AUTOREIS TAANI!

KOLMAS PÄEV - 14.08.2015.

Mina pean nüüd ausalt tunnistama, et autos magamine (kui pole just võib-olla suur vooditega automaja!) ei ole päris minu rida. Mina eriti magada ei saanud. Sama oli Karlil ja Eliisabetil. Nemad magasid ka halvasti. Aga meie Katariina olevat maganud ülihästi! Täiesti kadestamisväärne! Üsna vara hommikul hakkasid koeraomanikud käima koeri jalutamas platsil, kus parkisime. Pidasime paremaks autost välja ronida ja hakata süüa tegema. Kõht täis, tegin ettepaneku minna ujuma. Lapsed olid vastu. Karl teatas eriti tähtsalt, et sellel reisil, erinevalt eelmise aasta autoreisist, ei käi tema mitte kordagi ujumas. Naljakad lapsed mul ikka! Karl loomulikult pidas oma lubadusest ka kinni!

Ujuma siis ei läinud. Sõitsime hoopis tagasi Hornbaek´i keskusesse, et käia läbi infopunktist. Äkki ikka keegi kuskil teab, kuhu on peidetud väga hoolikalt need Taani ligi 700 väidetavat kämpingut? Ja mis imeloom on kämpingupass? Seekord meil tõesti vedas! Infopunkti töötaja oli sõbralik, abivalmis ja suhteliselt hästi informeeritud. Võrreldes siis eelmisega. Kämpingute asukoha kindlaks tegemiseks saime kämpingute kataloogi. Aga mis asi on kämpingupass, ei teadnud isegi tema! See on nagu kiivalt hoitud riigisaladus, mida vanaisad avaldavad ainult pojapoegadele täiskuuöödel nelja tee ristis. Minu mõistus ei võta, et kuidas saab eksisteerida mõni turistide jaoks nii oluline reegel või seadus, mida pole võimalik mitte täita. Aga samas, millega ükski turiste informeeriv asutus kursis pole!? No vot, on alles müstika.

Jääb üle vaid loota, et kämpingutöötajatele on see tohutu saladus siiski teada. Selleks oleks meil vaja aga mõni kämping leida, suuta jõuda sinna lahtiolekuajal jne-jne. Minu jaoks on äärmiselt hämmastav, et siin kämpingud suletakse nii vara õhtul! Mõned on juba kella kuuest-seitsmest kinni. Ma ei kujuta ette, kui lühikesi päevi peaks nendes ööbida soovivad turistid siis ometigi tegema. Edasi sõitsime Frederiksborg´i. Lossi vaatama. Kui nüüd etteruttavalt öelda, siis sellest sai meie põhitegevus järgmiste päevade jooksul. Losse on Taanimaal meeletult! Hetkelgi oli meil valida: kas läheme Helsingoer´i vaatama Kronborg´i lossi (Hamleti loss) või Frederiksborg´i. Meie valisime viimase. Loss ehitati Frederik II poolt 1560 aastal. 

Nagu ilmselt kõigi nii vanade ehitistega on juhtunud, põles ka see loss 1859 aastal (samal hetkel ööbis lossis ka Taani kuningas!). Hävines peaaegu kogu sisekujundus. Taastamistöödeks saadi enamus raha avalikest korjandustest ning suure osa andis kuningas. Lossikirikus (muuseas fantastiliselt ilusas ja suures!) toimuvad endiselt avalikud jumalateenistused. Lossi rohkem kui kaheksakümnes ruumis hoitakse vapikilpe ning riigi suurimat portreede ja ajalooliste maalide kollektsiooni. Minule meeldis kõige rohkem kuninganna Sophie saal, kus olid eksponeeritud praeguse kuninganna kostüümid. Ja samas näidati kõrvalt ekraanilt salvestusi üritustest, kus kuninganna oli neid rõivaid kandnud. Vaadates ühte eriti uhket roosilist ballikleiti, tuli mulle meelde Kopenhaagenis Amalienborg´i lossis nähtud grupifoto kogu Eurooopa valitsevatest monarhidest. Ja sellel fotol oli Taani kuninganna samas kleidis! Omaette vaatamisväärsus on ka lossipark.

