SÜGISENE LJUBLJANA - TEINE PÄEV

TEINE PÄEV - 16. november 2025

Hommikusöögi osas oli eile mulle helistanud hotelli omanik ning andnud juhtnöörid: pidin minema kõrvaltänavale pisikesse hotelli. Sättisin ennast poole üheksaks sööma. Koht oli tõesti pisikene ja kena vaatega tillukesse sisehoovi, kus suvisel perioodil oleks kindlasti mõnus hommikuskohvi nautida. Aga praegune aastaaeg seda siiski ei võimaldanud. Söögi valik oli päris rikkalik - lisaks tavalisele võileiva-singi-juustu-müslile jne, sai vastavalt erisoovidele tellida pannkooke ja mune. Rootsi lauas pakutav kohv muidugi eriti juua ei kõlvanud. Aga sain ebameeldiva olukorra lahendatud sellega, et ostsin korraliku masinakohvi eraldi juurde. Kui hommikusöögi nautimise lõpetasin, läksin oma hotelli korraks tagasi. Või õigemini see nagu päris tavaline hotell ei olegi, pigem selline pisikeste stuudiokorteritega maja. Pakkisin päevaks vajalikud asjad kaasa ja hakkasingi liikuma!

Olin tänase ja homse päeva suhteliselt täpselt endale ära planeerinud! Olin aga unustanud kontrollida seda, kas need muuseumid, mida plaanisin külastada homme ehk pühapäeval, on ka avatud. Vastasel juhul oleksin saanud mingeid plaane veel muuta ja käia nt mõnes sellises, mis pühapäeval suletud, ära täna. Aga kõik sobis suurepäraselt minu plaaniga! Täna pidin alustama oma päeva Ljubljana kindluse külastamisega.  Ilm oli hommikul selline kergelt vihmane, soe, ainult tibutas õrnalt. Seda oli aga tõesti nii vähe, et see isegi ei häirinud, pigem tekitas sellise hea värske tunde. Jalutasin kindluse poole, mul oli rahulikult aega ja sain mõnusalt lonkida ja ümbrust uudistada. Ja siis tõmbas mind üks imeline tänav täiesti valesse suunda! Aga lasin sellel juhtuda ja sattusin sellisesse 20. sajandi algusaja jõukamasse elurajooni - meeletult suurte aedadega 3-4korruselised korralikud kivist kortermajad.

Aiad uppusid rohelusse ning paistsid silma parajalt nostalgilise metsikusega. Samas olid rajatud korralikud peenrad. Kasvatati kõike alates petersellist kuni kapsani. Üks äärmiselt stiilne vanadaam parasjagu korjaski neid kapsapäid kokku. Imetlesin aedu. Üle nende kõrgus Ljubljana kindlus, mis mind ootas. Olin lummatud! Ning loomulikult on sellel imelisel tänaval nimigi - Krakovski tänav! Aga lõpuks pidin ikkagi liikuma edasi, sest soovisin ju vaadata ära kõik need kohad, mis olin tänaseks plaaninud. Selle väikese uitamisega avastasin aga, et mulle meeldib marsruudist kõrvale eksida isegi juhul, kui olen selle ise paika pannud! Plaane tehes olin võtnud kuulda Sloveenia reisiraamatu soovitusi ning kavatsesin liikuda mööda pisikesi tänavaid, mida just reisijuhis oli äärmiselt ilusateks nimetatud. Läksin üle jõe. Siis Rožna tänav, Gornji, Mestni tänav. Olid tõesti kaunid!

Mitmes kohas olin märkinud ära imeilusad purskkaevud. Ei näinud ma aga ühtegi. Lõpuks üritasin lausa kaardi järgi leida, et peab ju olema just sellel väljakul. Lõpuks taipasin, et need ilmetud koonusekujulised kastid ongi purskkaevud - nad on talveks lihtsalt seisma pandud ja kinni kaetud. Mestni tänavat pidi jõudsin Raekojani. Barokkfassaadiga hoonet selle ees paikneva Robba purskkaevuga, mis ei olnud õnneks küll kinni kaetud, aga ei töötanud ikkagi, peetakse Ljubljana vanalinna südameks. Hoones eksponeeritakse aeg-ajalt erinevaid näitusi. Raekojast mõne sammu kaugusel asub Püha Nikolause kirik. Aga sinna veel sisse piiluda ei saanud. Avatakse külastajatele tunni aja pärast. Läksin siis ikkagi edasi, et sõita funikolööriga mäe otsas asuvasse Ljubljana kindlusesse. See oli ka kogu Ljubljana ainus suhteliselt kallis asi: kindluse pilet koos tõstukiga oli 19 eurot ning kahjuks polnud see koht seda hinda väärt. Kindluse tornist avanes all laiuvale linnale siiski suurepärane vaade!

