Sunday, December 2, 2018


IMELINE HIINA!

ÜHEKSAS PÄEV - 27.10.2018.

Äratus 6.30. Kõrvatroppidega magasin jälle kui kott. Pakkisin need kotti kaasa endale. Hommikusöögi asemel saime kaasa toidupakikesed. Tänavalt võtsime takso ja sõitsime rongijaama. Ei teagi mitmendasse Chongqingis. Segamini nad juba mul. Hotellis ei olnud meile veel tulnud kinnitust ostetud piletite kohta. Soovisime rongijaamas vaadata enne uute ostmist veel üle, kuid selgus, et piletikassa on rongijaama ees hoovi peal, mitte hoones sees nagu tavaliselt. Nii et, ei mingit internetti! Näitasime piletimüüjale broneeringunumbrit. Selle järgi ta meie pileteid ei leidnud. Nüüd ei jäänud meil muud üle, kui osta uued piletid, sest otse loomulikult olime me otsustanud kindlat sõita just selle rongiga Guilini ja loota selle peale, et jaamas sees on internet ja me saame netiostu tühistada. Aga võta näpust - just selles rongijaamas ei olnud internetti!

Küll aga otsiti läbi väljuhääldi kahte inimest, kes ostnud piletid Guilini ning paluti neil pöörduda tagasi piletikassasse. Järelikult on siiski igas rongijaamas vähemalt üks head inglise keelt kõnelev ametiisik. Sest siin kõlas väga hea inglise keel. Kristi käis siis infos näitamas meie uusi pileteid, et kas on neist jutt, ühtlasi palus infotöötajal meie varasema broneeringu, numbriga see ja see, tühistada või paluda seda teha piletikassal. Infotöötajal polnud aga aimugi, mis kutsungit me silmas peame. Samas polnud me just väga optimistlikud infotöötajate taiplikkuse osas. Lõime käega! Kui olekski läinud topelt meil need piletid, oleks kahju kummalegi olnud umbes 30 eurot. Arvasime, et see meid veel ei tapa. Rongi saanud, sõime ära oma hotellist kaasa saadud hommikusöögi. Banaan, saiake ja väike mahlapakike. Sõit lõuna poole Guilini oli selline lühikene ots: viis tühist tunnikest.

Nautisime imelisi vaateid maastikule. Riisipõllud, mäed ja teepõõsad. Imeilus! Olime planeerinud teadlikult mõned sõidud just päevasele  valgele ajale, mis nii väga pikad ei olnud, et saaksime natukene rohkem ka Hiina loodust ja maastikke imetleda. Tõesti, oli mida imetleda! Kuigi umbes pool ajast sõitsime tunnelites. Natukene enne kahte jõudsime Guilini. Meil ei olnud Guilini hotelli kohta välja prinditud hiina keelset broneeringut, kuna olime Pekingis olles ju muutnud hotelli odavama vastu. Saime telefonist näidata ainult inglise keelset aadressi. Meie jaoks tundub tõesti uskumatu, et enamus hiinlasi ei suuda isegi lugeda ladina keelsetes tähtedes aadressi välja. Meie ju vene keelt valdame. Ometi nad koolis õpivad siiski paari võõrkeelt. Kuid meie oleme ka väike rahvas. Me ei suuda ilmselt kunagi lõpuni mõista suurrahvaste hingeelu. On ikka hiiglaslik vahe kas 1,3 miljonit või 1,6 miljardit! Isegi nende numbrite vahe tundub meie jaoks hoomamatu.

Olles näidanud juba umbes neljale-viiele taksojuhile aadressi ja saanud vastuseks ainult mõistmatu pearaputuse, tuli lõpuks üks rongi pealt tulnud noormees ja küsis ilusas inglise keeles, et kuhu me soovime sõita? Näitasime talle aadressi ning noormees edastas selle hiina keeles ühele taksojuhile. Ronisime autosse ja sõit võis alata. Kuigi nimetatud hotelli otsisime ikka tükk aega. Taksojuht käis küsimas ühes teises ja uhkemas hotellis. Sõitsime õigel tänavalõigul ikka jupp aega ringi, kuni mulle lõpuks hotelli silt silma hakkas. Hotelli ümbruse kangialune oli väga räpane, kuid hotell ise hämmastavalt puhas, meeldiv ja mõnus. Ning parimat inglise keelt kohtasime siin kogu oma reisi jooksul. Hotelli administraator rääkis soravat ja perfektset inglise keelt. Meiega ei andnud võrreldagi! Guilini hotellis oli meil parim internetiühendus siiani ja kohe kergenduseks selgus, et meie rongipiletite broneering oli tühistatud automaatselt, kui kassast ostsime samadele nimedele uued piletid. Vot see on e-riik!!! Hiina on meist ikka kaugele ette jõudnud. 

