AUTOREIS TAANI!
TEINE PÄEV - 13.08.2015.
Kuna ööbisime autoteele suhteliselt lähedal, siis ei olnud hommikul pikka põõnamist. Autode müra äratas meid päris vara. Kuid samas õhtul magama jäädes ei häirinud see üldse, aga võis ka olla, et olimegi nii väsinud, et me lihtsalt ei kuulnud siis mitte midagi. Aga telgist avanev vaade oli endiselt vapustav. Tegime endile putru hommikusöögiks, jõime oma hommikust kohvi ja teed ja nautisime vaadet eesootavale sillale. On ikka võimas ehitis küll! Silla kõrval oli Malmö siluett. Üks maja seal tundus kuidagi väga tuttavana. Kõrgus seal üle terve linna. Selline valge hiiglaslik spiraal. Piltide pealt ja ilmselt ka mõnest filmist/seriaalist väga tuttav ehitis. Nüüd siis sain teada, et see Malmös. Esmalt oli meil täna hommikul sõit aga bensiinijaama. Käisime tankimas. Ja kaarditerminaal suhtles seal minuga üllatuslikult sulaselges eesti keeles! Karl oli täna hommikul kõige rohkem põnevil ja seda tänu just eesootavale sillale! Ta poleks suutnud kuidagi rohkem rahul olla hetkel, kui me siis tõesti olimegi sellel kauaoodatud sillal ja mõlemal pool merd imetlesime. Sild läheb üle mere Taani väina kohalt, kus teadupärast alati väga tugev tuul. Tänagi oli sillal päris korralik tuul. Nii, et pidin päris kõvasti roolist kinni hoidma!
Malmö´s sõitsime kesklinna, parkisime korraks auto ja käisime läbi infopunktist. Küsisime üle sillaületustasu, ostsime kaks postkaarti. Karl valis Öresundi sillaga kaardi issile saatmiseks. Pärast infopunkti tegime linna peal tiiru. Kõige kaunim oli Malmö toomkirik. Väljast ei tundunudki nii uhkena. Aga sisse astudes olime kõik lummatud. Tegemist on tõeliselt uhke, heleda ja valge ning valgust täis kirikuga. Hoone lausa säras seest! Karlile meeldis kõige rohkem aga hoopiski kiriku ümbrus! Eriti üks hele maja kohe kiriku vastas. Vot see pidi olema maja, kus tema tahaks kunagi suureks saades elada! Mulle nii meeldib see laste unistamine ja justkui enda tuleviku loomine või läbi mängimine: et kus ja kuidas ma kunagi elan!? Milline on see maja ja milline mulle meeldiks?
Edasi sõitsime otse Öresundi sillale, mis ühendab siis Rootsit ja Taanit. Malmö´t ja Kopenhaagenit. Maksmise koht on Rootsi poolel. Ehk siis meie tasusime enne sillale sõitu oma sillaületamise tasu 52,0 eurot. Kes sõidavad sillale Taani poolelt, saavad ilma igasuguse takitsuseta sillale ja tasuma peavad asuma Rootsi jõudes sillalt maha sõites alles. Minul krediitkaarti ei ole, kuid siin kõlbas selle eest minu tavaline deebetkaartki. Ei pidanud mingit PIN-i sisestama isegi. Samas ei tundunud see väga turvaline. Ma oleks võinud suvalise omaniku kaardi sinna automaati pista. Kõik on väga automatiseeritud: kaamera mõõdab auto suuruse ja laiuse, määrab hinna. Makseautomaadis tasud. Samas käib kõik väga kiiresti ja sujuvalt. Kaherealine tee hargneb vähemalt kümneks maksekohaks. Pärast makseterminaale koonduvad sõiduread jälle kokku. Sillal on pikkust kaheksa kilomeetrit. Osa sellest kulgeb mere all. Mingitel andmetel võtab silla ületus aega kaheksa minutit. Mina ausalt öelda ei mõõtnud küll aega. Nii, et ei oska öelda. Sild on kahekorruseline: ülemisel korrusel sõidavad autod ja alumisel korusel rongid. Tegemist on tõesti võimsa ehitisega ning sellest ülesõitmise oli juba omaette elamus. Ja meie olime veel pärast silla ületamist jõudnud oma eesmärgi ehk Taanini.
