TUNEESIA RINGREIS - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 17. oktoober 2025

Ärkasime kell 6.30. Hommikusöök. Kohvrid võtsime täna kohe kaasa, sest nii kaugelt ei viitsinud enam tuppa tagasi marssida - hotell oli meeletult suur! 7.45 oli väljasõit ning esimene peatus uuesti Fadhlouni mošee, kuhu meid eile ei lastud. Fadhlouni mošee ehitamisel on peetud silmas ka vajadust aeg-ajalt kaitsta rahvast rünnakute eest. Seetõttu ongi hoone madal, müüriga ümbritsetud, mis omakorda tugevdatud veel tugipiilaritega. Ka minaretil oli algselt hoopis signaliseerimise funktsioon. Paljud ruumid on ehitatud pooleldi maa alla. Kompleksi kuulub oma leivatöökoda, vihmaveekogumise- ja säilitamise süsteem. Samuti olid pisikesed ruumid palveränduritele.

Fadhlouni mošee on kohaliku Turismiameti kaasabil tõesti väga kenasti restaureeritud. Sellest tulenevalt ongi jõutud nüüd selleni, et pühakoda saavad külastada ka mittemoslemitest turistid. Kohalikud usklikud ei taha muidugi Tuneesia Turismiametiga eriti koostööd teha nagu kogesime meiegi omal nahal. Üksteise mõistmine on neil keeruline. Aga nüüd hakkasime Djerba saarelt ära sõitma. Saarele tulime teadupärast praamiga, aga lahkusime siit tammi kaudu. Mis oligi hea, sest saime nii mõlemad variandid järele proovida.  Tamm kusjuures on pärit lausa Rooma ajast! Suund oli meil nüüd Matmata poole. Olime jõudnud ammustele berberite asualale. Tuneesias elab ligi 12 miljonit inimest. Nendest 98% on araablased ja vaid 1% berbereid ning 1% eurooplasi.

Meie jaoks olid vaieldamatult kõige põnevamad vanad berberite asulad ehk ksarid. Ksar on omapärane Põhja-Aafrika kindlustatud elamute kogum, pisikene linn või küla. Hoonete blokid on ehitatud tavaliselt nelinurkse või mõnikord ka ümmarguse keskme ümber. Mõnikord meenutab planeering ka traditsioonilist linnatänavate süsteemi. Ehitusviisid on piirkonniti erinevad. Näiteks Maroko ja Tuneesia ksarid on täiesti erinevad! Tuneesias paiknevad need vanad traditsioonilised elamud Medenine´i ja Tataouine´i piirkonnas ehk siis jäid need täpselt meie teele. Siin on neid kokku loetletud lausa 92! Meie külastasime sellest suurest hulgast suhteliselt tagasihoidlikku ja lagunenud varianti, mille uudistamise eest ei pidanud midagi maksma. Aga on loomulikult ka täiuslikult taastatud ja restaureeritud imeliselt uhkeid ksare. Need ongi avatud muuseumitena ning loomulikult küsitakse nende vaatamise eest ka raha.

Edasi kulges meie tee ikka Matmata poole! Tee viis mägedesse. Saime nautida uhkeid ja imelisi vaateid. Tee peale jäävas pisikeses külas tegime peatuse. Käisime külas perekonnal, kus kootakse imelisi traditsioonilisi berberite vaipasid. Nende vaibakudumine on täiesti omaette teadus! Need mustrid ja lood, mis vaiba sisse kootakse on keerulised, sügavad ning neis peegelduvad kogu berberite elu nii imelised kui ka mitte nii imelised aspektid. Berberite jaoks oluliste asjade kohta on igaühe jaoks oma sümbol. Kaamel, telk, kõrb, õlilamp, Fatima käsi... Selle viimase sümboli osas peab ilmselt natukene täpsustama, et mis asi see siis on!? Üks vana legend räägib, et Fatima keetis köögis datlisiirupit, kui tuli koju tema abikaasa, kes teatas, et on otsustanud võtta juurde veel teise naise. Selle ootamatu uudise peale ehmatas vaene Fatima nii kõvasti, et siirupi segamise lusikas kukkus tal käest. Kuid ta ei pannud seda tähele liigutades keevat siirupit edasi palja käega!

Kuid Fatima käega ei juhtunud mitte midagi! Võttes käe lõpuks siirupist välja oli see sama ilus ja põletushaavadeta kui ennegi. Fatimaga juhtunud ime tõttu hakati teda pidama Jumala eriliseks soosikuks ning teda hakati austama kui pühakut. Tänasel päeval ongi Fatima käsi äärmiselt oluline kaitsesümbol tuneeslastele! Fatima käe sümbolit kasutatakse absoluutselt igal alal ja igal pool... võib öelda, et ei ole olemas valdkonda, mis ei saaks seda ära kasutada. Vaipade kudumise juures on aga omaette vaatamisväärsus kudumiseks kastutatud lõngade värvitoonid! Vaibad on kohalike lammaste villast tehtud lõngast. Lõngad ka värvitakse ise. Loomulikult pakuti meile ka võimalust kõiki neid imelisi vaipasid endale kaasa osta. Imeilusad olid tõesti, aga minu elamisse sellises stiilis vaibad siiski ei sobi. Kuid mõned inimesed siiski ostsid.