Minu hinnangul tegi koha igavaks see, et oli üritatud kuidagi rääkida kogu Sloveenia ajaloost, tehtud oli seda aga eklektiliselt a la natukene siit kohast ja natukene sealt, natukene sellest ajastust ja natukene teisest. Selle asemel, et keskenduda selgelt ja arusaadavalt just kindluse enda ajaloole. Seda oli tehtud siiski kindluse ajaloost rääkivas 4D filmis, mis oli tõesti äge! Ja päriselt sadas vihma ning maa värises! Kindluse kohal oli inimasustus juba 12. sajandil eKr. Siin oli ka roomlaste tugipunkt. Algne kindlus ehitati arvatavalt 11. sajandil. Praegune ilme saadi renoveerimise käigus 15. sajandil. Lossi põhiline eesmärk oli kaitsta piirkonda, eriti selle isandaid, Osmanite sissetungi ning talupoegade ülestõusude eest. 19. sajandi algusest on olnud kindluses vangla, tulekahjude avastamise valvetorn. 1905. aastal ostis kindluse Ljubljana linnavalitsus juba kindla eesmärgiga rajadagi siia muuseum. Mingil põhjusel jäi aga muuseum ikkagi rajamata, selle asemel otsustati sinna viia elama linna vaesed pered ning seda kuni 1963. aastani. Alles siis alustati ettevalmistusi kindluse hoonete renoveerimiseks. No ja, praeguseks on seda juba tehtud uuesti. Lisaks ilusale vaatele tornist ja huvitavale filmile, meeldisid mulle veel vangikongid ning kabel. Aga kuidagi liiga palju oli ka sellist tühja, kasutamata ruumi.

Tulin mäe otsast alla ning läksin tagasi Püha Nikolaose kiriku juurde. Kohalikud nimetavad kirikut lihtsalt Ljubljana katedraaliks. Algselt oli tegemist aga hoopis gooti kirikuga. 18. sajandi alguses asendati see barokkstiilis hoonega. Katedraal on oma rohelise kupli ja kaksiktornidega kergesti äratuntav maamärk ning pealinna sümbol. Läksin sisse. Katoliku kirikute puhul meeldib mulle väga see, et nendes on alati vähemalt mõni inimene. Siis peale minu. Kes süütab küünalt, kes istub niisama mõtiskledes, kes tõesti palvetab. Sageli on tegemist ka suhteliselt noorte inimestega. Tegin kirikule ringi peale. Nagu ikka, on tegemist väga ilusa katedraaliga. Samas on Püha Nikolause kirik siiski suhteliselt tagasihoidlik - kulla ega karraga pole kuskil üle pakutud. Mul oligi hea hetk teha pisikene paus: istusin samuti korraks.

Kirikust tulles uudistasin Ljubljana turgu. Kõige aktuaalsemaks müügiartikliks oli hurmaa: ning need nägid välja asboluutselt vastupandamatud. Mul oli aga veel pikk päev ees ja kaasas tassida neid kogu see aeg poleks olnud väga mugav. Jalutasin turul ringi, korraks mõtlesin, et äkki leian ka mõne toreda kohviku, kus hetkeks jalgu puhata ja üks hea kohv juua - aga ei sattunud sellist minu teele! Seega ootas mind Sloveenia Rahvusmuuseum. Natukene ekslesin, et leida õige teeots: telefon ei suutnud kuidagi koguda ennast ega seda kätte näidata. Lõpuks jõudsin siiski kohale. Ning siit algas ka minu segadus Ljubljana muuseumitega: äkki tekkis neid minu jaoks liiga palju ja liiga sarnaste nimedega! Ise arvasin pärast, et mind ajas segadusse see, et peaaegu kõikide muuseumite nimesse oli sisse pikitud sõna "rahvuslik" ning äkki saigi neid rahvuslikke muuseume minu jaoks lihtsalt liiga palju.