Sillalt maha sõites, võtsime suuna otse Kopenhaagenisse. Parkisime auto suhteliselt suvalisse kohta. Hetke pärast selgus aga, et tegemist oli väga hea kohaga: päris kesklinna vahetus läheduses. Taani pealinna kohta olin teinud üle-eelmisel õhtul laevas ära korraliku kodutöö. Ühesõnaga oli meil kaasas raamat ja sinna kaardile veetud/joonistatud marsruut. Esimene koht, mida külastasime oli National Museum. Jalutasime selle läbi. Väga pikalt seal aega ei kulutanud, sest vaatamist jätkus selles linnas. Taani on teadupärast losside maa. Juba Kopenhaagenis on neid kümneid. Meie käisime neist kolme vaatamas: Amalienborg, Charlottenborg ja Christiansborg. Sees otsustasime käia siiski ühes neist. Proovisime minna Charlottenborg´i lossi, aga nii imelik kui see ka tundub, et leidnud me sealt sissepääsu lossi. Kaua ei viitsinud muidugi ka otsida. Kuid kokku tegime küll oma kolm tiiru ümber hoone! Seega läksime sisse hoopis järgmisesse ehk Amalienborg´i lossi. Loss koosneb tegelikult neljast erinevast, ringina ümber keskväljaku paiknevast lossist. Väljaku keskel kõrgub Frederick V monument.
Hooned on välimuselt identses rokokoostiilis. Sisemuselt aga täiesti erinevad. Lossid on ehitatud erinevatel ajahetkedel ning kannavad nelja erineva Taani kuninga nime. Hetkel on need kasutuses Taani kuninganna talveresidentsina. Kuid see osa, kuhu turiste sisse lasti, jättis natukene mageda mulje. Vaadata lubati ainult mõningaid ruume ja nendesse sisenedes pidi ka toppima jalga sinised kilesussid. Sellist asja kogesin oma pika elu jooksul esimest korda! Amalienborg´i lossi juures asub ka Kopenhaageni tuntuim kirik - Marmorkirik. Kiriku projekteerimisel oli eeskujuks Püha Peetri basiilika Roomas. Lossist väljudes jalutasime mere äärt pidi Väikese Merineitsi juurde. Katariina hädaldas hõõruvate sandaalide üle. Lonkis siiski kuidagi Kopenhaageni kõige tuntuma sümboli juurde. Ilma virisemata see muidugi ei saanud toimuda. Ega seal midagi väga palju vaadata ei olnudki. Mul õnnestus saada paar fotot skulptuurist ilma ennast pildistavate ja/või pildistada laskvate turistideta. Sellest piisas meile. Leidsime natuke maad eemalt varjulises kohas pingikese. Puhkasime seal hetke. Sõime natukene. Katariina sai kokkuleppele Karliga: Karl oli nõus vahetama temaga jalanõud. Ehk siis sai Karl pärlitega kaunistatud uhked rihmikud ja Katariina Karli plätud. Arvasin, et vahet pole, ega siin linnas ei tunne keegi Karli nagu nii. Karl arvas aga vastupidist! Kui oleks kõik tuttavad, siis ta saaks selgitada, miks ta käib naiste sandaalidega. Aga siin ei saa ta seda teha. Ja ei oskaks ka.
Väikesest Merineitsist natukese linna poole tagasi asub Kopenhaageni kastell. Praeguseks on see kujundatud ilusaks pargialaks. Jalutasime mööda Kopenhagen´i peamist jalakäijate tänavat Oester Voldgade´i Raekoja poole. Millegipärast muudab see tänav umbes kolm korda oma pikkuse jooksul nime. Teele jäi meil LEGO pood, Guinesse´i rekordite muuseum. Esimeses käisime sees, teises mitte. Põikasime korra sisse ka infopunkti. Et küsida kämpingute kohta. Lugesin enne reisi, et Taanis isegi kämpingutes telkimiseks on vajalik kämpingupass. Lootsin saada täpsemat infot selle kohta. Aga võta näpust! Neiu, kes letis oli polnud kuulnudki sellisest asjast. Samuti ei osanud ta öelda mitte midagi kämpingute asukohtade kohta pealinna ümbruses. Tema teadmised piirduvat Kopenhaageniga ainult. Selle peale ei osanud isegi mina kohe mitte midagi öelda ... Imeilusa Raekoja hoone vastas on Ripley´i "Usu või ära usu!" muuseum. Korraks mõtlesime sinna sisse minna, aga hind oli liiga kallis. Jalutasime auto juurde tagasi. Loomulikult ootas meid seal trahv parkimise eest. Sest ega ma ei teinud küll midagi eelnevalt selle ära hoidmiseks. Lootsin lihtsalt hea õnne peale, et autot ära ei viida. Ja jälle meil vedas!