Tuneesias olevad mäed ei ole väga kõrged: nende keskmine kõrgus on umbes 700 meetrit. Kõige kõrgem tipp on Djebel Chambi oma 1544 meetriga. Paaris ilusa vaatega kohas tegime pildistamise peatused. Vaated olid tõesti imelised! Kui juba teiselt poolt ahelikku alla sõitsime peatusime ühe vaatetorni juures. Loomulikult ronisime sinna üles, et veel kõrgemalt vaadet nautida. Olles mäed ületanud olimegi jõudnud Matmata külla. Matmata on kuulus jällegi omamoodi eripärast stiili elamute poolest - koobaselamud! Vot need on küll täiesti ainulaadsed kogu maailmas. Just nende ehitamise viis. Elamuid ei uuristata mitte lihtsalt niisama kalju sisse ning hoopiski ei kasutata ära looduslikke koopaid. Elamu asupaigaks valitakse suhteliselt horisontaalne ja sile kaljupind. Siis kaevatakse sinna sisse suur ümmagune auk - ikka väga suur! Nii suur, et oleks paras siseõue jaoks. Umbes 3-4 meetrit sügav.

Ja vot alles nüüd uuristatakse ruumid ümber siseõue kalju sisse. Toad väga kõrged ei ole, mistõttu mahubki kaevatud sügavusse ära lausa mitu korrust. Tihtipeale ühendatakse omavahel veel mitmeid siseõuesid: kokkuvõttes võib saada nii väga suured elamukompleksid. Võhik võib neis maaalustes käikudes lausa ära eksida! Enne kui me täpsemalt Matmata koobaselamutega tutvust tegime oli aeg lõunat süüa. Selle jaoks läksime me täpselt samasugusesse koobaselamusse, millest tänapäeval tehtud restoran ja väike hotell. Tänaseks söögiks pakuti meile tuneesia suppi (vist oli läätsesupp), mis maitses suurepäraselt. Supi juurde  käis brik a l`oef - õlis küpsetatud hästi krõbedast õhukesest taignast pirukas, mille täidiseks võib olla tomat, kartulipuder, krevetid, juust jne ning suhteliselt tooreks jäetud muna. Olime korra hotellis seda pirukat proovinud, kuid seal ei maitsenud see kahjuks sugugi nii hõrgult kui tänane. Ehk siis meie otsus, et täna me jälle sööme lõunat, oli hästi tehtud.  Tuneesia köögis on aga vaieldamatult kõige põhilisem söök kuskuss. Tuneesia köök on saanud palju mõjutusi prantsuse köögist. Näiteks kasvõi see, et enamuse siinmail valmistatavaid suppe on püreestatud. Tuneesia köök on suhteliselt maheda maitsega. Ainus tõeliselt vürtsikas söök on hariša. Hariša on punasest piprast, oliiviõlist, petersellist, küüslaugust ja köömnetest valmistatud kaste ning meenutab pisut kaukaasia soolata adžikat.

Kõht täis vaatasime natukene veel ringi. Edasi sõitsimegi külla ühele perele, kes veel tänase päevani elab sellises koobaselamus, peab loomi, kasvatab lapsi ja võimalusel võõrustab turiste. Berberist perenaine lubas lahkelt minna meil kõikidesse ruumidesse. Kui olime kogunenud kõik päris suurde elutuppa, saime veel väikese kontsertetenduse, naine laulis ja mängis trummi. Päris tore oli sellises elamises ringi vaadata. Vaatamata arhailisele elamutüübile, on tihtipeale tänastes ksarides ja koobaselamutes sees näiteks elekter ja internet. Rääkimata televiisorist. Nüüd alustasime sõitu meie tänase hotelli poole. Mis omakorda tähendas, et suundusime kõrbesse.

Alguses sujus kõik nagu väga hästi ja ladusalt. Mingil hetkel märkasime aknast välja vaadates, et sõidutee on liiva täis. Siis panime aga tähele, et tegelikult oligi väljas päris korralik liivatuisk. Tihtipeale olid teel päris suured tuisuvaalud. Tegime veel nalja kohalike ehk Abdullah ja bussijuhiga, et väga tuttavad olud meile, kes me pärit kaugelt põhjamaalt! Aga meil on liiva asemel lumi... külm ka veel. Sõitsime aga edasi, kui järsku hakkas vihma sadama! Sahara kõrbes ja vihm!? Vihm läks peagi üle rahe- ja äikesetormiks. See oli nüüd midagi täiesti ebaloomulikku ja ootamatut kõrbe juures. Aga äge! Rahesadu oli nii äge /terad oli sellised minu näpuotsa suurused), et pidime tee äärde seisma jääma suurema saju möödumist ootama. Meie ees jäid seisma mootorratas ja suur maastur. Koheselt kutsuti mootorrattur autosse varjule. Mis tegelikult ka ainuõige, sest need raheterad olid tõesti suured ja nendega pihtasaamine võis olla üpriski valus.

