TUNEESIA RINGREIS - SEITSMES PÄEV!

SEITSMES PÄEV - 21. oktoober 2025

Täna hommikul oli meil äratus pandud ainult nii öelda igaks juhuks. Ärasõit oli alles kell 9.00. Aga üleval olime vanast harjumusest aetuna ikka kella seitsme ajal. Käisin dušši all, asjad olime õhtul juba suures enamuses ära pakkinud. Kella kaheksaks läksime sööma. Meie viimane hommikusöök Tuneesias! Vähemalt selle reisi raames. Täna tutvusime siis Sousse´iga. Ning taas: ka Sousse´i mediina (mediina siis vanalinn) on UNESCO kultuuri- ja maailmapärandi nimekirjas. Alustasime Suurest ehk peamošeest. Ehitatud 851. aastal. Turg. Nagu ikka Põhja-Aafrika linnad. Selles osas on need kõik sarnased. Igaüks siiski oma väikeste erisustega ainulaadne. Sousse oma kitsaste tänavalabürintidega viib ajas tagasi kõneledes läbi islami arhitektuuri araabia ja berberi kultuuride põimumisest.

Sousse on saanud alguse 9. sajandil eKr, kui tüüroslased rajasid siia oma kaubapunkti teel Itaaliasse ja Gibraltarile. Nebukadnetsar II ajal 6. sajandil eKr sai sellest tähtis osa Kartaagost. Rooma ajal oligi Sousse Kartaago järel tähtsuselt teine linn Põhja-Aafrikas. 7. sajandil, sarnaselt suure osa Põhja-Aafrikaga, vallutati linn araablaste poolt. 1881 sai linnast Prantsuse protektoraat. Sel ajal elasid kõik linna umbes 7000 elanikku müüriga ümbritsetud mediinas, mida ümbritsesid väiksemad põllumajanduslikud asulad. Prantslased arendasid kaubandust laiendades sadamat ja rajades raudteevõrgustiku. Esimesed arendused väljaspool mediinat said alguse alles II maailmasõja ajal. Kui Tuneesia 1956. aastal iseseisvus sai linnast üks suuremaid ja tähtsamaid keskuseid vastloodud riigis. Olulisus on püsinud - täna on Sousse Tuneesias suuruselt kolmas linn. Umbes 200 000 elanikuga linnas on säilinud linna keskaegne süda oma käänuliste ja kitsaste tänavatega, kasbahi ja mediina, kindluse ja pika mereäärse linnamüüriga. Täna on Sousse muidugi kõige kuulsam hoopis kuurordina - pikad ja lõputuna tunduvad Vahemereäärsed rannad, hotellid, baarid, restoranid... kõik see meelitab ligi eelkõige Euroopast tuhandeid turiste ja päikeseotsijaid.

Minule jättis Sousse vaatamata oma suurusele siiski rahuliku ja meeldiva õhkkonnaga linna mulje. Aga muidugi ei ole oktoobrikuus enam ka turismi kõrghooaeg ja see annab linnapildis kohe tunda. Vanalinnas külastasime me aga ühte väga ägedat majamuuseumi - Dar Essidi! Tegemist on Sousse´i vanalinna ühe vanima majaga, arvatavalt ehitatud 928. aastal. Hetkel on muuseum sisustatud jõuka 18.-19. sajandi linnakodaniku stiilis. Juba majja viiv uks on äärmiselt uhke ning Tuneesia kombe kohaselt varustatud kolme erineva suurusega koputiga: mehele, naisele ja lapsele. Seega on majasolijatele kohe teada, kas ukse taga on mees, naine või laps. Lapsele mõeldud koputi paiknes ka teistega võrreldes tunduvalt madalamal arvestades laste vähema kasvuga.