Edasi sõitsime Kopenhaagenist välja Vabaõhumuuseumisse. See oli aga meie sinna jõudes juba suletud. Tegime siis seal läheduses väikese pikniku ja asusime ööbimiskohta otsima. Sellega läks täna arusaadavatel põhjustel kõvasti aega. Taanis ei tohi seaduse järgi jälle mitte kuskil niisama telkida. Tohib telkida ainult kämpingus. Otsisime siis neid. Ühes ilusas kohas juhatasid viidad väikese hotelli juurde. Mõtlesin, et küsin sealt, äkki tohime ka telkida kuskil läheduses. Läksime Eliisabetiga vaatama. Jalutasime kogu hotelli, alustades tubadest ja lõpetades köögiga, läbi. Ühtegi inimest aga me ei leidnud. Nagu oleks inimesed lahkunud sekundi pealt. Isegi nõud lõpetamata einega olid veel laual. Pärast mitmendat tiiru selles müstilises paigas leidsime lõpuks kuskilt hoovi pealt ühe meesterahva, kes oskas öelda, et hotell tõesti suletud on. Juba paar päeva. No väga palju me ei jäänudki hiljaks! Siis jõudsime ühte pisikesse väikelinna. Käisime sealt kinost küsimas, kus võiks olla kämping. Ei teadnud keegi. Naljakas, Taanis pidi olema ligi 700 kämpingut. Huvitav, kus need siis kõik on? Aga tütarlapsel kinos oli telefonis uhke äpp, mis suudab otsida kämpinguid. Ma usun, et käesolev hetk oli esimene kord, kui tal oli vajadus ja võimalus seda kasutada. Äpp leidis meile lähima kämpingu sellises kohas nagu Hornbaek. Tütarlaps ehmatas ära ja ütles, et sinna on 1,5 tundi sõita. Hetke päras korrigeeris veel, et tund ja 40 minutit. Ütlesin, et sellest pole midagi, tänasin teda abi eest ja läksime auto juurde tagasi. Kui Katariina pani soovitatud koha oma aparaati sisse, väitis see punktist A punkti B jõudmiseks kuluvat 30 minutit. Sellel korral tundus olevat aparaadil õigus. Olime kohal poole tunniga. Kuid isegi kämpingud on suletud neil kell kaheksa õhtul juba!!! Nüüd tegin nalja, et täna öösel ei jää meil muud üle, kui magada autos! Vastu minu igasuguseid arvamusi ja ootusi, olid lapsed sellest mõttest vaimustuses.
Ega ma siis ka vastu ei vaielnud. Lähedal oli imeilus rand, WC, meeletult suur muruplats parklaks. Koht sobis küll. Laotasime oma piknikuteki laiale ja tegime söögi. Õhtu oli ilus ja soe. Kui pimedaks läks pugesime autosse. Eliisabet magas esiistmetel. Mina, Katariina ja Karl lasime tagumised istmed alla ja magasime põhimõtteliselt pagasiruumis. Asjad suutsime isegi istmete ette ära paigutada. Pagasiruumi katte pidin ainult auto katusele ja veekanistri välja auto kõrvale tõstma.Täna sõitsime suhteliselt vähe võrreldes eilse päevaga - umbes 100 kilomeetrit ainult. Aga selle eest kulutasime kõvasti raha: bensiin 615,0, parkimine 6,0 ja postkaardid 14,0 rootsi krooni; sillaületus 52,0 eurot; lossikülastus 90,0 ja pood 12,0 taani krooni. Oeh, küll oleks hea ja lihtne, kui kõigis neis maades oleks üks ja sama raha ehk euro käibel!