Umbes 15 minutit pidime ootama, siis sai tormi ägedaim faas läbi ja saime edasi sõita. Hotelli jõudes sadas ikka veel vihma. Saime toad kätte ja viisime asjad sinna ära. Suhteliselt kohe kogunesime aga hotelli fuajeesse tagasi. Meid ootas veel ees sõit kaamelitega. Olen siiani alati kaamelisõidu võimalustest reisidel loobunud. Mulle on olnud vastumeelne turistide lõbustamiseks nende loomade halbades tingimustes pidamine ning ka üldisemas plaanis nende kohtlemine. Kuid nüüd Tuneesias tuli mul kuidagi mõte, et siin tasub proovida! Siiski oli palju neid, kes kas juba korduvalt kaamelisõitu proovinud või kes lihtsalt ei soovigi seda proovida ja hotelli jäid. Istusime bussi ja sõitsime kõrbesse. Seal jagati meid kiiresti ja sujuvalt kaamelite vahel ära, öeldi kuidas peab püsima hetkel, kui kaamel püsti tõuseb või laskub ja saigi alata see seiklus!

Ja siinkohal pean ma nüüd täielikult oma sõnu sööma: kõikidele minu eelarvamustele vastupidiselt mulle tegelikult väga-väga meeldis kaameliga sõita! Minu kaamel oli ka kenasti rahulik, samas uudishimulik. Ilus ja valge! Kui kaamelite juurde jõudsime tibutas veel natukene vihma, kuid kui juba teele olime asunud, jäi vihm järele. Päike hakkas loojuma. Eemalt paistvate mägede taustal oli fantastiliselt imeline sähvivate välkude mäng. Ja see sõit ei olnud mingi kaheminutiline ring ümber posti vaid me tegime vähemalt tunniajase tiiru kõrbes. Pärast olid küll püksid märjad, sest vihm oli kaamelite sadulad märjaks teinud. Aga õues oli soe ja see ei seganud üldse. Kõrbe ilu on ikka midagi erakordset ja unustamatut! Olen kõrbes käinud palju kordi, Saharaski vist juba kolmandat korda, aga ikka olin veel vaimustuses sellest karmist kuid ilusast looduse avaldumise vormist. Kõige hämmastavam selle juures on veel see, et mulle tegelikult ei meeldi üldse liiv. Ma ei armasta rannas käimist sest seal on liiv, see poeb absoluutselt igale poole, on äärmiselt vastik. Võiks öelda, et ma isegi vihkam liiva... aga siin oli see kõik kuidagi teisiti. Aga lõpuks sai ka see nagu iga hea asi otsa ja meil oli aeg bussi juurde minna ja hotelli tagasi pöörduda.

Hotellis käisime pesemas ja siis söömas. Siin hotellis oli kummaline kord õhtusöögil. Näiteks ei lubatud meil Viktoriaga istuda ühte lauda. Igale grupile oli määratud kindlad nende lauad ning meil kästi leida endile koht kuskil meie grupile määratud lauades, aga igas lauas oli vaid üks vaba koht. Lõpetasime söömise siiski samal ajal ja suundusime oma toa poole. Enne käisime korraks õues basseini ääres - Viktoria käis ujumas. Lõpuks läbi sisehoovi toa poole suundudes ehmatas meid poolsurnuks kohalik folklooriansambel, kes suutis tekitada kõrvulukustavat lärmi. Nimelt on Tuneesia rahvuspill sellise heliga, mis äratab surnud ka üles! Aga ansambel suundus eraldatud sisehoovi, kus toimus mingi privaatne rahvusõhtu. Läksime neile järele.

Ja saime äärmiselt laheda ning unustamatu elamuse osaks! Kunstratsutajad, tantsijad, pillimängijad jne. Ratsutajatest olid noorimad, ilmselt õde-venda, 5-7 aastased. See pisikene tüdruk oli kindlasti sünnist saadik hobuse seljas istunud. Vaaasime päris tükk aega seda etteastet. Polnud küll meile mõeldud, aga keegi meid minema ei ajanud. Tuppa läksime lõpuks siis, kui ratsutajad lõpetasid. Aga selgus, et meie toa aknad avanesid täpselt selle sisehoovi poole, mistõttu saime ikka ürituse lõpuni sellest osa. Nind pärast veel äärmiselt meeleolukast koristamisest. Aga oligi meil võimalus veel natukene aega kirjutada ja lugeda enne, kui saime võimaluse magama jääda. Raha kulutasin täna Djerba saare mošee külastus 5 dinaari, lõunasöögile 36 dinaari, Matmata külas jootraha pererahvale 2 dinaari ja kaamelisõit 40 dinaari. Kokku 83 dinaari.