Elamine saab alguse pisikese esikuga, kus külalised pidid ootama hetke, millal maja peremehel oli mahti neid vastu võtta. Edasi sattusime mõnusalt jahedasse sisehoovi, mille ümber paiknevad pere eluruumid. Majaomanikul oli kaks naist. Täiesti arusaadavalt olid esimese naise käsutuses olevad ruumid kõvasti uhkemad ja suuremad võrreldes teise naise ruumidega. Esimese naise voodi juures oli seinale kinnitatud nn Rooma lamp, millel oli kujutis seksuaalaktist. Nimetatud lamp pidi tuletama mehele meelde kontrolli oma vastupidavuse üle ehk seksuaalakt pidi kestma seni kuni õli lambis põles ning lamp kustus. Asja mõte siis selles, et ka naine võiks seksiga rahule jääda ja seda nautida. Eksponeeritud on ka 700aastane abieluleping. Kaunistatud kullaga ning samuti leidnud igati auväärse koha just esimese naise toas.

Esimese naise toa kõrval paiknes äärmiselt uhke marmorist vannituba. Pea 200 aasta vanuse vannitoa kohta on tegemist ikka väga uhke ja luksusliku ruumiga. Ülakorrusel on teenija eluruumid, köök ja sissepääs torni ning katuseterrassidele. Tornil oli algselt kaitseotstarve. Praegu avanes sealt aga imeline vaade linnale ning eemalt paistvale Vahemerele. Kusjuures nimetatud torn on tuletorni järel kõrguselt linna teine ehitis! Elamine oli tõesti uhke ja suursugune. Võib-olla minu jaoks isegi liiga ülepakutud. Selles osas tundus mulle Sidi-Bou-Saidi majamuuseum kuidagi armsam ja hubasem. Aga inimestele meeldivadki väga erinevad asjad! Muide, tänav, kus Dar Essidi muuseum paikneb, oli veel kümmekond aastat tagasi Sousse´i nn punaste laternate tänav ehk mitte eriti prestiižne piirkond. Prostitutsioon on enamuses Tuneesias keelatud. Kuid pärast viimast revolutsiooni 2000ndate alguses on bordelle lubatud pidada nt Tunises ja Sfaxis. Ei oska küll öelda miks just nendes linnades ja miks mitte mõnes teises!?

Järgmisena külastasime Habib Bourguiba mausoleumi. Habib Bourguiba (1903-2000) puhul on tegemist ühe kõige tuntuma Tuneesia poliitikuga (võib-olla isegi ühe tuntuima tuneeslasega üldse), kes oli riigi iseseisvudes aastatel 1956-1957 Tuneesia peaminister ning hiljem Tuneesia esimene president. Just tema tegevus olevat aidanud suuresti kaasa Tuneesia iseseisvumisele ehk Prantsuse protektoraadi lõpetamisele. Oma valitsusaja lõpu poole suutis ta kehtestada riigis oma isikukultuse, veeta oma viimased eluaastad koduarestis ehk päris värvikas elu! Meie kohalik giid rääkis Bourguibast muidugi suure austuse ja imetlusega. Bourguiba on Tuneesia heaks loomulikult nii mõndagi head teinud - ta võitles demokraatlikuma riigi eest, viljeles avatud ja neutraalset välispoliitikat (mis ei ole tavaline islamiriikide puhul), ehitas üles tugeva haridussüsteemi, keskendus soolisele võrdõiguslikkusele jne-jne. Ning kõige selle tõttu ongi talle ehitatud selline uhke viimne puhkepaik!

Lõunasöögi aeg oli kätte jõudnud ning meie grupp läks mereäärsesse restorani sööma. Meie Viktoriaga jalutasime natukene mööda mereäärt edasi kuni leidsime toreda koha suurtel kividel. Istusime seal, päike läks justkui palutult pilve taha, mistõttu ei kõrvetanud enam. Sõime seda, mis olime kaasa võtnud. Kõrval asus meil veel mingi restoran. Aeg-ajalt käis sealselt rõdult üks meesterahvas meie käest küsimas, kas meil ikka kõik korras!? Meie aga nautisime suurepärast vaadet merele ning kõik oli suurepärases korras! Lõuna läbi, ootas meid viimane vaatamisväärsus selle reisi jooksul ehk Sousse´i ribat ehk kindlus. Kindlus on ehitatud algselt juba 8. sajandil ning on varustatud väga tõhusate kaitsesüsteemiga.

