AUTOREIS TAANI!

VIIES PÄEV - 16.08.2015.

Eile õhtul ringi tehtud plaanid tähendasid seda, et me ei ööbi Taani mandri osas mitte ühtegi ööd, erinevalt varem tehtud plaanidest. Sõidame seal lihtsalt ühe päeva ringi, vaatame ära need kohad, mida näha soovime ja tuleme ööbimise ajaks uuesti tagasi Egeskovi. Telgi pakkisime küll hommikul ikkagi kokku, sest kämpingu reegel number viis ütles, et järelvalveta telgid teisaldatakse! Olles ise mandril, oleks meie telk siin ilmselgelt järelvalveta. Aga meil läheb teda veel vaja. Seega tuli telk ka kaasa pakkida. Kuna ees ootas pikk päev plaanisin hommikul vähemalt kella üheksast liikuma hakata. Mingi ime läbi me ka punkt kell üheksa suutsime startida.

Taani kõige suurem vaatamisväärsus (vähemalt laste jaoks!) on muidugi Legoland. Aga meie tegime sellise otsuse, et meie sinna ei lähe. Karlil oli muidugi suur soov minna. Siiski titest peale olnud tõeline Lego fänn. Aga esimene põhjus oli muidugi meeletult kallis hind, mis pani mind mõtlema. Teiseks oli meil soov minna tagasiteel Rootsis Astrid Lindgreni maale Vimmerbys. Ja kui hakkasime valima kumb, siis selguski et meist tugev enamus (3:1) on Vimmerby poolt. Seega oli otsustatud. Ning Karlgi leebus suhteliselt kiiresti. Kopenhaagenis käisime meeletu suures Lego poes ka, mis pooleldi oligi juba nagu muuseum. Vast see kompenseeris natukene seda otsust. Täna ootas meid ees veel üks sild. Sellest võis tasuta üle sõita. Ja pärast silda olimegi mandril jälle. Esimene eesmärk oli meil Aarhus.

Ma ei tahtnud sõita sinna kiirteed pidi. Seega sõitsime natukene väiksematel teedel. Teele jäi näiteks Horsens: Vitus Beringi sünnilinn. Meie käisime siin tankimas. Üllatavalt kaua oleme tankimata läbi saanud. Taanis võtsime nüüd kütust esimest korda. Bensiinihind on enam-vähem sama mis Rootsis. Kallim muidugi kui Eestis, aga pole ka mitte midagi hullu. Osta    tuleb.

Aarhus´i jõudes juhatas meie uhke aparaat meid millegipärast sadama territooriumile. Olin natukene hämmeldunud. Et miks meid kuskile pärapõrgusse mingile tühermaale veeti? Ringi vaadates nägin aga meeletult suurt parklat, kuhu palju inimesi sõitis, oma auto parkis ja siis minema jalutas. Otsisin oma targa raamatu ja sealt vahelt Aarhus´i kaardi välja. Natukene süvenedes sellesse, sain aru, et meie aparaat on geniaalne! Vanalinn oli meie parkimise kohast umbes kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tasusin automaadis kahe ja poole tunni parkimise eest ainult 10,0 krooni. Kohe jalutasime ka meie sadamast vanalinna poole. Tahtsime minna viikingimuuseumisse. Aga kuna täna tegemist pühapäevaga, siis loomulikult oli see kinni.

Käisime siis Toomkirikus. Ehitatud aastal 1201. Hävis tulekahjus 14 sajandil. Ehitati üles uuesti 15 sajandil. 16 sajandil kaeti enamik kiriku seinu freskodega. Pärast reformatsiooni värviti need jälle uuesti valgeks. Kuid praeguseks on paljud neist uuesti restaureeritud. Aarhus´i toomkirik on Taani pikim katedraal. Kiriku suurim vaatamisväärsus minu jaoks oli aga Bernt Notke viieosaline altar aastast 1479.

