AUTOREIS TAANI!

ESIMENE PÄEV - 12.08.2015.

Meie selle reisi seltskond koosnes jälle kogu meie perest. Ehk siis minust, Katariinast, Karlist ja väikesest Eliisabetist. Teele olime asunud tegelikult juba eile õhtul minnes Tallinnast Stockholmi laevale. Nüüd olime laevalt maha sõitnud ja sisestanud Katariina uhkesse telefoni soovi jõuda Helsingborgi´i. Ees ootaski umbes kuussada kilomeetrit kiirteed. Kuigi erinevad asjad näitasid erinevaid andmeid. Meie telefoni navigaator näitas alati natukene vähem kui sildid tee ääres. Näiteks Stockholmist sõitma hakates ütles aparaat meile ainult 480 kilomeetrit Helsingborg'i. Pärast jupp aega sõitmist näitas tee ääres silt aga hoopis 550 kilomeetrit. Tea siis, keda uskuda! Mõte võtta järgmine autoreis ette just Taanimaale tuli ka suhtelistelt kiirelt ja loogiliselt: nimelt polnud me selles riigis keegi mitte kunagi käinud! Taanit peetakse samuti üheks Põhjamaadest, kuid erinevalt Soomest, Rootsist ja Norrast, mida oleme aegade jooksul päris põhjalikult avastanud, oli Taani meie jaoks veel täiesti tundmatu maa. Ja läbi Rootsi on praegusel ajal sinna ka väga kerge sõita. 

Sadamast välja sõites oli mul ees äkki tõkkepuu. Selgus, et enne läbi ei saa, kui peab puhuma. Selline kummilohv rippus seal. Hakkasin siis puhuma. Karl hoiatas tagaistmelt veel, et ma vaadaku, et ma oma suud sinna vastu mitte mingil juhul ei paneks. Pole midagi öelda, tark laps! Teab hügieenist nii mõndagi. Mind tunnistati hetke pärast igal juhul täiesti kaineks ja lasti tõkkepuu tagant välja. Suund Helsingborg´i poole. Stockholm´ist saime välja üllatavalt kiiresti. Ega kiirteel sõites midagi väga huvitavat ei toimu. Muudkui sõidad ja sõidad. Sõitsime järjest ära umbes poole maast ehk kolmsada kilomeetrit. Siis tegime lõunapeatuse. Brahehuse´s. Vana uhke ja ilusa lossi varemete juures. Loss asub mäe otsas suure Vättern´i järve kaldal. Kalda lähedal on väga pikk Visingsö saar. Saarel tegeletakse põllumajandusega. Erivärvilised põllulapid olid keset vett asuval saarel veel eriti ilusad vaadata. Kui saartel elamisest juttu tuleb, siis tavaliselt on tegemist meres asuvate saartega, mis mandrist üldiselt palju kaugemal võrreldes näiteks jõesaarega. Visingsö saare puhulgi tekib küsimus, et kas tekib seal elades ja toimetades ikka see päris maast äralõigatuse ja saarel elamise tunne. Igast kohast saarel on ju maa väga lähedalt näha.

Helsingborgi jõudsime suhteliselt hilja õhtul. Pärast järgmise kolmesaja kilomeetri maha sõitmist. Kõik kohad olid suletud juba. Kuna siit läheb ka praam Taani - Helsingoer´i, siis mõtlesin, et uurime selle hinda. Äkki on odavam kui sild Malmö´st. Siis läheks ühe otsa praamiga ja tagasi tuleks sillalt. Sest lapsed oli seda meelt, et sillast tuleb ilmtingimata üle sõita. Sadamast me mingit infot ei leidnud. Oleks pidanud kohe autoga praamile sõitma. Jalutasime Katariinaga seal tükk aega, otsides mingitki infot. Ei leidnud aga mitte midagi. Siis jalutasime linna peal natukene kõik koos. Mere ääres, vana sadamalinn. Väga ilus! Leidsime infopunkti. Loomulikult oli see kinni. Aga pika reisimise kogemusena on isegi Katariinal tekkinud teadmine, et kõikides infopunktides on üldiselt olemas tasuta wifi. Proovisime, et äkki see levib ka ukse taha. Siis saame vaadata praami ja silla ületamise hindasid. Oligi. Vaatasime need hinnad ruttu ära. Erilist vahet ei olnud. Praam tundus natukene ainult kallim. Aga aeganõudvam. Nii, et otsustasime sõita siiski edasi Malmö ja silla suunas.

Enne jalutasime aga Helsingborg´is veel ringi. Kõige ilusam vaade linnale avanes vana kindlustorni juurest, kuhu kuningas oli aastal 1905 lasknud ehitada uhked terrassid purskkaevuga. Terve vanalinna osa mereni välja oli kui peo peal. Tark kuningas, teadis kuhu mida ehitada! Väga ilusad olid ka raekoda ja paar kirikut, millest mööda jalutasime. Karl arvas, et see on kõige ilusam linn, mis tema näinud. Natukese aja pärast tegi siiski paranduse: Londoni järel kõige ilusam. Ja siin piirkonnas on sarnase nimega linnasid, mis kõik meenutavad hoopis meie põhjanaabrite pealinna nime, hulgim. On Helsingborg, Taani pool asuv Helsingoer ja siis Taanis on veel Helsinge.

Siit edasi sõitsime aga Malmö poole. Eesmärgiga leida enne linna ööbimiseks sobiv koht. Rootsis võib igaüheõiguse kohaselt ühe öö telkida ükskõik kus. Tingimuseks, et oled mõistlikus kauguses elumajadest. Et siis ei häiri kedagi otseselt nende kodus. No ja siis on mõned kohad, kus jälle ei tohi telkida. Mõned looduskaitsealad näiteks. Leidsime fantastilise vaatega koha umbes kakskümmend kilomeetrit enne Malmöt. Mere ääres, vaatega Malmöle ja ees ootavale sillale. Tegime süüa, söötsime siili, jõime teed, sõime küpsiseid ja imetlesime vaadet. Lõpuks läksime muidugi telki raamatut lugema ja magama. Ka sellel reisil oli meil õhtujutuks raamat kaasas. Seekord loeme Huckelberry Finn'i. Autost taskulampe otsides, avastasin esimese asja, mis maha jäänud. Ainult ühe lambi leidsingi. Teine ununses ilmselgelt koju. Nüüd peame siis lihtsalt ühega läbi ajama.

Sõitsime täna maha 620 kilomeetrit. Raha ei kulutanud sentigi. Õnneks.