Kasvõi näiteks peasissekäigu kohal asuv kaitsesüsteemiga varustatud kuppel, mis võimaldab sissetungijaid teha võitlusvõimetuks uimastades neid narkootiliste ainetega või valades kaela keevat õli. Taoline kuppel on sarnastest vanim näide Põhja-Aafrikas, hiljem levisid need juba kõikjale. Kindlus oli suurepäraselt renoveeritud ning nägi tõesti uhke välja. Lisaks avanes tornist suurepärane vaade linnale ja merele. Loomulikult ei puudunud kindlusest ka mošee! Palveruum oli ehitatud samuti väga nutikalt võimaldades kaitsjatel vaenlase rünnaku alates koheselt katkestada palvetamine, haarata relvad ning asuda müüridele positsioonidele. Kui olime ribatiga tutvumise lõpetanud tegime peatuse veel ühes nahatoodete poes, et kulutada ära viimane Tuneesia raha. Millegipärast on siin keelatud kohalikku raha riigist välja viia. Ja ka sisse tuua. Ehk Tuneesia raha ei saagi maailmas mitte kusagil mujal vahetada, kui ainult Tuneesias. Ning juba vahetatud raha tagasi ei vahetata!

Mulle siinsed nahatooted eriti ei meeldinud. Samas poes müüdi aga ka erinevaid looduslikke õlisid, näiteks just kohalike endi poolt väga hinnatud kaktuseõli. Ostsin oma viimase raha eest sealt täiesti suvalisi õlisid 3 pudelit ning olin nendega äärmiselt rahul. Nüüd ootas meid ees veel vaid üks asi - õhtusöök! Ja ma pean ütlema, et kogu siin viibimise aja oli selle viimse söömaaja puhul tegemist ühe parimaga, mille osaliseks saime. Kõhud täis, alustasimegi sõitu lennujaama. Toppisin lennujaamas veel soojemaid riideid selga, sandaalid vahetasin samuti soojemate jalanõude vastu. Pagasi ära andmine ja muu taoline käis päris kiiresti. Läksime poodi. Meie giidide soovitusel ostsin kaasa datli likööri ning mingit kohalikku, samuti datlitest tehtud, samakalaadset kanget alkoholi. Nende ostsmist sain hiljem Tallinnasse jõues küll kahetseda. Ma pole kunagi mõelnud tolli ega mingite tollimaksude peale! Ausalt öelda, pole ma kunagi varem ka eriti lennureisidelt alkoholi kaasa ostnud.

Aga Tallinna lennujaamas kamandas toll mind otsemaid läbiotsimisele nõudes mult sigarette ja alkoholi. No esimest mul polnud, pidin juba ütlema ka teise kohta, et pole, aga siis hakkas silma käes olev kott, milles siiski oli kolm pudelit. No siis arvestati kokku, et palju tohib ja palju ei tohi, jne-jne. Eks ma põhimõtteliselt ju sain aru, et ise süüdi. Oli tõesti umbes 600 milliliitrit üle lubatu. Aga mind hämmastas see tolliametnike aeglus ja otsustamatus. Kell oli peaaegu üks öösel, nad ju loogiliselt võttes peaksid aru saama, et inimesed tahavad kiiresti lennujaamast minema pääseda ja koju. Võib arvata, et enamusi veel keegi ka ootas parklas. Aga siis hakkas see venitamine, et mis me siis teeme ja kuidas seda peaks tegema jne!? No püha jumal, ega siis mina ei pea ütlema, mida tolliametnikud mingis situatsioonis peavad tegema! Asi ei liikunud paigast enne, kui ma põhimõtteliselt ise nõudsin vastust, et mis nüüd edasi ja kuidas ma siit minema saan? No siis tuli täita mingi ankeet, tasuda tollimaks 17 eurot, oodata veel mingi aja mingite andmete süsteemi sisestamist. Ja no siis saingi tulema...

