KUUES PÄEV - 15. aprill 2026
Ning jah, sellesse kuulsasse linna, mis oli maailma olulisim panganduskeskus juba 13.-14. sajandil, olimegi täna teel. Karl asus rooli. Eliisabet otsis välja autole ideaalse parkimiskoha: põhimõtteliselt eskalaatori juures, mis viis meid otse mäe otsas asuvasse Siena vanalinna. Parklas just palju ruumi ei olnud, aga Karl suutis siiski meie auto parkida perfektselt - pidime kõik peale tema ainult enne autost välja tulema. Kusjuures: parklas asus ka tualett. Üldse mitte tasuline. Ja just Sienas asutatigi aastal 1472 maailma esimene pank Monte dei Paschi, mis on sellest ajast peale tegutsenud katkestusteta tänase päevani. Ning lisaks pangale on Sienas ka üks maailma vanimaid ülikoole - 1240. aastal asutatud Siena ülikool. Siin on sündinud ka mitmeid keskaja ja renessanssi kunstnikke.
Sõitsime eskalaatoriga üles ja olime otse vanalinna südames, paari sammu kaugusel kuulsast Siena toomkirikust. Tegime imetledes ringi ümber kiriku. Siis suundusime teise Siena vaieldamatult olulisema vaatamisväärsuse peaväljaku ehk Piazza del Campo juurde. Muide, nimetatud väljakut peetakse kogu Itaalias kõige kaunimaks ja pärast selle oma silmaga nägemist nõustun selle arvamusega. Väljak paikneb Vana-Rooma foorumi asukohas ning suurema osa linna ajaloost on see olnud peamine turuplats. Praeguse kuju sai väljak 1293. aastast alates, kui Siena valitsev kogu, Üheksa Nõukogu, hakkas soetama maatükke eesmärgiga rajadagi suurejooneline linnaväljak. 1327-1349 rajati punastest tellistest Raekoja eest lehvikukujuliselt välja sirutuv sillutis, mille üheksa segmenti tähistavad just selle sama Üheksa Nõukogu võimu ja sümboliseerivad jumalaema rüü kaitsvaid volte.
Juba selle rajamise ajast peale on Piazza del Campo olnud Siena linnaelu keskpunkt ja süda. Siin on lisaks igapäevasele turule viidud läbi näiteks hukkamisi, härjavõitlusi ja Palio festivali. Palio festivali peetakse igal suvel kusjuures tänase päevani. Seda sadulata ratsavõistlust peetakse kogu Toskaana kõige kuulsamaks festivaliks. Täna äärestavad väljakut kohvikud, restoranid ja keskaegsed paleed. Teiste hulgast paistavad kõige rohkem silma muidugi Raekoda (1297-1342) ja 1348. aastal sellele lisatud kellatorn Torre del Mangia. Kui toomkiriku juurest tulles sain Piazza del Campole majade vahelt esimese kiire pilgu heita, tabas mind teadmine, et midagi sellist ei ole võimalik enam rohkem elus kogeda!!! Piazza del Campo on täiesti ainulaadne, erakordne ning fantastiline koht kogu maailmas! Ikka põhjusega on kogu Siena linnasüda UNESCO nimistus. Ahhetasime ja imetlesime muljetavaldavat paika kogu oma igapäevases siginas-saginas. Imetledes liikusime edasi väljakut ümbritevatesse kitsastesse tänavatesse - kõik need oli ainulaadsed, erakordsed ning ometi nii toredalt sarnased. Itaaliapärased. Siin, Sienas, tundus mulle, et olin leidnud selle kõige-kõige itaalialikuma koha. Etteruttavalt saan vaid nentida, et ma polnud veel toomkirikusse jõudnudki!