Kuna ööbisime autoteele suhteliselt lähedal, siis ei olnud hommikul pikka põõnamist. Autode müra äratas meid päris vara. Kuid samas õhtul magama jäädes ei häirinud see üldse, aga võis ka olla, et olimegi nii väsinud, et me lihtsalt ei kuulnud siis mitte midagi. Aga telgist avanev vaade oli endiselt vapustav. Tegime endile putru hommikusöögiks, jõime oma hommikust kohvi ja teed ja nautisime vaadet eesootavale sillale. On ikka võimas ehitis küll! Silla kõrval oli Malmö siluett. Üks maja seal tundus kuidagi väga tuttavana. Kõrgus seal üle terve linna. Selline valge hiiglaslik spiraal. Piltide pealt ja ilmselt ka mõnest filmist/seriaalist väga tuttav ehitis. Nüüd siis sain teada, et see Malmös. Esmalt oli meil täna hommikul sõit aga bensiinijaama. Käisime tankimas. Ja kaarditerminaal suhtles seal minuga üllatuslikult sulaselges eesti keeles! Karl oli täna hommikul kõige rohkem põnevil ja seda tänu just eesootavale sillale! Ta poleks suutnud kuidagi rohkem rahul olla hetkel, kui me siis tõesti olimegi sellel kauaoodatud sillal ja mõlemal pool merd imetlesime. Sild läheb üle mere Taani väina kohalt, kus teadupärast alati väga tugev tuul. Tänagi oli sillal päris korralik tuul. Nii, et pidin päris kõvasti roolist kinni hoidma!
Malmö´s sõitsime kesklinna, parkisime korraks auto ja käisime läbi infopunktist. Küsisime üle sillaületustasu, ostsime kaks postkaarti. Karl valis Öresundi sillaga kaardi issile saatmiseks. Pärast infopunkti tegime linna peal tiiru. Kõige kaunim oli Malmö toomkirik. Väljast ei tundunudki nii uhkena. Aga sisse astudes olime kõik lummatud. Tegemist on tõeliselt uhke, heleda ja valge ning valgust täis kirikuga. Hoone lausa säras seest! Karlile meeldis kõige rohkem aga hoopiski kiriku ümbrus! Eriti üks hele maja kohe kiriku vastas. Vot see pidi olema maja, kus tema tahaks kunagi suureks saades elada! Mulle nii meeldib see laste unistamine ja justkui enda tuleviku loomine või läbi mängimine: et kus ja kuidas ma kunagi elan!? Milline on see maja ja milline mulle meeldiks? 
Edasi sõitsime otse Öresundi sillale, mis ühendab siis Rootsit ja Taanit. Malmö´t ja Kopenhaagenit. Maksmise koht on Rootsi poolel. Ehk siis meie tasusime enne sillale sõitu oma sillaületamise tasu 52,0 eurot. Kes sõidavad sillale Taani poolelt, saavad ilma igasuguse takitsuseta sillale ja tasuma peavad asuma Rootsi jõudes sillalt maha sõites alles. Minul krediitkaarti ei ole, kuid siin kõlbas selle eest minu tavaline deebetkaartki. Ei pidanud mingit PIN-i sisestama isegi. Samas ei tundunud see väga turvaline. Ma oleks võinud suvalise omaniku kaardi sinna automaati pista. Kõik on väga automatiseeritud: kaamera mõõdab auto suuruse ja laiuse, määrab hinna. Makseautomaadis tasud. Samas käib kõik väga kiiresti ja sujuvalt. Kaherealine tee hargneb vähemalt kümneks maksekohaks. Pärast makseterminaale koonduvad sõiduread jälle kokku. Sillal on pikkust kaheksa kilomeetrit. Osa sellest kulgeb mere all. Mingitel andmetel võtab silla ületus aega kaheksa minutit. Mina ausalt öelda ei mõõtnud küll aega. Nii, et ei oska öelda. Sild on kahekorruseline: ülemisel korrusel sõidavad autod ja alumisel korusel rongid. Tegemist on tõesti võimsa ehitisega ning sellest ülesõitmise oli juba omaette elamus. Ja meie olime veel pärast silla ületamist jõudnud oma eesmärgi ehk Taanini.
