AUTOREIS TAANI!

KUUES PÄEV - 17.08.2015.

Hommikul võtsime asja rahulikult. Aega meil oli. Ärkasime hilja. Sõime oma igahommikust putru. Nüüd pidime hakkama Rootsi poole tagasi liikuma. Täna öösel oli plaan ööbida juba Rootsi riigis. Uurisin natukene enne sõitma hakkamist ikkagi kaarti. Et äkki saab valida sellise tee, mida mööda me ei ole veel sõitnud. No ja alati leiab mõne sellise tee! Saarel, millel hetkel asusime, olime veetnud kõige rohkem aega Taanis. Kuidagi oli see kujunenud meie lemmikkohaks. Siin olid kõige ilusamad majad, külad ja lossid. Ei olnud ühtegi suurlinna. Kõik väikesed, armsad ja kodused. Nüüd oli isegi kahju lahkuda, sest olime tundnud ennast siin väga hästi. Aitäh Funen´ile!

Tagasiteel mõtlesime käia läbi siiski Nyborgist. Tulles me linna sisse ei sõitnud. Nüüd jäi ta aga jälle tee peale. Lapsed arvasid küll, et sõidame kohe kõige otsemat teed Rootsi. Aga mina tahtsin ikka veel viimases lossis Taanimaal ära käia. Ja Nyborgis on loss! Päris eakas veel pealegi. Ehitatud umbes aastal 1170. 200 aastat ehitamisest alates oli Nyborgi loss ka Taani assamblee (varasem eelkäija Taani parlamendile) asukohaks. Aastatel 1183 kuni 1413 oli Nyborg Taani pealinnaks. Sajandite möödudes oli loss lõpuks küll varemetes. Pärast II maailmasõda ehitati loss jälle üles ja tehti muuseumiks. Tõsi, endisest neljast tiivast koosnevast lossist taastati ainult üks pikitiib. Juulis ja augustis igal teisipäeval umbes kell seitse õhtul, jalutab vahtkond läbi Nyborgi tänavate. Sellega hoitakse elus 18-ndast sajandist pärit traditsiooni kontrollimaks, kas kõik linnas asuvad lõbustusasustused on uksed sulgenud õigeaegselt. Seda ma muidugi ei oska öelda, kas siis neil kahel suvekuul, peavadki teisipäeviti olema kõik kohvikud, restoranid ja muud sarnased kohad kella seitsmest kinni. Või nad siiski reaalselt ei järgi seda kunagist linnavõimude ettekirjutust.

Aga Nyborgi kohale jõudes, meeldis mulle isegi rohkem kui loss, lossi läheduses asuv kaupmehe maja. Tegelikult ei teadnud ma üldse, et seal on selline muuseum. Mulle jäi silma lihtsalt see fantastiliselt ilus vanaaegne maja. Ning kui juba midagi niiviisi silma jääb, siis peab minema kohe vaatama. Astusime sisse. Ja seal sees oli väga huvitav. Ühes toas olid õmblejad. Rääkisin nendega natukene juttu. Nemad õmblesid keskaegseid kostüüme. Samadest materjalidest nagu keskajalgi. Valmistatud samal viisil, värvitud samade värvidega. Neid võis ka selga proovida. Aga sellest me siiski loobusime. Nägid nad meie jaoks liiga uhked välja. Parasjagu olidki valminud ülikute riided. Edasi minekuks piletit ostes selgus, et saab osta pileti korraga kahte kohta - kaupmehe maja ja loss. Ei pea üldse kahtlema, et just seda ma tegingi! Rikka kaupmehe majalgi oli vanust sadu aastaid. Massiivsed tammepuidust põrandad olid kiivas ja viltu, seinad tumedaks tõmbunud, ahjud ja korstnad olid tahmunud läikivmustaks. Aga kõik see kokku nägi välja imeilus! Vanade majade puhul mulle meeldib alati mõelda kuidas seal kunagi on elatud ja oldud ...

Maja sisehoovis oli üks töömees. Ta juhatas lapsed hoovi nurgas olevate klotside juurde. Need olid Nyborgi vanalinna majade maketid. Seal oli kaupmehe maja, loss, kirik. Nendest sai teha uue linna või järgida juba olemas olevat. Meesterahvas näitas mulle veel ümberkaudseid maju, rääkis natukene nende ajaloost ja otstarbest. Tema oligi see, kelle käest sain teada, et tänaseks päevaks on Nyborgi lossist alles ainult neljandik. Oma targast raamatust ma sellist infot ei leidnud. Seal oli lakooniliselt ainult kirjas, et loss ehitati üles pärast II maailmasõda ja avati muuseumina. Ma olen selle reisi jooksul pannud tähele, et taanlased tunnevad oma kodukoha ajalugu väga hästi. Nad teavad sellest üllatavalt palju, räägivad sellest hea meelega, on väga uhked oma teadmiste üle oma küla/linna/riigi kohta. Aga siis tuleb nagu mingi sein ette. Kuskilt maalt lõpevad need teadmised ära. Ja ka huvi. Hea näide oli Kopenhaageni infopunkti preili, kes rääkis mulle siiralt, et tema teab ainult Kopenhaagenist. Ülejäänud Taanist ei tea tema mitte midagi. Enamus taanlasi loodetavasti muidugi ikka teavad oma riiki paremini ja vast midagi ikka neid ümbritsevast muust maailmast ka. Aga kui me lõpuks lossi jõudsime, läks meil ringkäik väga kiiresti kuni selle hetkeni, kui Karl leidis raudrüüd. Ning avastas, et neid võib ka selga proovida. Järgmised pool tundi me riietasime Karli raudrüüdesse. Ja siis pärast jälle lahti.