Ja võib-olla, tulenevalt nendest äravahetamiseni sarnastest nimedest, on see segadus teistelgi kaasa arvatud neil, kes nende kohta informatsiooni jagavad. Ehk tegelikult jõudsin ma alustuseks välja Sloveenia Rahvuslikku Etnograafia muuseumi. Mille kõrval asus eraldi hoonena Sloveenia Rahvusmuuseum. Mõlemad muuseumid olid üpris eklektilise ja kummalise väljapanekuga! Eksponeeritud oli esemeid üle kogu maailma, paljude puhul jäi segaseks nende seotus Sloveeniaga. Etnograafiamuuseum oli selles osas siiski palju parem: seal oli ikka midagi vaadata ja see vaadatav oli ka üpris arusaadavalt ja loogiliselt eksponeeritud. Väljapanek hõlmas siis Sloveenia alade inimasustust selle algusaegadest peale. Ning veel kolmaski muuseum paiknes siinse pisikese väljaku ääres - MSUM ehk Museum of Contemporary Art Metelkova. Kuid siingi polnud nagu eriti midagi vaadata.

Vaatamata laupäevasele päevale tundus mulle, et ma olen ainukene inimene, kes on võtnud vaevaks nende muuseumide vastu üldse huvi tunda! Mõnest neist ei saanud alguses isegi aru, et kas on üldse avatud või ei... Täiesti omanäoline koht asus aga kohe nende kolme muuseumi kõrval: ülevoolava garffitiga kaetud hoonetest moodustus suletud sisehoov, mis tundus samuti olevat täielikult välja surnud. Sealt läbi jalutades märkasin siiski mõningaid kummalisi kogusid hääletult ja vargsi ringi hiilimas - jättis esmapilgul mulle mulje kui kodutute redutamise paigast. Jalutasin hoovist läbi. Minu tee viis nüüd Zale surnuaiale. Zale on põhimõtteliselt sama mis Pere Lachaise Pariisis ehk siis linna kuulsaim surnuaed. Neid kahte on tihtipeale omavahel võrreldud. Vanalinnast asub Zale päris kaugel, aga see andiski mulle hea võimaluse liikuda natukene kaugemale linnasüdamest ning tutvuda erinevate paikadega Ljubljanas.

Surnuaia poole jalutades sõin ära eile õhtust alles jäänud juustupiruka, sest minu kohviku otsingud olid lootusetult viljatud. Pirukas maitses tühja kõhu peale aga loomulikult imehea! Ilm oli päikeseline. Ning jalutamine tegelikult nauditav. Umbes poole tunni pärast olin kohal. Minu üllatuseks oli surnuaias, võrreldes äsja külastatud muuseumidega, ikka äärmiselt palju rahvast! Ning seda elavate näol. Inimesed korrastasid oma lähedaste hauaplatse - need olid kõik tõesti viimase peal hästi hooldatud. Oli ka niisama jalutajaid. Eranditult kõikidel haudadel olid elavad lilled. Kõige tavalisemalt meeletud suured krüsanteemipotid. Tuul oli muidugi palju potte ümber lükanud. Alguses tõstsin neid ikka püsti, aga lõpuks sain aru, et ma ei jõua seda teha kõikidega. Jätsin lilled rahule.

Zales on eraldi koht ka II maailmasõja võitlustes surma saanud sloveenlastele. Sõjahauad on alati teiste surnuaia osadega võrreldes väga korrapärased - tavaliselt paiknevad sirgetes ridades täpselt ühte mõõtu ja tegu ristid. Muu surnuaia osa on aga suhteliselt vabas kujunemises. Võrdluses Pariisi kuulsaima surnuaiaga jääb Zale muidugi alla, kuid ühes asjas sai Ljubljana oma küll minu käest rohkem punkte: siin olid istumiseks pingid erinevalt Pere Lachaise´st. Ja kuna mul on alati raamat kotis kaasas, siis valisingi ilusaima vaatega pingi välja ja lugesin pool tunnikest. Surnuaiad on mulle lapsest saati meeldinud. Võib-olla sellepärast, et nendes on alati vaikus. Mulle pole kunagi meeldinud lärm, kuid kahjuks on seda alati kordades rohkem kui rahu. Mind ei ole surnuaiad ka mitte kunagi hirmutanud. Pigem on meile ohtlikud ning hirmu tekitavad mõnikord siiski elavad mitte surnud.