Pärast Frederiksborg´i lossi sõitsime edasi, või siis tagasi, vabaõhumuuseumisse. Kuna eile oli see juba suletud meie kohale jõudes, siis üritasime veel kord. Sissepääs oli tasuta. Võtsime omale lõunaeine kaasa, et ilus piknik muuseumis ringkäigu vahel teha. See oli üks äraütlemata tore ja huvitav muuseum! Ühe rikka taluniku majja oli lavastatud ajastutruu öö. Ehk siis majas oli pime, sisse minnes pidi võtma laterna kaasa ukse tagant. Pererahvas, sulased, teenijad ja muud majalised magasid kõik. Maja oma öiste helide, õhustiku ja asukatega. Sest öösiti ilmselgelt tegutsevad need, kes päeval vait on. Ega öösel ei olegi vaikus magavas majas. Seal on igasuguseid hääli: vihma sadas ladinal, keegi norskas, keegi lihtsalt norises, hiir krabistas, kilk laulis ahju taga, keegi peeretas ... jne. Kõrvalhoones sai ka ise proovida 200 aasta vanustes voodites pikutamist.

Mina ei hakanud ronima nendesse väga lühikestesse vooditesse. Lapsed proovisid küll ära. Vooditest välja roninud, tuli üks fotoaparaadiga vanahärra minu käest küsima, et kas ta võib lapsi pildistada? Tema nimelt muuseumi fotograaf ja teeb uue infovoldiku jaoks pilte. Loomulikult ma lubasin. Ta siis käis meiega natukene aega kaasas. Oli väga tore vanahärra! Kaks nädalat tagasi oli just Eestist tulnud. Teine maja, mis mulle muuseumis väga meeldis oli kunagine vaestemaja hoone. See oli selline pikk barakitüüpi elamu. Kokku umbes 7-8 eraldi sissepääsuga ühetoalist tillukese esikuga korterit. Igasse korterisse oli sisustatud ühe vaestemaja asuka elamu erinevast ajastust. Kõige varasem oli 1850-ndatest, edasi läksidki korterid umbes 50 aastase intervalliga. Viimane oli 1970-ndatest aastatest. See oli väga hea näide sellest, kuidas inimestel on tekkinud aja edenemisega üha rohkem mittevajalikku kolu: 150 aastat tagasi oli pisikeses toauberikus tõesti ainult hädapärane (voodi, laud, tool, sööginõud, petrooliumilamp, mõned riided); 1970-ndate aastate korter oli aga täiskuhjatud enamuses täiesti mittevajalikku kola.

Ning veel jättis mulle kustumatu mulje kõrtsitalu. Meeletult suures kõrtsitoas olid kõigepealt latrid teeliste hobuste tarbeks. Hea peremees hoolitseb kõigepealt ikka hobuse eest ja siis alles enda eest. Latritest mööda olid kõrtsilauad. Muutumatult sarnased tänapäevastele: kaks kõrge seljatoega pinki vastamisi, nende vahel laud. Selle erinevusega, et siin olid pingi seljatoe taga kardinaga eraldatud magamiskastid. No umbes nagu voodid. Inimeste jaoks siis. Aga need kastid olid rikkamate inimeste tarbeks. Vaesemad ööbisid kõrtsitoa lakapealsel lihtsalt. Heal juhul võisid saada külje alla põhukoti ja peale võtmiseks hobuseteki. Ja need päris rikkad einestasid ja ööbisid eraldi sakstekambris hoopis. Pool muuseumi läbi vaadatud otsustasime teha lõunapausi. Kui olime söömist lõpetamas, tuli üks muuseumitöötaja ja küsis kas me oleme kursis sellega, et täna suletakse muuseum kell neli. Loomulikult me ei olnud sellega kursis! Kell oli kolm läbi natukene. Arvasin, et meil on nüüd ilusasti tunni ajaga aega kõik ülejäänud majad üle vaadata. Aga siis selgus, et muuseum suletakse küll kell neli, kuid kõik majad tund aega varem. No vot, selle peale olin ma päris õnnetu. Sest see muuseum tundus mulle kõikidest seni nähtud vabaõhumuuseumitest kõige parem. Siiski võib loota, et meil sai parem osa läbi käidud. Natukene jalutasime seal veel ja siis alustasime sõitu Roskildesse.

Roskildes vaatasime kõigepealt uhket ja suurt Toomkirikut. Ehitis oli nii suur, et tihedas linnas, majade vahel, ei saanudki täit pilti temast. Ei saanud vajalikul määral taanduda, et kogu ehitis jääks vaatevälja. Sisse me ka ei läinud. Kuigi just siia kirikusse on maetud paljud Taani kuningannad ja kuningad. Aga mulle endiselt ei meeldi kirikus käimise eest maksta. Tundub kuidagi vale. Ja Roskilde Toomkirik nimelt oli tasuline. Kiriku kõrval asus meie targa raamatu järgi Roskilde loss. Jalutasime kirikut ja lossi ühendavast väravast sisse lossi poolele. Eliisabet vaatas tükk aega seda lossi ja teatas siis, et see pole üldse kellegi loss. See olevat hoopis mingi mõis! Eh, lapsed juba ära hellitatud kuningalossidega. Mõnda mõisa ei peeta enam millekski. Kuid mulle see "mõis" meeldis! Just oma väiksuses, lihtsuses ja armsuses. Sellises elaks küll!