Kaupmehe maja ja ka lossi poes olid tasuta postkaardid, mida igaüks võis kaasa võtta. Valisime sealt meiegi mõned kaardid. Olles muuseumides lõpetanud, jalutasime tagasi auto juurde, mille olime jätnud infopunkti ette. Võtsin autost paar pastakat, istusime infopunkti ette ja kirjutasime kaardid kohe valmis. Samast kõrvalt saime margid osta ja kaardid posti panna. Vanaemale ja vanaisale ja issile ja tädile ja koju. Saadame alati reisil olles koju kaardi. Et me varsti jõuame. Infopunkti lähedal oli jalakäijate tänav. Jalutasime sellel natukene. Varsti pistis Karl kisama:"Katariina vaata, Katariina vaata!" No asi, mida Katariina pidi kohe vaatama, oli pood. H&M. Kuna meil kiiret kuskile ei olnud, siis läksime kõik koos Katariinaga poodi. Poest tulime välja kahe kilekoti täie riietega. Karl sai kaks paari teksaseid. Katariina sai kaks kleiti ja kampsuni. Eliisabet sai püksid. Minagi sain ühe kleidi. Ja siis veel mingit pudi-padi igaühele natukene. Pean ütlema, mõnes riidepoes, mille bränd on ka näiteks Eestis olemas, on meil siiski suhteliselt kehv kaubavalik. Samuti on meil alati vähem allahindluseid kui mujal lähiriikides. Tänagi oli H&M-is enamik kaupa 70% alla hinnatud. 

Nyborgist sõitsime otse sillale, mis ühendas Funen´it ja Zealand´i. Sillal oli selline külgtuul, et auto teel hoidmine oli päris keeruline. Eriti hädas olid suured rekkad. Mingil hetkel sattus üks selline minu ette sõitma. Meeletu tuule käes edasi rühkiv ja teel vänderdav veoauto tundus mulle aga liiga ohtlikuna. Sõitsin mööda ja üritasin oma autoga hakkama saada. Zealand´ist sõitsime nüüd otse läbi. Enne päris Taanist lahkumist käisime veel bensiinijaamas. Mul oli järel sularaha. Taani kroonid. Soovisin need ära kulutada bensiini ostmiseks. Maksin ilusasti kassase ära kogu oma raha. Auto juurde tagasi jõudes ei saanud ma aga hakkama ikkagi tankimisega. Ei tulnud sealt tilkagi bensiini. Läksin siis natukene löödult (et nii rumalaks osutusin!) kassasse tagasi ja palusin abi. Noormees tõttaski kohe appi. Küsis tšeki mu käest. Piiksutas selle korra tankurist läbi ja tuli küll bensiin! Sellist süsteemi polnud mina enne näinud. Pärast tankimist tegime veel peatuse lõunasöögiks. Lõuna söödud, ootas meid järgmine sild. Ehk siis jälle see kõige suurem ja uhkem. Ja endiselt kõige kallim. Tuulega pidime ikka võitlema ja nüüd veel pikemalt. Aga lõpuks olime õnnelikult Rootsimaal. Võtsime suuna Karlskrona poole. Seal käisime poes jäätist ja saiakesi ostmas. Ilmselt ostsime ka midagi söögiks. Muidu me poleks sinna läinudki. Kuna ei jäätis ega saiakesed ei ole minu suured lemmikud, siis ei ole minu ära rääkimine ainult nende pärast poodi minekuks, sugugi kerge. Nii et, midagi pidi olema veel ...

Nüüd hakkasime ka ööbimiskohta otsima. Sõitsime kiirteelt maha. Kõik, mis vaja, oli meil olemas. Isegi vesi oli meeles püsinud. Hommikul olime suure nõu täitnud. Otsimise käigus leidsime imearmsa külakese mere ääres. Seal olid mingi kindluse varemed. Tegemist oli ilusa kohaga ja Karl soovis sinna jääda ööbima. Kuid seal oli selline meeletu tuul ikka veel, et mina ei olnud sellega nõus. Mulle tuul ei meeldi! Sõitsime ainult natukene edasi. Külast välja. Ja leidsimegi tee ääres männimetsas väga ilusa koha. Tuulevaikse. Õhtu nagu õhtud ikka: söök, tee ja saiakesed. See aasta on naljakas suvi. Sääski ei ole üldse. Lapsed tuletasidki meelde meie eelmise aasta reisi Põhja-Jäämere äärde, kus iga päev võitlesime miljonite sääskedega.

Täna sõitsime 459 kilomeetrit. Raha kulus 80,0 krooni Nyborgi muuseumid, 73,0 margid, 235,0 bensiin. 52,0 eurot sillaületus. Ja 42,0 rootsi krooni poes.