Kokkuvõttes kulges reis aga igati hästi! Tuneesia on piisavalt soe, piisavalt kaugel ning piisavalt erinev minu igapäevasest elust, et saada võimalus tõeliselt puhata ning nautida eemaldumist igapäevasest aeg-ajalt tüütavast rutiinist. Kogu reis läks maksma umbes 1500 eurot, mis on iseenesest päris normaalne hind arvestades viimaste aastate meeletult tõusnud reisihindasid.

TUNEESIA RINGREIS - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 20. oktoober 2025

Tänagi pidime ärkama päris varakult - 5.30! Kella kuuest läksime sööma. Selgus, et meie Viktoriaga olime kohe päris esimesed ning pidime veel mõned sekundid ootama uste avamist. Aga täna hommikul oli siin hotellis parim kohv kogu reisi jooksul! Suundusime Tuneesia pealinna Tunise poole. Teel olles nägin esimest korda selle reisi jooksul ka toonekurgesid! Olid ilmselt saabunud koos meiega. Siingi on neile sarnaselt Eestiga paigaldatud elektripostide otsa ümmargused pesaalused, kus nii mõnigi lind tähtsa näoga istus. Mis omakorda lõi segamini minu senised teadmised toonekurgede elust: arvasin, et pesitsevad nad ainult suvel Eestis ja muudes põhjamaades ning Aafrikas vaid talvituvad. Aga milleks neile siis Tuneesias pesad?! Eesti on kusjuures toonekure leviala põhjapoolne piir. Sellest piirist edasi läheb juba liiga külmaks nende jaoks. Kuid näiteks Hispaanias elavad toonekured paikselt läbi aasta.

Tunisega tutvumist alustasime peaväljakult ehk Kasbahi väljakult, kus paiknevad suures osas erinevad valitsushooned. Tunise linna ajalugu läheb tagasi kunagise Kartaago rajamise aega ning on sellega lahutamatult seotud. Tänaseks päevaks nagu mainitud on tegemist Tuneesia suurima linna ja pealinnaga. Elanikke umbes 2,7 miljonit. Kasbahi väljak meenutas mulle tahtmatult Turkmenistani või teiste stanide nõukogude perioodi suurejoonelist ning toretsevat arhitektuuri, mis justkui lajatab inimesele kaikaga pähe, et ei tekiks üldse kahtlust selles, et riik kontrollib alati olukorda. Ma pole küll ei Turkmenistanis ega Usbekistanis ja Tadžikistanis käinud, aga tunne oli  sellele vaatamata! Suundudes peaväljakult edasi mediinasse ehk vanalinna, mis on muide jällegi UNESCO maailmapärandi nimistus, kadus igasugune võõristus ja olin taas omale sobivas, tuttavlikus ja meeldivas lõunamaises linnasaginas.

Tunise vanalinn rajati 7. sajandil ning oli linnasüdameks rohkem kui 1000 aastat: kuni prantslaste tulekuni 19. sajandil, kes rajasid uue keskuse Ville Novelle´i, prantsuse keeles siis tähendusega uue linna. Samanimelisi linnaosasid on kusjuures mitmetes Põhja-Aafrika linnades, mis sattusid prantslaste võimu alla. Näiteks mitmes Maroko linnas! Meie aga jalutasime vanas mediinas, millest suure osa moodustavad erinevad turud. Käisime lõhnaturul el Attarine´il, mis pärit lausa 13. sajandist. Lõhnadel on islami maailmas tähtis koht. Neid on peetud läbi ajaloo kallihinnalisteks ning ihaldatud kingitusteks. Iga tuneeslase kodus on spetsiaalne aukohal asuv riiul, kus eksponeeritakse kõige kallihinnalisemaid ja väärtuslikumaid lõhnasid. Väike vihje: kunagi ei saa mööda panna kinkides tuneeslastest pererahvale mõne luksusliku klaasist lõhnaõlipudeli (kvaliteetsemate hinnad algavad nii umbes 100 eurost ja see on ainult tühi pudel!) ning see on lausa rahvuslik traditsioon. Käisime ka lõhnapoes, kus pärast toodete tutvustamist saime neid loomulikult kaasa osta. Ostsin minagi!