Sillalt maha sõites, võtsime suuna otse Kopenhaagenisse. Parkisime auto suhteliselt suvalisse kohta. Hetke pärast selgus aga, et tegemist oli väga hea kohaga: päris kesklinna vahetus läheduses. Taani pealinna kohta olin teinud üle-eelmisel õhtul laevas ära korraliku kodutöö. Ühesõnaga oli meil kaasas raamat ja sinna kaardile veetud/joonistatud marsruut. Esimene koht, mida külastasime oli National Museum. Jalutasime selle läbi. Väga pikalt seal aega ei kulutanud, sest vaatamist jätkus selles linnas. Taani on teadupärast losside maa. Juba Kopenhaagenis on neid kümneid. Meie käisime neist kolme vaatamas: Amalienborg, Charlottenborg ja Christiansborg. Sees otsustasime käia siiski ühes neist. Proovisime minna Charlottenborg´i lossi, aga nii imelik kui see ka tundub, et leidnud me sealt sissepääsu lossi. Kaua ei viitsinud muidugi ka otsida. Kuid kokku tegime küll oma kolm tiiru ümber hoone! Seega läksime sisse hoopis järgmisesse ehk Amalienborg´i lossi. Loss koosneb tegelikult neljast erinevast, ringina ümber keskväljaku paiknevast lossist. Väljaku keskel kõrgub Frederick V monument.
Hooned on välimuselt identses rokokoostiilis. Sisemuselt aga täiesti erinevad. Lossid on ehitatud erinevatel ajahetkedel ning kannavad nelja erineva Taani kuninga nime. Hetkel on need kasutuses Taani kuninganna talveresidentsina. Kuid see osa, kuhu turiste sisse lasti, jättis natukene mageda mulje. Vaadata lubati ainult mõningaid ruume ja nendesse sisenedes pidi ka toppima jalga sinised kilesussid. Sellist asja kogesin oma pika elu jooksul esimest korda! Amalienborg´i lossi juures asub ka Kopenhaageni tuntuim kirik - Marmorkirik. Kiriku projekteerimisel oli eeskujuks Püha Peetri basiilika Roomas. Lossist väljudes jalutasime mere äärt pidi Väikese Merineitsi juurde. Katariina hädaldas hõõruvate sandaalide üle. Lonkis siiski kuidagi Kopenhaageni kõige tuntuma sümboli juurde. Ilma virisemata see muidugi ei saanud toimuda. Ega seal midagi väga palju vaadata ei olnudki. Mul õnnestus saada paar fotot skulptuurist ilma ennast pildistavate ja/või pildistada laskvate turistideta. Sellest piisas meile. Leidsime natuke maad eemalt varjulises kohas pingikese. Puhkasime seal hetke. Sõime natukene. Katariina sai kokkuleppele Karliga: Karl oli nõus vahetama temaga jalanõud. Ehk siis sai Karl pärlitega kaunistatud uhked rihmikud ja Katariina Karli plätud. Arvasin, et vahet pole, ega siin linnas ei tunne keegi Karli nagu nii. Karl arvas aga vastupidist! Kui oleks kõik tuttavad, siis ta saaks selgitada, miks ta käib naiste sandaalidega. Aga siin ei saa ta seda teha. Ja ei oskaks ka.
Väikesest Merineitsist natukese linna poole tagasi asub Kopenhaageni kastell. Praeguseks on see kujundatud ilusaks pargialaks. Jalutasime mööda Kopenhagen´i peamist jalakäijate tänavat Oester Voldgade´i Raekoja poole. Millegipärast muudab see tänav umbes kolm korda oma pikkuse jooksul nime. Teele jäi meil LEGO pood, Guinesse´i rekordite muuseum. Esimeses käisime sees, teises mitte. Põikasime korra sisse ka infopunkti. Et küsida kämpingute kohta. Lugesin enne reisi, et Taanis isegi kämpingutes telkimiseks on vajalik kämpingupass. Lootsin saada täpsemat infot selle kohta. Aga võta näpust! Neiu, kes letis oli polnud kuulnudki sellisest asjast. Samuti ei osanud ta öelda mitte midagi kämpingute asukohtade kohta pealinna ümbruses. Tema teadmised piirduvat Kopenhaageniga ainult. Selle peale ei osanud isegi mina kohe mitte midagi öelda ... Imeilusa Raekoja hoone vastas on Ripley´i "Usu või ära usu!" muuseum. Korraks mõtlesime sinna sisse minna, aga hind oli liiga kallis. Jalutasime auto juurde tagasi. Loomulikult ootas meid seal trahv parkimise eest. Sest ega ma ei teinud küll midagi eelnevalt selle ära hoidmiseks. Lootsin lihtsalt hea õnne peale, et autot ära ei viida. Ja jälle meil vedas!
