IMELINE HIINA!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 30.11.2018.

Hommikul magasime kaua! Uni oli imeline täna öösel. Kristi arvas, et lausa parim seni Hiinas veedetud öödest. Ei tea jah, tuleb välja, et kõige odavamas hotellis (nii odavat rohkem polnud meil ette näha) ja natukene kusehaisuses toas, magasime kõige paremini. Läksime katuseterrassile. Üles jõudes tuli meile Jane vastu ja hüüatas rõõmust särades, et just meid ta ootaski juba ammu ja kohv on valmis ja kas ta tohib valmistada nüüd meie hommikusöögi? Issand, kui tore oleks, kui igal hommikul meie järgnevas elus, keegi niiviisi rõõmustaks paljalt selle üle, et me suvatsesime ärgata ning ta võiks meile hommikusööki valmistada! Jane tegi meile väga maitsvat munaputru. Ja hommikune päike katusel, fantastiline kohv ja hommikusöök ja imeline seltskond ning maailm oligi äkki kõige armsam paik. Meie nautisime sööki. Jane rääkis meile endast. Kui kogu jutt kokku võtta, siis kõige olulisem asi tema elus, on olnud tema onu sõnad, et kui sa ei taha põlluharija olla, siis õpi koolis. Seda Jane tegigi. Õppis ära inglise keele ja hakkas hotelli ning turismifirmat pidama. Kes soovib teda külastada, siis Jane´i leiab Monkey Jane´i hostelist Yangshous.

Teine oluline osa Jane jutust oli see, et kui tahame ratast rentida, peame minema tema sugulase juurde, kes on täpselt tema nägu. Siis saame soodsamalt. Pakkisime oma asjad kokku, jätsime Jane´iga hüvasti ja suundusime kätte juhatatud suunas rattaid otsima. Pidi olema jalutada viis minutit, no meie oskasime kümme jalutada. Aga rattarendi me leidsime. Kas see nüüd just see õige oli, seda ei oska ilmselt keegi öelda. Vaatasime erinevaid rattaid. Kristi proovis mõnedega sõita. Valiku langetasime nende kasuks, millede kohta Kristi arvamus oli positiivsem. Sõbralik meesterahvas monteeris veel kiiresti käepäraseid vahendeid kasutades ühele rattale puuduva rattakorvi ja sõit võis alata. Olime natukene kõhelnud selle ratta rentimise kohta pealt, et kas Hiina hullumeelses liikluses see ikka hea mõte on. Kuid olles nüüd juba pikalt selle liikluses olnud, oleme aru saanud, et jutud Hiina hullumeelsest liiklusest on kõvasti liialdatud. Tegelikult on liiklus siin palju sujuvam, kaasliiklejatega arvestavam (seda ikka kordades!), loogilisem ja mis peamine - aeglasem võrreldes Eestiga. Mitte ühtegi kihutajat pole me siin näinud. Samuti puudub liiklusraev.

Sõitsime väikestelt vanalinna tänavatelt suurele teele. Õnneks on siin parempoolne liiklus (alates 1946) ja tuleb ikka järgida reeglit, et jälgid seda, mis toimub sinu ees ja see, mis on sinust taga pool, on teiste jälgida. Sõit kulges meil mõnusalt! Ja kui head jalgrattad meil olid!!! Ma ei suutnud ära imestada. Sellised spetsiaalsed naiste maastikurattad, kus saad istuda korrektselt sirge seljaga. Kohe ette ruttavalt ütlen, et nautisin iga hetke tänasest rattasõidust ja kui õhtul rattad pidime tagasi viima, oli mul väga kahju. Oleks tahtnud veel sõita! Ma tahan ka endale sellist jalgratast! Hiinas on väga hea ka suurtel teedel (kiirteedel muidugi on ratta ja rolleriga liiklemine keelatud) rattaga liigelda. Kõik autojuhid on harjunud lõputute jalgrataste ja rolleritega ning nende vastu ollakse aupaklikud.