Pulmakülalistele kingitakse näiteks alati jasmiini lõhn, vastsündinutele aga hoopis geraanium ja niisama külalistele roos. Mis muuseas näitab, kui kalliks peetakse  Tuneesias kõiki külalisi, sest roosiõli on üks maailma kallimaid. Jalutasime läbi ka juveeliturult el Berkalt. Tänapäevane juveeliturg ei olnud kunagi aga mitte midagi glamuurset: tegemist on nimelt endise orjaturuga meenutades Aafrika hämarat ja traagilist minevikku. Muuseas: orjakaubandus ei käinud ainult ühte suunda pidi, et Aafrikast Euroopasse või Ameerikasse. Näiteks siinsel turul olid kõige hinnatumad hoopis Euroopast toodud valged orjad, keda Tuneesia korsaarid tihtipeale oma röövretkedelt kaasa tõid. Tunises, nagu tegelikult kogu Tuneesias, on meeletult kasse! Tunises hakkasid nad eriti silma. Vaatasime ka üle juba 8. sajandil ehitatud Suure mošee. Kogu grupiga saime kokku uuesti mereväravate juures. Siit algaski juba prantslaste poolt ehitatud uus linnaosa. Buss ootas meid ooperiteatri juures.

Ja oligi käes lõunasöögi aeg! Mina ja Viktoria ei plaaninud ühisest lõunast osa võtta - jalutasime hoopis mere äärde, sest Tunise puhul on tegemist ju siiski mereäärse linnaga. Üht-teist näksimist oli meil kaasas, aga leidsime ranna ääres ka imelise vaatega kohviku, kus mina võtsin tassi kohvi ja mõlemad ühe smuuti. Ning kõik see oli taas tõesti väga hea! Jõudsime jalutada veel mereäärsel promenaadil, kui pidime hakkama bussi juurde tagasi minema. Jõudes kokkulepitud kohta ei näinud me aga kedagi. Hetke pärast tuli natukene pahane reisisaatja ning juhatades meid bussini sõnas, et oli proovinud meile juba ka helistada. Aga no jah, minu telefon oli hääletu peal. Olime arvestanud siiski täpselt giidi sõnadega, et neil kulub lõunaks vähemalt tund aega. Äpardusele vaatamata ootas meid nüüd ees Kartaago! Sõitsime mööda Tunise järvest, mille kaldal oli sadu flamingosid - kaugelt eemalt vaadates moodustasid nagu muidugi ainult roosa triibu.

"Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!" Seda lauset teavad ilmselt ka väiksema ajaloohuviga inimesed. Nimelt lõpetas 2. sajandil eKr Vana-Rooma senaator Cato Vanem kolmanda Puunia sõja eel kõik oma kõned senati ees just sellise tõdemusega. Ta oli Kartaagot külastanud ning veendunud selle jätkuvas ohtlikkuses Rooma riigile. Kartaago põhjustas Roomale suurt peavalu konkureerides ülemvõimule Vahemerel ning seda ümbritsevates maades. Cato Vanem nägi probleemi lahendust alles Kartaago täielikus hävitamises. Ja eks tal oligi ilmselt õigus! Kartaagolased eesotsas oma legendaarsete väejuhtidega olid tõesti keerulised ja ohtlikud vastased roomlastele. Kui meenutada kasvõi legendaarset väejuhti Hannibali, kes 218. aastal eKr teise Puunia sõja käigus ületas oma sõjaväega (muidugi ei tohi unustada ka 37 sõjaelevanti!) Püreneed rünnates roomlasi ootamatult selja tagant. Ja no, vot just seesama Kartaago paiknebki Tunise külje all.

