AUTOREIS TAANI!

NELJAS PÄEV - 15.08.2015.

Täna hommikul ärkasime siis kämpingus. Pärast ebamugavat ööd autos, oli nüüd telgis ikka väga hea magada. Varsti hakkas vihma sadama. Ja mitte ainult vihma. Tuli väga kõva äike! Mulle äike meeldib! Nautisime siis seda telgis vedeledes ja lugedes. Lõpuks pidime aga ikkagi välja ronima. Sellises madalas kohas nagu asus meie kämping võib vihm muidugi olla äärmiselt ebameeldiv. Nüüdki oleks pikema saju puhul ilmselt osad muruplatsid ja teed muutunud porimülgasteks. Käisime dušši all kõik ära. Asjad kokku pakitud, söök valmistatud ja ka ära söödud, läksin administraatori juurde, et meie kämpingus ööbimise eest tasuda. Ööga oli eelmise õhtu hinnale lisandunud sujuvalt 40,0 krooni. Minu imestuse peale, et õhtul öeldi teine hind, tegi naisterahvas umbes sama imestunud näo ja nentis, et ju ta siis eksis. Nii lihtsalt see siis käibki! Kuidagi pooleldi vabatahtlikult, pooleldi administraatori survel, ostsin ka siis selle 110,0 kroonise kämpingupassi. Ausalt öelda ma päris täpselt aru ei saanudko lõpuni välja, et miks seda vaja on. Kokku maksin öö eest hommikuse seisuga siis 385,0 krooni.

Sõitsime Kerteminde´sse. Mulle tohutult meeldis selle linnakese nimi. Nii armas! Võib-olla natukene sellegi pärast, et meenutab minu nime. Käisime toidupoest läbi. Meie lõunasöögi materjal hakkas otsa saama. Täiendasime seda ja muidugi oli vaja ka jäätist osta. Ma ei suuda aru saada, kuidas lapsed suudavad nii palju jäätist süüa! Aga samas suutsin ka mina lapsena seda ikka lõpmatusena endale sisse ajada. Mingi laste värk! Linna peal jalutades leidsime väikese majamuuseumi, mis oli täiesti tasuta. Maja oli väga vana ja ilus. Ning tänaval oli imearmas silt, mis kutsus kõiki sisse vaatama. Loomulikult tõmbas see silt meidki sinna hoovi. Käisime muuseumi keldrist pööningule läbi. Tegemist oli vana käsitöölise majaga, mille juurde kuulus ka väike tagaaed. Kunagine ürdiaed. Nüüd asus majas kohvik ja muuseum. Ja hoovis olid vanaaja jalgrattad, mida võis ka proovida. Lapsed sõitsid tükk aega nendega mööda munakiviteed ringi. Sai Karli algatusel ja õhutusel peetud maha paar võistlustki. Päris lõbus oli! Aga ilmselt mitte väga mugav seal sadulas rappuda, kui rattad üle kivide sõidavad.

Kerteminde oli tõesti nagu muinasjutulinnake oma väikeste armsate ja värviliste majade, kirjute uste, tohutute lillesülemite, naeratavate inimeste ja väga-väga paljude koertega. Üldse ei ole ma kuskil näinud nii palju koertega inimesi kui Taanis. Kerteminde üks sõpruslinnadest on Loksa muuseas. Jalutasime läbi ka infopunktist, et täpsustada viikingite matusepaadi asukohta. Nimelt pidi Kerteminde lähedal olema üks viikingi muuseum. Saime täpsemad selgitused ja asusime otsima. Sildid näitasid kõik õigesti ning me jõudsime eksimatult kohale. Vihma aga hakkas kohale jõudes sadama uuesti. Katariina ei viitsinud autost välja ronida: jäi lugema sinna. Lugemine on küll väga tore tegevus, aga Katariina on meil viimasel ajal ainult nina pidi raamatus.