Jalutasime sinna kuhu jalad viisid. Mingil hetkel hakkasid laste jalad aga aina tihemini neid erinevatesse poodidesse viima. Mõnesse astusin isegi koos nende sisse, aga kuna ma sellest väga huvitatud siiski ei olnud, leidsin, et nüüd on kõige õigem hetk käia ära Siena kuulsas toomkirikus. Piletisaba ei olnudki enam nii suur kui alguses kiriku juures jalutades täheldanud olime. Ometi sain ikkagi oma 15 minutit sabas seista. Pileti võtsin kõikidesse kohtadesse kuhu pakuti ehk sain loa minna loomulikult kirikusse sisse, krüpti ehk kunagisse hauakambrisse, raamatukokku, kiriku muuseumisse ja põhimõtteliselt katusele (tegelikult siiski kiriku vastas olevale sammaskäigule). Alustasin oma ringkäiku kirikust. Siena toomkiriku (1136-1382) esimesed arhitektid andsid katedraalile silmapaistvas romaani stiilis must-valge triibulise välisilme, kuid kiriku kuju on gooti stiilis ning selle stiili üks parimaid näiteid kogu Itaalias. Mis mind Siena toomkiriku puhul hämmastab on selle erinevate külgede erinev arhitektuuriline lähenemine. Hoone esifassaad on traditsiooniline gooti katedraal. Kuid muud küljed ja osad on kujundatud tollase aja kohta väga omapäraselt ning moodsalt. Kui vaadata kasvõi seda must-valge triibulist lahendust.
Triibud meenutavad aga Siena asutajate, Seniuse ja Aschiuse, saabumist piirkonda mustal ja valgel hobusel. 14. sajandil kiriku ehitamise ajal plaaniti sellele lisada veel uus pikihoone, mis oleks teinud Siena toomkirikust maailma kõige suurema kiriku. Kuna aga katk vähendas 1348. aastal linna elanikkonda peaaegu poole võrra, siis sellest grandioossest plaanist loobuti. Kuid sellele vaatamata on tegemist väga suure hoonega, millesse sisenemine äratab aukartust! Ikka taban sellistest arhitektuuri meistriteostest end leides mõttelt, et kuidas ikkagi inimesed nägid vaeva iga detaili ja pisiasjaga: nikerdati nii puust kui kivist, maaliti, laoti mosaiike jne-jne. Ja tänasel päeval on enamuses ainult igavad, siledad ja tühjad pinnad.
Siena toomkiriku aareteks peetakse Pisano, Donatello ja Michelangelo skulptuure, uhket mosaiikpõrandat ning suurejoonelist freskotsüklit. Fassaadil on paljud skulpuurid asendatud koopiatega ning originaalid on pandud välja kiriku muuseumis. Raamatukogus on eksponeeritud vanad käsitsi kirjutatud (tegelikult oleks vist õigem öelda maalitud) raamatud, enamus 15. sajandist. Imelised! Järjekordne näide inimeste visadusest, järjekindlusest ja ilumeelest. Raamatukogust liikusin edasi krüpti, selleks pidi kirikust korraks välja tulema ja sisenema uuesti teisest uksest. Siis muuseumi - omakorda kolmandast uksest. Ja muuseumist sain juba oma tänase päeva kõige suuremale elamusele lähedale: käik katedraali pooleli jäänud pikihoone müüride peale, kus avanes fantastiline vaade kirikule endale ning kogu Siena vanalinnale.
Võin täiesti julgelt kinnitada, et nii ilusat vaadet ükskõik millisele linnale ei ole ma varem näinud!!! Ja nüüd seal müürikäigus seistes ning imetledes kirikut kellatorni poolsest küljest kujutasin ette küll, milline meeletult grandioosne ehitis oleks see olnud, kui 14. sajandil hirmus katk poleks ehitamist katkestanud. Keset suurt imetlemist helistas Karl ja andis teada, et nemad valisid välja lõunasöögikoha ja ootavad mind seal. No mul natukene läks selle imetlemisega veel aega, aga õige pea hakkasin treppidest alla ronima. Restoran ei olnud kirikust kaugel: üle Piazza del Campo paari tänava kaugusel otse Logge del Papa (erinevalt andmetel ka Loggia del Papa) kõrval keset tänavat. Logge del Papa on paavst Pius II ehitatud avatud arkaad. Ehitatud paavsti suguvõsa auks.