Õigemini mitte küll see sama Kartaago. Sest see õige siiski hävitatigi... Roomlased kogusid kokku 80 000 meest ja saatsid nad Põhja-Aafrikasse pidama kolmandat Puunia sõda.  Kokku peetigi Rooma ja Kartaago vahel aastatel 264-146 eKr kolm Puunia sõda. Kartaago linn piirati sisse lõigates ära varustusteed nii maalt kui merelt. Kahe aasta pärast rünnati näljast ja kurnatusest nõrkasid kaitsjaid täie jõuga. Linn vallutati, 50 000 ellujäänut viidi orjusesse, ülejäänud surid nälga, hukkusid võitluses või mõrvati. Pärast põhjalikku rüüstamist süüdati linn põlema. Linna hooned ja müür lammutati. Väidetavalt olevat ka linnaasemele külvatud soola, et seal aastaid midagi ei kasvaks. Kuid tõendid selle kohta puuduvad. Kartaago alad liideti Rooma riigiga Aafrka provintsi nime all. Siit tõusetub kohe loogiline küsimus, et mida siin siis vaadata on? Napilt sada aastat pärast täielikku hävingut andis Rooma keiser loa ehitada Kartaago asukohale uus linn. Ning just selle linna varemeid vaatamas käiaksegi. Esialgu vaatasime meie linna varemeid vaid kõrgelt terrassilt, sest meil oli vaja teha enne üks väike kõrvalepõige...

Kartaagolaste religiooni üks kurikuulsamaid jooni olevat olnud laste ohverdamine. Diodorus Siculus teatab, et aastal 310 eKr linnale tehtud rünnaku ajal ohverdasid kartaagolased üle 200 ülikute lapse oma jumalatele lepituseks. 1921. aastal leidsid arheoloogid paiga, mida hakati Piibli kirjakohtade (Teine Kuningate raamat 23:10 ja Jeremija 7:31) järgi nimetama Tofetiks. Väljakaevamised tõid ilmsiks mitmeid urne, mis sisaldasid loomade ja väikelaste söestunud jäänuseid, kes olid maetud pühade kirjadega kaunistatud steelide alla. Arvestuslikult on Tofetisse 200 aasta jooksul maetud rohkem kui 20 000 lapse jäänused. Mõned tänapäevased teadlased pooldavad siiski humaansemat selgitust, et kalmistule on maetud lihtsalt surnult sündinud ning imikuna surnud lapsed. Ja nii nad vaidlevad lõputult... Just Tofetis me vahepeal käisimegi.

Pärast seda suundusime Kartaago varemete juurde tagasi. Kui anti luba linn uuesti rajada kõrvaldati alustuseks viimsedki jäljed minevikust ning rajati siis uuesti templid, sadam ja rikkalikult kaunistatud ühiskondlikud hooned. Aja möödudes muutus Kartaago taas üheks jõukamaks linnaks, nüüd küll Rooma impeeriumi koosseisus: kohe teiseks pärast Roomat ennast. Ehitati uhked villad, teater, amfiteater, tohutud termid, 132 kilomeetrine akvedukt linna veega varustamiseks ning 60 000 pealtvaatajat mahutav tsirkus. Kõik see oli linna 300 000 elaniku hüvanguks. Meie käisime lähemalt tutvumas Antoniuse termidega, mis on suurimad Aafrika alal. Amfiteater olevat olnud aga üks suurimaid kogu Rooma impeeriumis. Kuid kui langes Rooma, langes taas ka Kartaago. Minu jaoks oli aga siiski põhiline teadmine, et olen kuulsa Kartaago asukohal viibinud!