Vaatasime veel Raekoda, Raekoja platsi, kloostrit. Auto juurde tagasi jalutades sattusime peale väga armsale vaatepildile. Olen interneti avarustes näinud küll nunnukaid pilte ja videosid igasugustest inimeste poolt päästetud lindudest-loomadest-muudest elukatest. Nüüd sattusime aga ise vaatepildile, kus naisterahvas oli peatanud sõiduteel autoliikluse, et lasta üle tee uhke pardimamma oma kolmeteistkümne pojakesega. Autosse istudes sõitsime edasi järgmise saare suunas. Hetkel asusime Taani kõige suuremal saarel ehk Zealandil. Ees ootas Funen. Sinna saab samuti üle silla. Ning seegi sild on tasuline. Ei pidanud küll olema nii kallis kui Öresundi sild Malmö-Kopenhaageni vahel. Sõitsime sillale, maksmine jälle ruttu ja kergelt automaadis.

Jõudes järgmisele saarele suundusime selle põhjaossa Kerteminde´sse. Nüüd olime küll muinasjuttu sattunud! Sest see koht oli nagu muinasjuturaamatust maha joonistatud. Meie tark kämpingute kataloog oli meid juhatanud siia kämpingu pärast, mis pidavat siin olema. Leidsime kämpingu suhteliselt kerge vaevaga üles. Käisin Karliga koos uurimas ja hinda küsimas. Kell oli umbes kolmveerand kaheksa. Vaevu jõudsime. Seegi kämping suletakse kell kaheksa. Administraator luges kõik mu lapsed kokku ja sai meie telgiga ööbimise hinnaks 245 taani krooni. Ning siin sai paljastatud lõpuks saladuskate kämpingupassilt. Kui ühe öö ööbid kämpingus maksab 35,0 krooni ehk siis võib osta nn transiitpassi. Alates kolmes ööst on aga kasulikum juba päris pass osta. Maksab 110,0 krooni. Ning ühel või teisel viisil on see kohustuslik! Tegemist on lihtlabaselt öeldes riigi rahaahnuse ja spioneerimisega. Ehk siis riik nõuab kämpingutelt iga inimese pealt oma osa. Ja selle jaoks on vajalik väga põhjalik ankeedi täitmine, kus küsitakse igasugu imelikke küsimusi. Meie administraator ütles iga teise rea kohta, et seda pole vaja.

Lõpuks rahuldus ta ainult nime, aadressi, telefoninumbri, soo ja sõidueesmärgiga. Aeg-ajalt kirjutasin talle paberitükkide peale erinevaid sõnu, millest tal oli raske ütlemise peale aru saada. Kui pärast välja trükitud ankeeti vaatasin, pidin pikali kukkuma. Sest selle aadressi järgi, mis sinna kirja oli saanud, ei ole küll võimalik ühtegi kirja minuni läkitada. Aadress oli must-valgel kirjas järgmiselt: Kerti Pellmas, Vabriku talu, Tallinn, siis pikk rida numbreid (nendest lugesin välja oma telefoninumbri), Spain. Ja Tallinn sattus ilmselt sinna lihtsalt muu vestluse käigus, kui naisterahvas üritas tuletada meelde Eesti pealinna. No kui ma selle kämpingupassi, mis nagu selgus, saadetakse hoopis postiga koju, peaksin oma eluea jooksul kätte saama, siis ma luban pühalikult, et ei arvusta enam mitte kunagi mitte ühegi riigi postiteenistust! Näen neis edaspidi vaid imetegijaid ja pühakuid! MA PEAN NÜÜD KÜLL IKKAGI TÕE HUVIDES ÜTLEMA, ET MA SAIN SELLE KAARDI KÄTTE KUU AEGA HILJEM! Ma muidugi ei suuda mõista, kuidas see sai võimalik olla. Aga kõike ilmselt ei peagi mõistma. Üritan lihtsalt oma lubadusest kinni pidada.

Õhtu kämpingus oli aga tore. Õhtud on meil üldse toredad! Meile kõigile meeldib priimusel keedetud teed sidruniga juua, küpsiseid süüa ja lobiseda. Sõitsime täna maha 280 kilomeetrit. Raha kulutasime lossis 145,0 ja sillaületus 235,0 taani krooni. Kämpingu eest pidime maksma hommikul.