Itaalias on suur osa restorane tänaval. Siinses kliimas on see ka täiesti arusaadav. Meiega olid liitunud lõunasöögi ajaks veel kaks toredat noort sugulast: nemad olid veetnud Sienas ka tänase öö. Kui mina kohale jõudsin, olid teised oma tellimuse juba ära teinud. Tellisin kiiresti ka endale pitsa ning ühe kokteili. Natukese ootamise järel toodi pitsad lauale. Nii head pitsat ei saanud me Katariinaga isegi mitte Napolis, mis peaks olema ju pitsa sünnikoht! Söök oli imeline, koht imeilus ning ilm suurepärane: mida veel võiks tahta!? Istusime päris pikalt. Noored tahtsid pärast lõunat minna veel mõndadesse poodidesse. Mina tahtsin minna Siena Püha Katariina majja. Püha Katariina (1347-1380) on Siena kaitsepühak. Juba kaheksaaastaselt pühendas kaupmehe tütar Katariina oma elu Jumalale. Ta nägi palju nägemusi ja tal tekkisid samuti stigmad nagu Püha Franciscusel. Just Katariina oli see, kes oma kõne- ja veenmisosavusega viis paavst Gegorius XI 1376. aastal sinnamaani, et too oli nõus tooma paavstivõimu pärast 67aastat Avingonis resideerumist tagasi Rooma.
Katariina maja on ümbritsetud kabelite ja ristikäikudega. Nende seas on Ristilöömise kirik, kus hoitakse krutsifiksi, mille ees palvetades olevat Katariina stigmad saanud. Sealt jalutasin veel edasi avastades imelisi tänavaid ning vaateid. Tundus, et iga nurga peal on mõni pisikene kirik või klooster... või vähemalt kabel. Lõpuks tulin tagasi Piazza del Campo juurde. Valisin ühe armsa ning vaatega Raekojale kohviku, tellisin tassi kohvi ning koukisin kotist välja raamatu. Mõnus! Vot sellistel hetkedel, kus võin istuda üksinda keset suurt linnasaginat, kus iganes punktis maakeral, nautida tassikest head kohvi ja raamatut, võin tänulikult tõdeda, et elu on ikka ilus ja sellel on ääretult palju pakkuda. Oskaks ainult vastu võtta! Aga Katariina, Karl ja Eliisabet nautisid samuti ning tegid just seda, mida kuulsal väljakul peab tegema: istusid maas ja sõid jäätist. Lisaks kogu suursugusele ajaloole on Piazza del Campo ka üpris tänapäevaselt noortele väga armastatud kokkusaamiskoht.
Kohv joodud ja jäätis söödud, hakkasime tasapisi auto juurde tagasi jalutama. Koju sõitis Eliisabet. Täitsa mõnus on olla suurte laste ema - tavaliselt leidub alati keegi, kes soovib autoga sõita! Jõudsime villasse tagasi kella poole kaheksa ajal. Kedagi kohal ei olnud. Ka meie jalutasime kohe Poppi vanalinna. Süüa me väga ei soovinud, aga mõtlesime, et ühe kokteili võiks juua mõnes mõnusas kohas. Kui ühe avatud koha leidsime, püüti meile selgitada, et nad on restoran... see tähendab, et nad pakuvad süüa... lõpuks olid siiski valmis meile need kokteilid tegema. Aga lapsed tellisid lõpuks ikkagi ka kooki - nii, et väga halvasti neil meiega vist siiski ka ei läinud. Kuna meie reisikaaslased olid ka Poppi vanalinnas liikumas, siis kohtusime nendegagi veel: meie restoran oli klaasist seintega, mistõttu paistsime me sealt kenast tänavale ja osad noormehed astusid meie juurest läbi. Kaua me siiski restoranis aega ei viitnud ja õige pea jalutasime koju tagasi.
Ajasime natukene veel juttu, poisid mängisid kaarte ja siis oligi juba uni ning aeg magama minna! Raha kulutasin täna 14 eurot Siena toomkiriku külastamiseks ja 19 eurot lõunagöögile ehk kokku 33 eurot.