Ladby viikingimuuseum on ehitatud kohale, kust on leitud (kusjuures ainukene Taanis seni!) Ladby viikingite matusepaat. Laev avastati 1935 aastal. Leidmisel kaevati ta täiesti lahti uurimiseks. Hiljem ehitati laevale ümber muuseum. Ehitis kaeti pealt mulla ja muruga samamoodi nagu viikingid kunagi tegid. 2007 aastal ehitati laeva ümber uus hoone. Originaallaev on nüüd pandud klaaskappi. Väljast vaadates on tegemist suhteliselt sümmeetrilise künkaga, mis peaks olema väga lähedane oma algsele kujule. Originaalist väikese jalutuskäigu kaugusele on ehitatud teine muuseumihoone, kus on eksponeeritud täissuuruses koopia matuselaevast. Laev on sisustatud arvatavalt sarnaselt tolle 10 sajandil maetud rikka viikingikuninga matusepäevale. Laeva ninas on uhke voodi, millel lamab suursugustes rõivastes kuningas.

Tema voodi ees on ori, et kuningat ka pärast surma teenida truult. Ümber voodi on korvid, kannud ja muud nõud toidu ja joogiga. Pool paadist võtavad enda alla kariloomad. Kuningal ei tohi teises maailmas millestki puudust tulla! Loomulikult maeti ainult ülikuid ja väga rikkaid viikingeid selliselt. Esemed, milleta mitte kunagi ei maetud ühtegi meest, olid tema relvad. Ning naistele pandi teise ilma alati kaasa puusal kantav nuga ja ehted. Kuningatele ning teistele rikastele meessoost ülikutele anti tavaliselt seltsiks kaasa ka naisterahvas. Üldise tava kohaselt oli see armuke, kes pidi oma elu loovutama. Väga harva, võib arvata, et isegi mitte kunagi, ei leidnud kohta surmapaadis päris ametlik naine. Sest tema kohus oli kasvatada suureks (tolle aja mehed surid üsna noorelt) lapsed. Ilmselt on see ainuke hetk, kus naine võib olla õnnelik, kui tema mehel on armuke!

Jõudes tagasi kõrvalhoones asuvat originaalpaati vaatamast jäime Karli ja Eliisabetiga veel muuseumipoodi natukene ringi vaatama. Issi oli lastele andnud kaasa igale ühele oma raha reisi peal kulutamiseks. Nüüd otsisidki nad võimalust selleks. Korraga hüüdis keegi sulaselges eesti keeles, et kas ta kuulis kedagi rääkimas siin eesti keelt? Ega me varjama ei hakanud: kuulis tõesti. Tuli välja, et Ladby viikingimuuseumis töötab tore naisterahvas Kehrast. Loomulikult pidime nüüd natukene juttu rääkima. Varsti hakkasime siiski edasi sõitma. Õues oli hakanud jälle vihma sadama. Meie suundusime aga nüüd Odense poole. Suuruselt kolmandasse Taani linna.

Kohale jõudes leidsime eest aga sellise unise ja välja surnud pärastlõunase linnakese. Minule tundus väike linn. Ilmselgelt sain ma jälle valesti aru millestki! Suuri plaane meil seal ei olnud. Aga kuna tegemist on linnaga, kus 2. aprillil 1805. aastal, sündis kõige kuulsam Taani kirjanik, Hans Christian Andersen, siis on Odense siiski üks Taani olulisemaid linnu. Suundusimegi väikese ringiga Anderseni majamuuseumisse. Pisikesse majakesse, kus ta elas kuni neljateistkümnenda eluaastani. Ehk siis selle hetkeni, kui ta rändas Kopenhaagenisse. H.C.Anderseni isa oli kingsepp ning ema töötas pesunaisena. Hans Christian oli pere ainukene laps. Ausalt öelda, käies ringi selles tibatillukeses majas, ei oleks sinna rohkem inimesi mahtunudki. Seda enam, et majas asus ka pereisa töökoda. Muuseumi juures avastasin, et olin autosse unustanud oma fotoaparaadi. Seega pildistada ei saanud. Katariina tegi oma telefoniga mõned pildid palutud kohtadest. Muuseas, Odense oli esimene linn Taanis, mis sai endale vee- ja gaasivarustuse.

