreldes tavahindadega turul. Pärast turul ringi jalutades selgus, et loomulikult nii oligi. Aga kuna need olid nagunii odavad, siis polnud erilist vahet. Touzeure on Lõuna-Tuneesia põhiline keskus ka turistide jaoks. Siin piirkonnas on neid ringi liikumas päris palju. Samuti on siin üks suuremaid oaase oma ligi 3000 palmipuu, granaatõunapuude, viigimarjade ja oliividega. Ja seda juba mainisin, et parimad datlid pididki just siin kasvama!

Linna vanim osa on pärit lausa 14. sajandist. Touzeure on täiesti omamoodi linn Tuneesias - valgete, sinise akende ja ustega, majade asemel on siin kollastest tellistest ehitatud majad. Enamusele majadele on tellistest laotud ka erinevaid sümboleid kaunite mustritena. Kokkuostetud datlid (ostsin 4 kg) olid aga päris rasked käe otsas tarida. Otsustasime viia kotid bussi, mis oli siin samas turu lähedal. Panime kotid ära ja läksime jalutama. Soovisime veel turul natukene ringi vaadata. Kui me lõpuks bussi juurde tagasi jõudsime, müüs seal kõrval üks armas pisikene vana mees samuti datleid ja ka igasuguseid muid tooteid datlitest. Natukene väiksem karp võrreldes varem ostetutega, aga hind oli ka poole odavam.

Kuna müüja nägi nii heatahtlik ja armas välja ostsin ka tema käest veel ühe karbi datleid. Lisaks datlisiirupit, datlisuhkrut ja datlijahu. Ega ma küll ei tea täpselt, mida nende kahe viimase asjaga peale hakata, aga tundusid huvitavad. Datlisiirup on mulle juba tuttav ja hea asi. Ja nagu juba kodus tagasi olles selgus, olid selle vanamehe käest ostetud datlid kõige maitsvamad!!! Suundusime nüüd edasi hotelli poole. Viisime oma asjad tuppa ära ja tegime kiire riiete vahetuse! Selga ujumisriided ja basseini äärde. Meil oli poolteist tundi aega nautida basseini ja lamamistooli. Esimese asjana käisimegi kohe ujumas. Super mõnus! Vesi oli basseinis küll suhteliselt jahe, aga soe päike korvas selle. Siis kerge lõunasöök, mis koosnes paarist saiakesest, datlitest ja puuviljadest.

Tunnikese saime mõnusas päikeses lesida, korraks tegime veel ühe kiire ujumise ja siis tuppa uuesti riideid vahetama. Kella kaheks kogunesime fuajeesse. Nüüd jagati meid maasturitesse ja läksime Sahara kõrbe avastama. Istusin ette, et saaks pildistada paremini ka autost. Alustuseks ületasime jälle soolajärve - täna siis juba teist korda. Tamerza piirkonnas käisime vaatamas koske ja mahajäetud külasid. Kosk oli küll suhteliselt väike, aga kanjon, milles jõgi voolas, oli võimas ja väga ilus. Natukene häirisid täna mind kõikjale jõudvad ja äärmiselt intensiivsed kaubitsejad, kes olid vallutanud loomulikult ka loodusliku kose äärsed alad. Teiselt poolt võib neist muidugi ka aru saada - eks kõik tahavad ilusatest kohtadest oma osa saada.

Kui olime kose ära vaadanud võtsime suuna eemal paistvate kõrgemate mägede poole ning alustasimegi sõitu üle mägede. Paaris imelise vaatega kohas tegime pildistamise peatused. Olime mingil hetkel ka päris lähedal Alžeeria piirile. Kui kõrgematest mägedest uuesti allapoole jõudsime, siis tegime pikema peatuse Chebikas. Siin oli paar mahajäetud küla ning looduslikult fantastiliselt ilus koht. Tegime pisikese matka läbi Chebika nõo või kanjoni, kus leidub palju allikaid. Tänu allikatele, mis toidavad puid, on siin tegemist elujõulise palmioaasiga. Ja vot nüüd siin kanjonis mind kohe päris vihastasid need kohalikud kauplejad! Tabasin ennast mõttelt, et kohe, kui on mõni ilus koht, mis inimestele meeldib ja mida hea meelega vaatamas käiakse, asub mingi teine seltskond oma tegevusega kohta saastama! Samas, ei saaks need müüjad seal midagi müüa, kui neilt midagi ei ostetaks. Surnud ring!