Kuna viikingimuuseumi me siin linnas ei saanud, otsustasime minna kiriku kõrval asuvasse Naistemuuseumisse, mis oli tänasel päeval avatud. Midagi väga huvitavat, peale äärmiselt toreda ja sõbraliku piletimüüja, seal silma ei hakanud. Jalutasime sadama ja auto poole tagasi. Karl, kui kõige parema suunataju ja orienteerumisvõimega perekonnaliige, arvas, et me tulime ikka väga suure ringiga alguses. Ning et tema teab täpselt, kuidas me peaksime minema. Usaldasime end Karli hoolde. Tegelikult olin ma muidugi nõus tema suunaga, päris võssa ei laseks ennast viia. Lähenesime nüüd sadamale teisest küljest. Mis oli tõesti kõige otsem viis jõuda autoni. Lonkides seal lõputul tühermaal, kus kuidagi vastupidiselt ootustele liikus väga palju inimesi, leidsin ma äkki klaveri. Keset suurt ja tühja platsi oli üksik laternapost ja selle all klaver. Vaatepilt oli rabav! Seisin ja jõllitasin tükk aega. Karlgi oli märganud pilli. Jalutas klaveri juurde, tõstis kaane üles ja mängis. Pilt minu silme ees muutus veel sürrealistlikumaks. Lihtsalt seisin ja vaatasin. Lõpuks taipasin vähemalt kotist fotoaparaadi otsida ja mõned pildid teha lapsest ja klaverist. Klaver oli küll hirmsasti häälest ära. Kuid hääl oli siiski olemas.

Aga järgmisena sõitsime me Silkeborgi laipa vaatama! Jah, minu soov oli näha kindlasti ära Tollund´i mees. Tegemist siis 1950-ndal aastal rabast leitud meesterahva laibaga, kes soodsas pinnases üllatavalt hästi säilinud. Alguses arvati, et tegemist kaasaegse mõrvaga, kuna laibal oli kaelas veel poomisköis. Kohale kutsuti esimese asjana politsei.

Täpsemal uurimisel selgus siiski, et laibal vanust tuhandeid aastaid. Tollundi mehe eluajaks määrati süsinikmeetodiga 400-350 enne Kristust ehk siis varane rauaaeg. Pärast leidmist eemaldati tema pea kehast uuringute jaoks ning säilitati polüetüleenglükoolis. Keha aga lagunes kahjuks. Nüüdseks on keha taastatud vanade fotode järgi silikoonist algses asendis ja ühendatud uuesti peaga. Isegi poomisköis on kaela ümber tagasi pandud. Ausalt öelda seal muuseumis klaaskapi ees seistes ja vaadates vaest tapetud meest, ei ole küll aru saada, et keha kuidagi erineks peast. Ilmselt on taastajad teinud väga head tööd. Kindlaks on tehtud mehe surma põhjus poomise läbi (eks kõige tõsisem ja esmane argument selle poolt oli leidmise hetkeni kaelas püsinud köis), viimane söömaaeg jne.

Segaseks on jäänud aga mehe poomise põhjus. Siiski arvatakse, et tegemist on ohverdusega jumalatele. Samast piirkonnast, kus Tollundi mees, on leitud veel umbes viis laipa samast ajajärgust. Üks neist, naisterahvas, isegi erinevatel andmetel kõigest 40 või 80 meetri kauguselt üksteisest. Erinevad andmed tulenesid muuseumi enda infotahvlitelt: ühes saalis oli märgitud selleks 40 meetrit, teises 80. Saa siis aru kumb õige! Silkeborgi muuseum asub aga Silkeborgi mõisas. Peamine vaatamisväärtus ongi Tollund´i mees. Ning tõesti, enamus külastajaid käibki selles suhteliselt väikeses ja kõrvalises kohas, ainult maailmakuulsa laiba tõttu. Ja pean tunnistama, et nii oli ka meiega. Edasi sõites jäi tee peale meile veel Herning. Linnakesest läbi sõites jäi mulle silma silt - Herning´i loss. Mõtlesin vaatama sõita. Kui me siis seal lossi juures olime, ütles Eliisabet:" Emme see on jälle mõis!" Jah, kusjuures selline pisikene. Me ei hakanud autost väljagi tulema.