Meid ootas ees veel tänane viimane peatus ehk Sidi-Bou-Said (linnakese nimel on väga palju erinevaid viise kirjutamiseks). Tegemist on Tunise pisikese eeslinnaga, mis paikneb kõrgel Tunise lahe kohal. Sidi-Bou-Saidi elanikel on kohustus üks kord aastas oma maja uuesti valgeks lubjata ning uksed-aknaraamid värvida imeliselt säravaks siniseks. Et säiliks see kontrast ning linna külalistel oleks ilus vaadata. Ning siia linna tohibki ehitada ainult valgeid maju! Siniste lisanditega! Linn on äärmiselt armas ja tore, aga ilmselgelt oli siin liiga palju rahvast. Käisime paaril vaateplatvormil ja jalutasime linnas ringi. Linna kõige kuulsam kohvik on Cafe des Nattes ja selles pakutav münditee männiseemnetega. Aga sellesse meie Viktoriaga ei läinud! Me käisime hoopis selle vastas asuvas kohvikus peaaegu sama kuulsat sidrunilimonaadi joomas. Oli hea!

Liiga kaua me muidugi seda nautida ei saanud, sest soovisime jõuda veel Dar el-Annabi muuseumisse. Vot see oli äge koht! Kindlasti kogu selle reisi üks kõrghetki minu jaoks. Korraks isegi mõtlesin seal ringi jalutades, et küll on kurb, et kogu gruppi siia ei toodud! Aga õige pea loobusin sellest mõttest, sest siis poleks siin pooltki nii mõnus olnud. Mõned inimesed peale minu ja Viktoria olid siiski meiegi grupist siia jõudnud. Aga üldiselt oli ikkagi inimesi vähe, mis muutiski selle koha nii nauditavaks. Vaikne oaas keset kaost. Tegemist on peaaegu 300 aastase imeuhke villaga, milles enamus 55 ruumist külastajatele avatud. Maja näitab väljast tüüpilist islami arhitektuuri ning seest traditsioonilist Tuneesia perekonna elustiili ning kodust atmosfääri. Loomulikult elas sellises majas vaid meeletult rikas perekond. Minu imetlus jõudis haripunkti hetkel, kui jõudsin katusele. Alustuseks siit avanev hunnitu vaade merele ning linnale. Ja teiseks elav ettekujutus sellest, kui mõnus oleks kõikides neis sopikestes ning varjulistes nurgakestes näiteks lugeda ja sidrunilimonaadi juua. Olles kõik need imelised nurgad ja sopikesed põhjalikult läbi uurinud jalutasime tagasi bussi. Tänaseks olime jõudnud oma päevaga õhtusse ning meid ootas sõit Sousse´i linna oma tänaõhtusesse hotelli. 

Ühe peatuse ikkagi ootamatult tegime enne hotelli minekut - käisime kaubanduskeskuses toidupoes. Ostsin sealt koju kaasa natukene maiustusi ja harissat. Samuti üht-teist homseks päevaks kõhutäiteks. Siis ootas ees hotell. Saime toad kätte ja suhteliselt kohe läksime õhtust sööma. Pärast õhtusööki jalutasime veel korraks hotelli lähedal asuvasse turistide poodi. Tegemist oli ootamatult suure kolmekorruselise poega. Käisime ja vaatasime selle läbi. Mina muud ei ostnud kui ühe margi ja kaks külmkapimagnetit. Hotellituppa tagasi jõudes tuli pakkida kohver ära, sest homme hommikul siit lahkudes meil enam ööbimist ei tule ning pärast pikka päeva läheme otse lennujaama. Kõik asjad mahtusid kenasti kohvrisse ära. Eriti arvestades seda, et lennujaamas saab soojad riided veel kohvrist välja võtta. Käisin pesus, kirjutasin ja lugesin veel natukene enne magamajäämist. Raha kulutasin täna meie giidi käest ostetud oliiviõlile 35 dinaari, külmkapimagnetid ja mark 12 dinaari, toidupoes 12 dinaari, kohvikus 30 dinaari, muuseumis 6 dinaari ja veele 1 dinaari. Kokku 96 dinaari. Lisaks veel 50 eurot lõhnapoes.