Edasi sõitsime Kopenhaagenist välja Vabaõhumuuseumisse. See oli aga meie sinna jõudes juba suletud. Tegime siis seal läheduses väikese pikniku ja asusime ööbimiskohta otsima. Sellega läks täna arusaadavatel põhjustel kõvasti aega. Taanis ei tohi seaduse järgi jälle mitte kuskil niisama telkida. Tohib telkida ainult kämpingus. Otsisime siis neid. Ühes ilusas kohas juhatasid viidad väikese hotelli juurde. Mõtlesin, et küsin sealt, äkki tohime ka telkida kuskil läheduses. Läksime Eliisabetiga vaatama. Jalutasime kogu hotelli, alustades tubadest ja lõpetades köögiga, läbi. Ühtegi inimest aga me ei leidnud. Nagu oleks inimesed lahkunud sekundi pealt. Isegi nõud lõpetamata einega olid veel laual. Pärast mitmendat tiiru selles müstilises paigas leidsime lõpuks kuskilt hoovi pealt ühe meesterahva, kes oskas öelda, et hotell tõesti suletud on. Juba paar päeva. No väga palju me ei jäänudki hiljaks! Siis jõudsime ühte pisikesse väikelinna. Käisime sealt kinost küsimas, kus võiks olla kämping. Ei teadnud keegi. Naljakas, Taanis pidi olema ligi 700 kämpingut. Huvitav, kus need siis kõik on? Aga tütarlapsel kinos oli telefonis uhke äpp, mis suudab otsida kämpinguid. Ma usun, et käesolev hetk oli esimene kord, kui tal oli vajadus ja võimalus seda kasutada. Äpp leidis meile lähima kämpingu sellises kohas nagu Hornbaek. Tütarlaps ehmatas ära ja ütles, et sinna on 1,5 tundi sõita. Hetke päras korrigeeris veel, et tund ja 40 minutit. Ütlesin, et sellest pole midagi, tänasin teda abi eest ja läksime auto juurde tagasi. Kui Katariina pani soovitatud koha oma aparaati sisse, väitis see punktist A punkti B jõudmiseks kuluvat 30 minutit. Sellel korral tundus olevat aparaadil õigus. Olime kohal poole tunniga. Kuid isegi kämpingud on suletud neil kell kaheksa õhtul juba!!! Nüüd tegin nalja, et täna öösel ei jää meil muud üle, kui magada autos! Vastu minu igasuguseid arvamusi ja ootusi, olid lapsed sellest mõttest vaimustuses.
Ega ma siis ka vastu ei vaielnud. Lähedal oli imeilus rand, WC, meeletult suur muruplats parklaks. Koht sobis küll. Laotasime oma piknikuteki laiale ja tegime söögi. Õhtu oli ilus ja soe. Kui pimedaks läks pugesime autosse. Eliisabet magas esiistmetel. Mina, Katariina ja Karl lasime tagumised istmed alla ja magasime põhimõtteliselt pagasiruumis. Asjad suutsime isegi istmete ette ära paigutada. Pagasiruumi katte pidin ainult auto katusele ja veekanistri välja auto kõrvale tõstma.Täna sõitsime suhteliselt vähe võrreldes eilse päevaga - umbes 100 kilomeetrit ainult. Aga selle eest kulutasime kõvasti raha: bensiin 615,0, parkimine 6,0 ja postkaardid 14,0 rootsi krooni; sillaületus 52,0 eurot; lossikülastus 90,0 ja pood 12,0 taani krooni. Oeh, küll oleks hea ja lihtne, kui kõigis neis maades oleks üks ja sama raha ehk euro käibel!
No comments:
Post a Comment