SÜGISENE LJUBLJANA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 14. november 2025

Aastal 2021 sõitsime Katariina, Eliisabeti ja Eveliniga autoreisi käigus läbi kõik Balkanimaad. Jätsime tol hetkel teadlikult marsruudist välja pealinnad. Peale Skopje. Ühelt poolt oli see aja kokkuhoid. Ning teiselt poolt lasime ennast mõjutada kohalikest, kes tihtipeale väitsid, et ega nendes linnades ei ole ka mitte midagi vaadata ja ärge te sinna küll minge!!! Aga kuna see päris nii ikka ei ole, et mõnes linnas kohe mitte midagi ei ole vaadata, siis võtsin plaaani, et külastan nüüd mingi aja jooksul ikkagi kõikide Balkanimaade pealinnu. Alustasime suvel Eliisabetiga aga hoopis ühest veelgi vanemast võlast: Sofiast! Sest Musta mere autoreisi käigus Bulgaarias ringi sõites me ka Sofiassse ei jõudnud. Ja Airbaltic pakub kenasti suhteliselt soodsaid lennupileteid nii Sofiasse kui Balkanile. Nii jäigi mulle sügisel silma lend Sloveenia pealinna Ljubljanasse. Ja kuna mulle sobivad ajad ei sobinud jällegi teistele, siis tegin esimest korda elus otsuse, et vot lähengi üksinda! Pean etteruttavalt ütlema, et ma ei kahetse seda: üks toredamaid ja mõnusamaid reise minu elus!

Olles siis kenasti ja kiiresti Ljubljana lennujaama jõudnud, otsisin õige koha, kust saada linna mineva bussi peale ja kella kahe ajal päeval ma bussijaamas bussilt maha astusingi. Minu hotell asus täiesti vanalinnas ja iga päevaga aina enam veendusin kui hea valiku olin teinud. Peab muidugi ütlema, et Ljubljana vanalinn ei ole ka üüratult suur - rahvaarvult on nt tegemist ühe väikseima pealinnaga Euroopa Liidus (elanikke alla 300 000). Tegemist pigem siis väikese kui suure linnaga. Hotelli sisse saamiseks oli mul uksekood, toa võti oli jäetud tuppa. Kuna kell oli alles kolm, siis oli mul tegelikult piisavalt aega, et juba täna alustada linnaga tutvumist. Põhjalik eeltöö oli loomulikult nagu alati korralikult tehtud. Ehk üldjoontes teada, mida ma vaadata ja kuhu jõuda soovisin nende päevade jooksul. Tänapäevase Ljubljana ala asustasid eelaajaloolisel ajal veneedid: 3. sajandil eKr. 50. aasta paiku rajati siia alale Vana-Rooma sõjaväelaager, mis hiljem muutus alaliseks asulaks nimega Iulia Aemona ehk lühidalt Emona. Tollases linnas elas 5000-6000 elanikku. Olid juba telliskivimajad ja kanalisatsioon. 452. aastal hävitasid Rooma asula Attila käsul hunnid. Hiljem laastasid seda veel idagoodid ja seejärel langobardid. 6. sajandil saabusid lisaks veel slaavlased. 9. sajandil langes piirkond sõltuvusse Frangi riigist ning rüüsteretki siia korraldasid nüüd omakorda madjarid.

Aastast 1278 kuni I maailmasõjani (Austria-Ungari lagunemiseni) oli linn Habsburgide võimu all. Katoliikliku slaavlaste elupaigana. 1918 loodi Jugoslaavia. II maailmasõja ajal käis linn käest kätte ning pärast II maailmasõda kuni 1991 oli jälle tegemist Jugoslaaviaga. Kuni loodi Sloveenia Vabariik. Kirjalikes allikates on Ljubljanat mainitud esmakordselt 1144. aastal Luwigana nime all. 1220 saadi linnaõigused. No vot, ja nii lühidalt saabki ühe linna ajaloo kokku võtta! Mina tahtsin aga oma ringkäiku alustada endale hetkel kõige lähemast ehk Ljubljana rahvusraamatukogust. Jalutada oli selleni vähem kui viis minutit. Parasjagu oli seal ka üks näitus. Kuid raamatukogu ennast ei saanud siiski täna näha - lihtsalt huvilistele on see avatud vaid laupäeva õhtuti. Muul ajal teevad tudengid siin tööd. Seega liikusin edasi Ljubljana Linnamuuseumisse (City Museum of Ljubljana). Ehk siis linna ajaloo muuseumisse. See täpsustus siin on otseselt seotud sellega, et järgnevatel päevadel oli mul äärmiselt keeruline orienteeruda Ljubljana erinevate muuseumide ja nende nimede vahel - mulle tundus, et 4-5 muuseumi olid kõik äravahetamiseni sarnaste nimedega, aga asusid ainult kahes erinevas kohas. Ljubljana linnamuuseum asub Rahvusraamatukogu kõrval ning on asutatud 1935. aastal varasemasse Turjak´i lossi.

