KÜPROST AVASTAMAS!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 15.-16.10.2015.

Ostsin kevadel endale ja Katariinale reisi sügiseseks koolivaheajaks Küprosele. Oli selline odav pakkumine. Paketi hinnas oli lend Tallinn-Ercan-Tallinn, lennujaamatransfeerid, hotell koos hommikusöökidega ja Kyrenia linnaekskursioon. Lennates pidime tegema vahemaandumise Türgis Antalyas. Poliitika tõttu. Kuna me Küprosel läheme Türgi poolsesse osasse, siis peab lennuk tegema Türgis vahemaandumise. Et siis oleks nagu Türgi siselend. Muidu olevat asi kuidagi vastu rahvusvahelist õigust. No nagu nii ju on! Kui ikka vallutad kellegi teise territooriumi, siis see pole õige asi. Aga kahjuks on maailmas riike, keda sellised pisiasjad ei paista absoluutselt häirivat.

Lennuk maandus, reisijatel alguses ei lubatud, ja siis kästi stjuardesside range pilgu all kõigil turvavööd avada. Kusjuures tõesti käidi ja kontrolliti kõik ükshaaval üle, kas on ikka kõik käsust aru saanud ja seda järginud. No kümne minuti möödudes kästi need muidugi taas kinnitada. Ning vahetus lennuki meeskond. Ühesõnaga bürokraatia, kus täideti väga rangelt järgides kõiki reegleid, tegelikult aga tegeldi lauslollusega. Ning ega eriti mõnus ei olnud 30 kraadises kuumuses seisvas lennukis passida. Õhk sai otsa. Katariina vähemalt sai mis tahtis: väga soe oli! Õnneks muidugi natukene enne, kui asi tundus päris vastikuks minevat ja mõni reisija oleks õhupuudusesse minestanud, tõusime uuesti õhku ning maandusime poole tunni pärast juba Küprose pinnal.

Kell oli peaaegu üksteist öösel, õues aga meeldivalt soe. Jagati meid bussidesse, öeldi hotelli nimed kuhu keegi meist siis transfeeritakse. Enamus eestlasi hakkas kohe vaikselt protestima, et see pole õige hotell. Mina ei osanud selles osas muidugi kaasa rääkida, sest mul polnud enne reisi nii palju aegagi, et süveneda sellesse, millises hotellis pidime olema. Seega võtsime meie Katariinaga asja rahulikult ja istusime ilma igasuguse protesti ja pahameeleta bussi. Natukese aja pärast kutsuti meid küll uuesti bussist välja (peale meie veel umbes 15 inimest) ja paluti minna ühte teise bussi. Ei osanud ma sellegi vastu protestida. Kui nii, siis nii! Pealegi oli see väiksem ja parem buss. Nii siis sõidutatigi meid Kyrenia hotelli Pia Bella. Suurem osa rahvast viidi aga Kyreniast kümne kilomeetri kaugusele. Ma pean ütlema, et mina olin väga õnnelik sellise juhuse üle. Me olime nüüd kesklinnas, kust oli vanalinna jalutada 20 minutit, bussijaam lähedal, samuti supermarket. Linnast eemal oleksime ilmselt väga sõltunud ainult hotellist.

Ega õhtul enam palju teha polnudki, sõime ära söögi, mis lennukis oli järgi jäänud. Sest ootamatult selgus, et sellisel reisil anti lennukis isegi süüa. Mina ei osanud lootagi midagi sellist ja varustasime ennast ise piisava koguse söögiga Tallinna lennujaamas. Ja siis magama. Kell oli üks öösel.
Hommikul kell kümme oli meil kohtumine oma giidiga. Infotund. Kus siis anti meile igasugust erinevat infot suurel hulgal. Pakuti nende poolt ka mõningaid ekskursioone saarega tutvumiseks. Need olid Küprose Türgi osas. Päris Küprose riiki oli võimalik külastada pealinnas Nicosias, kus saab ületada piiri. Olin valinud välja kaks ekskursiooni saare erinevatesse osadesse. Kahe peale oleksid need läinud maksma 200 eurot. Aga mõtlesin, et mis siis ikka, kogu aja ei suuda ma basseini ääres või rannas lesida.