Alguses hakkasime linnast välja sõitma vales suunas, kui sattusime sama tee peale, kust eile tulime bussiga, tundus asi mulle kahtlane, sest see tee viis Guilini. Meie aga oleksime pidanud hoopis teises suunas sõitma. Pidasime kinni ja uurisime kaarti. Kohe pidas kinni üks kohalik rolleril, kes uuris, kas meil oleks abi vaja? Ta ei saanud meist küll aru, et kuhu me minna soovime, aga kuidagi suutis teha meile selgeks, et see tee viib Fulisse. Rohkem polnudki vaja. Fuli asus hetkel meie jaoks valel pool. Seega keerasime ringi ja leidsime õige pea õige tee otsa.

Nii me siis sõitsime siin kusagil keset Hiinat jalgratastel, nautisime imelist ilma (27 kraadi sooja oli) ja päikest ja loomulikult neid võrratuid vaateid meie ümber. Esimese peatuse tegime Draakonite Kogu koopa juures. Lähestikku on kolmed koopad: juba mainitud Draakonite Kogu koobas, Must Koobas ja Uue Vee koobas. Kõik kolm avastati alles 1990ndatel. Veel kümme aastat tagasi võisid huvilised lugeda koobaste kohta järgmist kirjeldust:"Kohalikud näitavad teile nendes jahedates, rõsketes ja mudastes koobastes taskulampidega teed. Külastajad peavad küll pikkadest bambusredelitest üles ronima ja kaljunukkidel turnima, kuid sisseaetud radade ja erksa valgustuse puudumine muudab need koopad teistega võrreldes ka väga eriliseks." Eriliseks või mitte, aga selline käimine neis, on koobastele ilmselt ka saatuslikuks saanud. Nüüd, olles küll juba sama erksalt valgustatud kui Pillirooflöödi koobas Guilinis, on vaatepilt neis sees kahjuks ainult masendust tekitav. Koobaste ilule on väga robustselt lähenetud ja suurem osa sellest hävinenud. Väga kurb!

Sõitsime edasi. Meie soov oli jõuda täna välja Longtani külla ning just selle vanasse ja ajaloolisse ossa. Jälle ekslesime natukene valel teel, natukene sõitsime kiirteel, kus tegelikult ei tohi jalgrattaga sõita ja siis lõpuks saime ka õigele teeotsale. Longtanis olid päris mitmed armsad väikesed pererestoranid tee ääres. Mõtlesime, et kui oleme küla ära vaadanud, siis sööme lõunat ühes neist. Sõites koha poole, kus pidid meie arvates olema need vanad majad, oli tee peal ees putka ja selles valvur, kes keelas meil edasi sõita. Proovisime temast mitte välja teha. Ei õnnestunud: ta oli järjekindel. Siis sõitsime natukene tagasi jõe ääres oleva kaardi juurde. Seal asus sissepääs parki, kus mõned päris külale sarnased majad eksponeeritud, neid sai siis paadist imetleda. Meie soovisime aga päris asja, mitte turistidele mõeldut näha. Paar autotäit vene turiste saabus ka kaarti uurima. Nende käest saime teada, et just selle sama putka juurest lähebki see õige tee ja nemad said seal ringi jalutada ning tutvuda nende vanade majadega ja seeski käia.

Läksime uuesti. Ikka sama tige meesterahvas seal. Eks nad üritavad iga turisti pealt teenida ja suunata nad ikka nendesse kohtadesse, kus saab nende käest raha ka küsida. Läksime siis hoopis sööma. Valisime toreda väikese restorani, kus teenindamas meid ema ja poeg. Koht oli väga tore. Menüüs teod, maod ja palju muud põnevat. Neid me siiski ei proovinud ja tellisime pelmeenid, magus-hapu sealiha (pärast selle söömist tõotasin endale pühalikult, et ma ei iialgi enam Euroopas ega Ameerikas, ei telli magus-hapu sealiha; kuid olen kindel, et seda lubadust ma kaua ei pea) ja õlut. Õlle asemel toodi meile küll millegipärast kohalikku granaatõunaveini. Kuid arvan, et see oligi parem.