Järgmine peatus oli Egeskovi loss. Seda lossi peetakse Taanis üheks ilusamaks ja uhkemaks. Loss on eravalduses. kuid enamus ruumid on külastajatele aastaringselt avatud. Egeskov tähendab taani keeles tammikut. Loss on ehitatud 16. sajandi keskpaigas tammepuust vaiadele, kuna paikneb viie meetri sügavusel väikesel järvel. Lossi ehitamise tarbeks võeti maha kogu ümbruskonna tammed. Meil ei olnud päris kindlat plaani lossi külastuse osas. Et kas läheme sisse või ei. Vihma ka sadas ikka veel. Mõtlesime, et läheme Eliisabetiga vaatame palju maksavad piletid. Piletid maksid väga palju. Ja siin pidi need ostma lastele ka. Mõnes mõttes oli see isegi mõistetav, sest tegemist lausa nagu muuseumite kompleksiga. Peale mitmete erinevate parkide ja aedade ja lossi enese, olid siin veel automuuseum, mootorrattamuuseum, lennukimuuseum, turvatehnikamuuseum, nukumuuseum jne.

Ning väga suur aianduskeskus! Kuna piletihinda pidasin kalliks ja õhtu hakkas lähenema juba, aega oleks külastamiseks jäänud napiks, otsustasime kahekesi kõigi eest, et me ei lähe lossi sisse. Aga tahtsin minna ilusasse aiapoodi! Jalutasime siis seal poes ringi, imetlesime kauneid asju ja lilli. Kuni ühel hetkel avastasime, et me olemegi juba lossiaias. Pood oli sujuvalt läinud üle aiaks. No ma mõtlesin, et kui me juba juhuslikult sinna sisse sattusime, vaatame siis ees paistvat roosiaeda ka tsipake. Ja siis pärast roosiaeda tuli ilus aiapaviljon. Seda tahtsin ka näha. No ja pärast seda paistis uhke labürint. Eliisabet pidi selle kindlasti läbi käima. Siis paistis loss ise juba. Mõtlesin, et kui me juba nii kaugel oleme, siis ma ometi pean lossist mõned pildid ka tegema. Ning siis oli Eliisabet näinud eriti head kohta lossi pildistamiseks ja soovis seda mulle kindlasti näidata. Ja nii me olimegi jõudnud köögiviljaaeda (maailma ilusaimasse!!!) ja ürdiaeda (mitte vähem ilus!!!) samuti. Saime uhkeid pilte lossist. Aga kaugemale minu südametunnistus minna ei lubanud! Seega me sisse lossi ei läinud. Jalutasime tagasi.

Teised istusid autos ja lugesid. Tulles lossi värava eest läbi saabudes, oli jäänud mulle silma telkimisplatsi silt. Sõitsime nüüd sinna tagasi, kuna jalutada keegi ei viitsinud, et vaadata, mis sellel sildil siis ikkagi täpsemalt kirjas oli. Tuli välja, et siin asus täiesti tasuta telkimisplats. Kaks päeva ja kaks ööd järjest võis siin telkida. Oli olemas WC, dušš (küll ainult külm vesi), köök. Ning kõik see asus umbes 200 aastases iidses palktarekeses. Igal juhul oli tegemist väga laheda kohaga! Hetkega otsustasin, et siia me jääme ööbima. Kell oli küll suhteliselt vähe, alles viis. Aga sõime natukene võileibasid, lugesime ja veetsime aega, kes kuidas oskas. Telgi panime ka esimest õhtut nii vara üles. See eest oli telgis mõnus lugeda.

Õhtusööki tehes selgus muidugi, et meie võileibade söömine oli täitsa asjata olnud, nüüd polnud kellelgi kõht eriti tühi. Midagi ikkagi siiski sõime kui söök juba valmis oli tehtud. Kõht uuesti täis, pugesime telki tagasi lugema. Karl ja Eliisabet korraldasid maleturniiri endale. Mina tegin ruttu ringi järgmiste päevade plaanid. Muutus siis tingitud nii ootamatult leitud tasuta ööbimiskohast. Seda tuli loomulikult ära kasutada maksimaalselt. Sõitsime täna ainult 116 kilomeetrit. Raha kulus: pood 90,0; kämping 385,0; viikingimuuseum 60,0; H.C.Anderseni majamuuseum 60,0 taani krooni.