Edasi sõitsime Esbjerg´i veel mehi vaatama. Nüüd on aga tegemist lausa nelja mehega. Kes kohtuvad merega. Man Meets the Sea. Tegemist on nelja hiiglasliku istuva mehe kujuga. Oi, kuidas need kujud mulle meeldisid! Mõjuvad väga võimsate, kindlate ja rahulikena seal tuulise ja muutliku mere ääres (tegelikult ookeani ääres: olime ju teisel pool Taani mandriosa ning ees loksus Altandi ookean!). Kujud on 9 meetrit kõrged ning vaatavad kõik kaugele merele. Skulptuurid on loodud kohaliku omavalitsuse 100-nda juubeli puhul Svend Wiig Hanseni poolt Esbjerg´i kalandus- ja meremuuseumi juurde 1995-ndal aastal. Samas kujude jalgade ees oli ka imeilus rand. Täna oli väljas küll punane lipp - liiga külm ja liiga tuuline. Ja meie sellel reisil ju teadupärast ei uju! Piirdusime mõne pildiga hiiglaslikest meestest. Selle mõne pildi pärast pidin ma muidugi tükk aega ootama.

Mulle ei meeldi väga võõrad inimesed piltidel. Seega tuli oodata silmapilku, kui kedagi ei ole kujude juures, et teha need mõned fotod. Aga suutsin sellise hetke ära oodata. Lapsed muidugi nii kannatlikud ei olnud. Nemad istusid ammu autos raamatute taga juba. Esbjerg on kunagi olnud väike kalurite küla, millest tänaseks päevaks on saanud üks Taani suurimaid kaubasadamaid ning põhjamaade kütuse transpordi keskus. Sõitsime läbi veel ka Ribe´st. Käisime seal poes jäätist ja saiakesi ostmas ja tegime tiiru vanalinnas. Ribe on Taani kõige vanem linn! Tegelikult on tegemist isegi Skandinaavia vanima linnaga. Armas, väike ja kodune. Nagu enamus Taani väikelinnu. Ribes on kaks viikingimuuseumi. Kuid meie olime siin sellisel kellaajal, et kõik vähegi huvitavad kohad on juba suletud. Kahju oli mul sellest küll. Muuseumite lahtiolekuajad on siin suhteliselt lühikesed. Suvisel perioodil keskmiselt nelja-viieni. Talvel veel vähem. Mulle oleks meeldinud kui nad oleksid lahti näiteks kella kaheksani. Siis me saaks ühe päeva jooksul vaadata ja näha ja avastada palju rohkem. Nüüd on aga tohutult kahju neist kohtadest, mis nägemata jäävad!

Samas annan endale siiski aru, et kõike ei suuda ega jõua kunagi ära vaadata. Aga sellele vaatamata jäävad need "nägemata asjad" natukene hinge kriipima. Ikkagi tahaks ju. Mis siis, et ei saa! Ribe´st sõitsime aga küll otse tagasi Egeskov´i. Meie ööbimispaika. Kohale jõudsime suhteliselt hilja. Õues on juba hämar. Katariina ja Eliisabet said seda kiiremini telgi üles. Meie Karliga tegime õhtusöögi ruttu. Söök söödud, jõime veel teed ja sõime Ribe´st ostetud saiakesi. Ma ei ole kunagi varem nõustunud selliseid asju ostma. Aga pidin jälle oma sõnu sööma ja tunnistama Karli nõudliku pilgu ees, et tegelikult olid need konkreetsed šokolaadisõõrikud imehead ja viisid keele alla! Mis sest, et ebatervislikud. Maitse oli taevalik! Ja ma ei ole kunagi varem oma elus ka dušširuumis söönud. Siin kämpingus oli nimelt ainuke pink, millel istuda, köögi kõrval dušširuumis. Seega me juba teist päeva järjest sõime seal. Ja teist päeva järjest olime me ka ainukesed külalised kämpingus.

Sõitsime täna 528 kilomeetrit. Raha kulutasime 55,0 krooni poes, bensiin 482,0 krooni, muuseum ja parkimine Aarhus´is 60,0 krooni. Kokku siis 597,0 taani krooni.