Enne kanjonisse laskumist oli imeilus romantiline mahajäetud küla, aga kuidagi sain mina aru, et tuleme sama teed tagasi, mistõttu ei teinud ma sellest mitte ühtegi pilti. Jätsin just tagasituleku ajaks, sest eeldatavalt oleks siis olnud parim valgus. Hiljem selgus muidugi, et hoopis teist teed pidi tulime ringiga tagasi. Aga siis polnud enam midagi teha! Istusime autodesse uuesti ja suundusime Sahara kõrbesse. Eilse meeletu vihma tagajärgi saime veel täna õhtulgi tunda: lausa uskumatult imelik ja hämmastav oli vaadata kõrbes laiuvad veelompe. Sellel samal põhjusel ei saanud me sõita kõrbes alguses paika pandud või määratud marsruuti pidi. Meie kohalikul giidil ja autojuhtidel oli eesmärk jõuda päikeseloojangu ajaks mingisse kindlasse kohta. Kuhu me aga ei jõudnud. Päikeseloojang sai siiski nähtud ka täiesti suvalises kohas ning ei usu, et kuidagi vähem ilus oli.

Aga meid ootas ees tegelikult veel üks lahe koht: Tuneesias on teatavasti väga palju üle maailma kuulsaid filme üles võetud. Üheks selliseks lausa kultusfilmiks on saanud "Tähesõjad" ning just selle filmi ühte Tuneesias asuvasse võttepaika nüüd suundusimegi. Keset kõrbe on ehitatud Tattooine planeet. Inspiratsiooni nimele pole vaja kaugelt otsida - Tuneesia linn Tatouine ei jää siit kaugele! On täiesti mõistetav, et just siinne maastik ja loodus režissööri inspireeris. Läbi ebamäärase vine hõõguv päike, igavanad pruunikashallid mäed, silmapiirini laiuv määrdundkollane liiv ning kõige lõpuks veel see ühetooniliselt vilistav lakkamatu tuul. See ongi justkui ebamaine, tüdinud, väsinud ja lootusetu... tundub, et meenutab kauget ja võõrast planeeti küll.

Aga "Tähesõjad" pole ainus siin kandis filmitud kuulus film. On veel "Inglise patsient", "Indiana Jones" jne. Kahjuks oli õues juba päris pimedaks läinud ja me väga pikalt seda filmikülakest imetleda ei saanud. Ikka aeg-ajalt imestan mõnede selliste asjade puhul kohalike suhtumist: see on ilmselgelt koht, mis tõmbab "Tähesõdade" fänne lausa magnetina ligi (ning sellest filmist on kuulnud absoluutselt igas vanuses inimesed!), aga tegelikkuses on see koht armetus ja õnnetus seisus! Kõik laguneb ja pole näha, et neid ehitisi plaanitakse lähiajal, või üldse kunagi, kuidagi parendada või säilitada. Meil hakkas nüüd uuesti kiire - suundusime veel täielikus pimeduses Neftasse. Enamik sufisid peab Neftat sufismi, islami müstilise suuna, vaimseks koduks.

Sufide liikumine tekkis 12. sajandil sufi Abu Mediani (suri 1197) ümber. Nimi tulenes nende lihtsast villasest rõivast suf. Nad uskusid, et islami kõrbereligiooni järgijad peaksid käituma eriti tagasihoidlikult ja askeetlikult. Sufid olid kiindunud müstikasse, pühade meeste austamisse (Neftas on sadu pühameeste haudasid), vaimsesse mõtisklusse ja meditatsiooni. Sufid suhtuvalt austavalt ka berberitelt üle võetud islami-eelsetesse uskumustesse nt usk vaimudesse, nõidadesse, amulettidesse, ennustamine jne, mida ortodoksne islam üritab maha suruda. Arvatakse, et Nefta on sufismi viimane tugipunkt. Näha meil muidugi midagi ei õnnestunud õues valitseja kõikehõlmava pimeduse tõttu! Vaateplatvormilt saime heita pilgu allpool aimatavale kunagisele sufide asulale.

Sõitsime hotelli tagasi. Suurem osa meist kiirustas nüüd berberi rahvuslikule õhtusöögile hotellist väljapoole. Mina sellega liituda ei soovinud. Olen neid erinevatel reisidel ja erinevates maades näinud väga palju ja suurem osa neist on kahjuks suhteliselt kehvad palaganid olnud. Eks ma siis kuulan hiljem Viktoria muljeid. Õhtust sõid need, kes rahvusõhtule ei läinud, lihtsalt hotellis. Ülejäänud aja lugesin ja kirjutasin ning sain natukene hinge tõmmata päris tihedatest päevadest. Raha kulus täna 40 dinaari datlitele, 20 dinaari veel datleid + muud tooted, 2 dinaari kogusime igalt reisijalt kokku meie autojuhile jootrahaks. Kokku kulus seega täna 62 dinaari. Raha on suhteliselt vähe kulunud.