Hoone on ehitatud päris Rooma aegsetele linnavaremetele. See kõik selgus muidugi alles aastatel 2000-2003, kui muuseumi enda alusel pinnal viidi läbi arheoloogilised kaevamised. Muu väärtusliku kõrval leiti isegi kaks sõdalase hauda. Toredasti on osa sellest kultuurikihist ka eksponeeritud: sügavalt keldrist alates olid näha erinevate aastasadade kultuurikihistused. Ljubljana pikk ajalugu on siin muuseumis küll väga toredasti ja ülevaatlikult välja pandud. Eraldi näitusena oli väljapanek Ljubljanast II maailmasõjas - erinevatest okupatsioonidest ning linnarahva kannatustest sõjas. Ning omaette vaatamisväärsus on tegelikult ka muuseumihoone arhitektuuriline pool. Maja näeb tõesti väga lahe välja! Just selles osas, kuidas ajalooline hoone on ühendatud tänapäevase moodsa arhitektuuriga. Selles oli ka imetore kohvik, kus oleksin soovinud täitsa õhtust süüa. Kahjuks ei olnud neil peale kohvi ja magusa eriti mitte midagi pakkuda.

Seega pidin muuseumikülastuse järel liikuma veel edasi, et mõelda õhtusöögi peale. Jalutasin jõe äärde - Ljubljana asub imeilusa jõe (Ljubljanica jõgi) mõlemal kaldal. Nii linna kui jõe nime (linna nimi on tulnud ilmselt jõe nimest) päritolu on teadlastele senini ebaselge. Erinevates keeltes nimetatakse seda ka väga erinevate nimedega. Ühe versiooni kohaselt on tulnud sloveenikeelne nimi Ljubljana slaavi keelest ning tähendab armastust. Muuseas sama versioon väidab jälle hoopis, et siiski on olnud vastupidi, et hoopis jõe nimi on tulnud linna nimest. Aga selleks, et nautida selle linna ilu, pole see absoluutselt oluline. Õues oli pimedaks läinud. Jalutasin jõe äärt mööda alguses ühte kallast pidi ja siis pärast teistpidi jälle tagasi. Hulkusin siinsetel imelistel pisikestel tänavatel suhteliselt sihitult ringi: tundsin ennast siin esimesest hetkest peale hästi, suisa koduselt, Ljubljana kõnetas mind kuidagi täiesti eriliselt omamoodi.

Väga palju inimesi oli väljas liikumas. Ka paljud kauplused olid veel avatud. Aga mul oli kõht juba väga tühi, mistõttu huvitasid mind rohkem söögikohad. Vaatamata novembri keskpaigale ning suhteliselt jahedale ilmale istuti baarides-restoranides ikka suuresti õues. Toolidel olid küll mõnusad, pehmed ja suured lambanahad soojenduseks ning päris palju oli näha gaasisoojendajaid. Aga no ikkagi... Kuigi jah meie novembrikuuga siinset ilma muidugi võrrelda ei saa. Päeval oli sooja kuskil 13 kraadi. Ilus päikesepaisteline ilm oli. Mulle see õues istumine sellele vaatamata mitte mingil juhul ei sobinud. Samas ei hakanud silma ka ühtegi mõnusat kohta, kus oleks saanud sees olla. Aga leidsin restorani otsides hoopis ühe pisikese gurmee toidupoe - ilmselt oli tegemist küll Sloveenia kõige kallima toidupoega. Aga olles juba sinna sisse astunud ei suutnud ma loomulikult sealsetele hõrgutistele enam vastu panna! Ostsin sealt siis hoopis hotelli kaasa üht-teist: mozzarellat, erinevaid hallitusjuuste, kirsstomateid, salaamit, sloveenia pirukaid, liitri värskelt pressitud apelsinimahla, puuvilju, punase veini jne-jne. Kogu sellest kraamist jätkus mulle kaheks õhtuks. Ja maksma ei läinud see 20 eurotki! Uitasin oma suure kotiga aga veel tükk aega vanalinnas ringi kuna see oli lihtsalt nii armas! Ilm oli samuti mõnus. Siis jalutamiseks, mitte väljas söömiseks.

Mul oli kõht aga nüüd ikkagi juba väga tühi ja nii pidin hakkama lõpuks hotelli poole tagasi liikuma. Jõudsin sinna kell seitse. Vaatamata tühjale kõhule käisin esmalt dušši all ja alles siis hakkasin sööma. Minu hotellituba oli ka äärmiselt armas! Kui tavaliselt kujunevad asjad selliselt, et Booking´us fotosid vaadates pakutakse Sulle lossi ja kohale jõudes mõistad, et oled saanud sellise viletsama otsa motelli, siis siin oli tegelikkus oodatust palju parem!!! Kõht täis, jõudsin veel tööd teha, kirjutada ning lugeda klaasi punase veini kõrvale. Raha kulutasin täna Tallinna lennujaamas veele, taskurätikutele, kohvile ja võileivale 11 eurot, linnamuuseumile 8 eurot, poes 19 eurot ja külmkapimagnetitele 3,7 eurot. Kokku 41,7 eurot.