Ja selle imeilusa saarega peab ikka tutvuma lähemalt. Broneerisin reisid ära. Kuid igaks juhuks ei maksnud kohe. Luiskasin natukene ja ütlesin, et mul hetkel ei ole raha. Pean selle alles pangaautomaadist välja võtma. Sest tegelikkuses oli mul tekkinud peas juba üks väike idee. Mõned eestlased olid tundnud huvi autorendi vastu. See autorentimise asi meeldis mullegi väga. Seetõttu küsisingi ühe juba eemalt väga toredana tundunud perekonna käest, kas nemad oleksid huvitatud rentimaks auto meiega koos. Kokku oleks siis viis inimest. Olid küll huvitatud. Leppisimegi kokku, et me teeme seda koos ja üürime auto Küprose kreeka poolelt. Natukene eksitav on küproslaste endi hulgas levinud saare eristamine Kreeka ja Türgi pooleks. On küll Türgi pool, Küprose põhjaosa, mille Türgi anastas jõuga 1974 aastal. Lõuna osa on siiski ametlikult Küprose Vabariik. Nimetatakse aga Kreeka pooleks seetõttu, et seal elavad enamuses kreeklased. Türgi poolel siis türklased. Kreeka poolt üüritud autoga saab tulla ka Küprose põhjaosasse ehk Türgi poolele. Vastupidi aga mitte. Mõtlesime, et alustame oma väikese reisiga homme või ülehomme. Ja nii me saimegi tuttavaks Mare, Paavo ja Priiduga.

Tänase päeva otsustasime lihtsalt puhata. Läksime Katariinaga basseini äärde. Mõnus! Saime ujuda ja päevitada ja lugeda. Väga kaua muidugi ei jaksanud. Minu tavaline viga - ma ei suuda eriti pikalt tegevuseta olla. Paari tunni pärast vahetasime riided ja läksime tutvuma Kyreniaga. Küprosel on väga keeruline asi nende nimedega. Igal linnal on kolm nime: türgi, kreeka ja siis veel inglise keelne. Kasutan inglise keelseid nimesid. Sellisel kujul olid need kirjas ka minu Küprose raamatus. No raamat on mul loomulikult sellelgi reisil korralikult olemas ja kaasas. Olen mõistnud, et reisil on reisiraamat täiesti asendamatu asi. Kui ikka vähekenegi tunda huvi maa vastu, kus viibitakse, siis läheb seda vaja. Kyrenia on väike sadamalinn Küprose põhjakaldal. Käisime vana linnamüüri juppi ja ühte ringtorni vaatamas, vanalinnas jalutamas, ühte kirikut ja ühte mošeed nägime kah. Kirikus pidi olema ikoonimuuseum, aga kirik oli remondis ja muuseum kinni. Siis käisime otsimas rooma katakombe. Otsisime neid kohe tükk aega (pool tundi), aga ei leidnud me midagi. Üks lahke vanahärra juhatas meid hoopis mingi kaljuseina äärde. Koopaid seal küll ei olnud. Paar auku oli näha ainult kaljus. Loobusime lõpuks. Ilmselgelt polnud meile ette nähtud neid katakombe leida!

Läksime hoopis Kyrenia kindlusesse. Enamus kunagisest võimsast kindlusest on säilinud ehk siis võib saada aimu selle kunagisest võimsusest. Kohati on mõned korrused küll puudu. Kindluses asub laevavrakimuuseum. Minu raamatu andmetel asub siin vanim laevavrakk maailmas. Põhja läinud koos suurte veinikannude ja käiakivide lastiga ning koos nendega ka üles tõstetud. Vanust on laeval üle kahe tuhande aasta. Uppunud on umbes 300 aastat enne meie ajaarvamist. Kindluse all on suur veereservuaar. Sinna koguti siis vett, mida kasutati. Ausalt öelda see tundus mulle küll suhteliselt jube, kui sellisest kohast peaks vett jooma. Eks see olegi põhjus miks sellel ajal joodi rohkem näiteks veini.

Kohe kunagise joogivee hoidla kõrval on tänasel päeval kohvik. Läksime Katariinaga kohvikusse. Kohvikus olid minu arvates väga odavad hinnad. Eestiga võrreldes näiteks. Arve oli ainult 13,0 liiri. Ka muuseumipiletid olid odavad muu euroopaga võrreldes - 17,0 liiri. Summa tuleb siis jagada kolmega, et eurod saada. Hakkasime tagasi jalutama. Ühelt väikeselt väljakult leidsin sellise asja, mida ma pole kunagi varem näinud! Olid koerte ja kasside söögikohad. Ehk siis hulkuvatele loomadele. Nagu söödaautomaat lehmadele farmides. Ja vett sai ka. Ühtegi koera ega kassi küll söömas polnud. Enne hotelli minekut käisime veel läbi hotelli lähedal asuvast supermarketist. Ostsime õhtusöögi ja jäätist ja juua. 33,0 liiri eest.

Olin natukene põdenud seda, et kuidas ma ütlen ära homse ekskursiooni (üks neis kahest pidi olema juba homme!). Sest kui me auto üürime siis sõidame nagu nii mööda saart ringi ja näeme veelgi rohkem.Aga hotelli jõudes leidsin ukse vahelt kirja, kus seisis, et soovijate vähesuses tõttu homset väljasõitu üldse ei toimugi. Nii hästi mõnikord asjad sujuvad. Tänan! Ja mina veel muretsesin peaaegu terve päeva sellepärast! Sõime õhtust oma toas. Poole öö ajal tuli meelde, et unustasime rätikud basseini äärde. Katariina viitsis isegi ära tuua need. Ausalt öelda mina poleks viitsinud.