Kõht täis üritasime uuesti saada Longtani vanasse külasse. Lootsime, et äkki on see kuri ja õel meesterahvas, oma postilt lahkunud. No ta peab ometi ju vahepeal WC-s ka käima! Kuid asjatult lootsime. Oi, kui tigedaks see tegi! Eriti veel selle teadmise juures, et venelaste grupp oli saanud sinna. Ja, et nad olid vestelnud 120 aastase (vähemalt ta ise oli ennast nii vanaks nimetanud) vanamehega, kes lahkelt oli oma 100 aastast maja neile näidanud. Nendele suutis loa välja rääkida ilmselt nende hiinlasest giid, kes tegi selgeks, et need turistid just seda näha soovivadki.

Natukene nördinult ja solvunult hakkasime tagasi sõitma Yangshuo poole. Teele jäid meile pomelo puud. Üritasime saada ühte pomelot kätte, kuid seal ümber olid nii tigedalt okkalised väädid, et seegi ei õnnestunud meil. Sõitnud natukene maad edasi müüs vanamees tee ääres mangot. Küsisime hinda. Tahtis kole palju saada ühe karbikese eest. Kui juba hakkasime ära sõitma, mõtles vanamees ümber ja lubas meile anda kaks karpi ühe hinna eest. See oli juba normaalsem. Ostsime need ära ja no mango oli loomulikult suurepärane. Yangshuo poole tagasi sõites jäi meile teele veel Ancient Totem Path. Kellel ajaga kitsas käes võib sellest kohast julgelt eemale hoida. Tegemist oli siis muuseumiga, kus tutvustatakse siin aladel iidselt elanud inimeste uskumusi ja kombeid ja eluviise. Kõik, mis siin eksponeeritud, oli plastmass, vaht, värv ja liim. Inimestele olid pandud selga rõvedad tiigrimustrilised kostüümid (see ei seganud kandmast neid neoonroosasid plätusid!), mis pidid siis kujutama tolleaegseid kehakatteid. Kõik nad istusid tülpinud nägudega telefonides!!! ja enamus aega haigutasid.

Vaadata siin tõesti midagi ei olnud. Ainukesed "päris asjad" olid rohked hunnikud pealuid. Mingi looma. Veise ilmselt. Kuid ümbrus oli ilus. Rohkem me peatuseid ei teinud. Sõitsime otse Yangshousse välja. Viisime rattad laenutusse tagasi ja küsisime, mis suunas peame liikuma, et Guilini bussi peale saada. Hakkasime näidatud suunas astuma. Tee pealt poest ostsime bussi kaasa suure pudeli vett (mina olin selle reisi jooksul juba teise veepudeli kaotanud - unustasin lõunasöögikohta) ja kummalegi ühe külma õlle. Paar korda küsisime veel teed, kuid suund oli meil igal juhul õige. Bussijaama jõudes saime kohe bussi peale, mis õige pea ka väljus. Jõime ära oma õlled ning saime nautida veel imelisi vaateid. Guilini bussijaamast võtsime takso. Uurides algul paari takso käest hinda, kes kohe bussijaama ees olid, sooviti ikka utoopilisi summasid meie käest välja pressida. Ütlesime "ei" ja jalutasime edasi. Paarikümne meetri pärast saime tänavalt takso, kes nõus sõidutama meid taksomeetri alusel. Saime taksoga hotelli juurde 100 jüääni asemel 35 jüääniga.

Ja oh, kui hea, oli tulla tagasi meie oma hotelli ja oma tuppa. Hetkeks tekkis täitsa tunne, et oleme koju jõudnud. Käisime pesus ja avasime oma kahe päevase seikluse õnnestumise puhul veini, mis tegelikult pidi ootama meie üli-pikka rongisõitu. Aga noh, ju elame rongisõidu ka ilma selleta üle. Raha kulutasin mina täna järgmiselt: rattarent 30, lõunasöök 31, muuseumid 105, poes 5, bussipilet 25 ja taksosõidule 17 jüääni. Kokku 213 jüääni.