Poole nelja ajal hakkasin kesklinna poole tagasi jalutama. Mis mind Ljubljana puhul veel meeldivalt hämmastas oli see, et siin ei muutunud linn vanalinnast ja ka kesklinnast kaugemale liikudes äkki kohutavalt koledaks. Kogu see üleminek ühest keskkonnast teise oli kuidagi sujuv ja märkamatu. Kõik sobitus omavahel kokku, oli harmooniline ja maitsekas. Minu jaoks oli see suhteliselt ootamatu! Tagasi minnes läksin uuesti läbi juba varem kohatud underground hoovi... nüüd oli siin aga totaalne muutumine toimunud: varem jumalast hüljatuna tundunud paik oli äkki ellu ärganud. Tundus, et igast hämarast nurgatagusest oli ilmunud äkki välja igasuguseid sulelisi ja karvaseid. Iga varem suletud luugi taga oli hakanud tööle baar. Hiljem, juba hotellis olles, sai uudishimu minust võitu ning uurisin, millega võiks tegemist olla. Ja selgus, et mulle esmapilgul kodutute elupaigana tundunud koht on tegelikult ljubljanalaste seas väga populaarne alternatiivse muusika keskus!

Rihtisin end tagasi jõudma Draakoni sillale ning täpselt selle ilusa silla otsa ma ka välja jõudsin. Draakoni sild on rajatud 1900. aastal ning on üks Ljubljana armastatumaid ning ilusamaid sildasid. Nagu nimigi ütleb paiknevad sillal majesteetlikud ja uhked draakonid. Ilm oli endiselt väga mõnusalt soe. Mõtlesin, et nüüd oleks küll aeg istuda siin jõekaldal mõnes kohvikus ning kasvõi klaasikene veini juua. Aga nagu ikka minu puhul, ei suuda ma sugugi otsustada, milline neist järjest paiknevatest kohtadest oleks see kõige parem. Lõpuks olin juba linnasüdames ehk Kolmiksilla juures väljas ja siis avastasin, et lärm on liiga suur ja see mulle ju ometi ei meeldi. No aga laupäeva õhtu ikkagi ja täiesti arusaadav. Uitasin siis niisama linna peal ringi. Kuni mulle tuli (õnneks!) ootamatult meelde, et tahtsin ju raamatukokku minna õhtul veel! Nüüd hakkas äkki kiire - jooksin korraks läbi juba eilsest tuttavaks saanud gurmeepoest ja täiendasin õhtusöögi varusid mozzarella ja jogurtiga. Poe ees toimus midagi käsitööõllede festivali laadset.

Eile olin käinud seal kõrval ühes turistipoes, kus oli müüdud pisikesi mustikalikööripudeleid. Olin mõelnud, et täna võiks sealt prooviks ühe pisikese 20 milliliitrise pudelikese osta, aga see pood oli juba suletud. Kihutasin raamatukokku. Kui tahtsin piletit osta laiutas turvamees käsi ja ütles, et piletit pole küll vaja osta... minge aga vaadake. Ljubljana rahvusraamatukogu hoone on projekteeritud Sloveenia kõige kuulsama geniaalse arhitekti Jože Plećniku poolt ning valmis 1941. aastal. Hoone on äärmiselt imposantne ja muljetavaldav oma massiivsete marmorist sammaste ning suhteliselt süngete toonide poolest. Aga see kõik muutub valguse käes, mis siledalt marmorilt säravalt vastu peegeldab. Hoone, kui Jože Plećniku pärand, on 2021. aastast UNESCO nimekirjas. Peamine lugemissaal oli tõesti fantastiline! Hetkel olin selles ainukene elav hing. Parasjagu oli raamatukogus viimast päeva üleval ka näitus Plećnikust. Kes tegelikult polnudki ainult arhitekt - neid asju millega Plećnik tegeles oli ikka päris palju.

Näitusesaalis oli peale minu siiski veel kaks meesterahvast. Tutvusin Plećniku pärandiga. Tõsisemalt ootab see mind eest muidugi homme tema majamuuseumis, kuhu olingi broneerinud giidiga tuuri. Raamatukogust minu hotellini oli teadupärast jalutada umbes 5 minutit ja seega olin õige varsti oma praeguses kodus. Kell oli siiski juba kuus läbi ja õues täitsa pime. Käisin dušši all, kirjutasin, sõin. Natukene tegin tööd. Ma pean ütlema, et mulle väga sobib selline kombineeritud variant puhkusest ja teistsugusest töökeskkonnast. Päevad saab ringi uidata ning õhtuti mõned tunnid tööd teha. Raha kulutasin täna kindluse külastuse peale 19 eurot, kirikukülastus 3 eurot, kõik muuseumid kokku maksid 26 eurot ja poes kulutasin 2 eurot. Kokku seega täpselt 50 eurot!