Meie tuba oli ilma aknata. Sellepärast saimegi selle nii odavalt kätte. Maksumus viieks ööks oli  kahe peale ainult 475 jüääni (ühele inimesele 5 ööd oli 29 eurot ehk 6 eurot öö!) võrreldes esimese broneeringu 1500-ga. Tegime aga teadlikult sellise valiku (broneerimisel oli kohe hoiatusena kirjas, et aknata tuba!), seega kõik igati aus, kuna hotellitoas veedame üldiselt minimaalselt aega. Tuba ise oli aga superluks! Sussid, hambaharjad ja kõik muu selline pudru-mudru oli isegi olemas. Ja ma naudin alati seda just pesumajast tulnud lumivalget, peaaegu nagu tärgeldatud, hotelli voodipesu. Ühesõnaga, olime oma hotelli valikuga äärmiselt rahul, vahetasime pikad teksad seelikute, botased rihmikute vastu, sest õues oli 27 kraadi sooja ja läksime välja sööma. Esimesse kenasse kohta hotelli kõrvale. Ning esimese asjana selles fantastilises soojas ilmas tellisime kumbki klaasi veini. Oi, kuidas mulle meeldib ikka soojus! Kui enamus inimesi juba ohkab ja kurdab 27 kraadi juures kohutava palavuse üle, siis minu jaoks on see alles temperatuur, millest alates ma hakkan ennast hästi tundma. Ning olen nõus isegi kampsuni seljast ja salli kaelast võtma.

Väga euroopaliku söögikoha olime valinud endale. Mitte küll söögi poolest. Pakuti ikka väga head hiina toitu. Aga interjööri ja hindade poolest. Kui Pekingis meie restoranis maksime kahe peale keskmiselt 25 jüääni söögi eest, siis nüüd maksime 70. Jalutasime linna peale. Esimese asjana sattusime kohe hotelli lähedal olevasse jõeäärsesse parki. Guilinis on mitu jõge, mis läbi linnasüdame voolavad. Kõige suurem ja tuntum on muidugi Li jõgi, millel tehakse palju kruiise imetlemaks Guilini võrratut maastikku. Ning see on just põhjuseks, miks turistid viimasel ajal on avastanud selle piirkonna. Veel paarkümmed aastat tagasi oli tegemist väga vaikse ja ääremaise kohaga. Suur süüdlane selles on aga film "Avatar", mis on filmitud Guilini ümbruses ning mille vaadetele ja tegevuspaikadele on inspiratsiooniks olnud just siinne äärmiselt omapärane ja haruldane karstimaastik.

Ulatuslikel Edela-Hiina aladel leidub imelisi ning kütkestavaid erinevaid murenenud lubjakivimoodustusi. Hiinas on lubjakivi tekkinud eelajaloolistest kivistunud merepõhjasetetest, mis maapinna kerkimisega paljastunud. Leeliseline lubjakivi erodeerub seejärel looduslike happevihmade toimel. Maapinnal annab see tulemuseks mida iganes alates tihedatest mõne meetri kõrguste sammastega "kivimetsadest" kuni hiiglaslike koonusekujuliste küngasteni Guizhous ja kenade sihvakate tornideni Guilini ümbruses. Maa alla uuristavad aga nõrguv vesi ja salajõed nende veidra kujuga kaljumoodustiste keskele omavahel ühendatud fantastilisi koopaid. Ning kõike seda me tulimegi Guilini imetlema ja oma silmaga kaema! Alustasime linnast. Jalutades läbi pargi ja linna jõudsime välja vanalinna linnamüüri juurde. Siin olid imeilusasti korda tehtud vanad majad, palju turiste ja nänni. Jättis meile küll väga armsa, aga samas liiga steriilse mulje, võrreldes näiteks Xiani turgudega või Chongqingi südalinnaga. Puudu jäi ehedusest. Ja parkidesse armastavad nad kuhjata igasugu tilu-lilu, tulesid ja sära ja värvilisi valgusskulptuure. Kui pimedas neid vaadata on isegi enam-vähem, siis päevavalgel on üpris kole.

Liikusime, otsides väiksemaid ja vaiksemaid tänavaid, hotelli suunas tagasi. Ning siit leidsime juba meile sobilikuma kohalike turu- ja elurajooni, kus tundsime ennast palju kodusemalt ja mõnusamalt. Imelik küll, meid vaadates, me kohe üldse mitte ei sobinud siia. Eriti Kristi, pikk ja sihvakas, blondide pikkade juustega. Mis selle juures muidugi hea oli: kui mina jälle kuskile filmima või pildistama jäin ja Kristi edasi jalutas, siis leidsin ta alati kerge vaevaga üles. Ta paistis ikka väga silma oma heleda peaga. Tegelikult olime hoopis nagu kaks valget varest! Sellele vaatamata tundsime meie ennast ülihästi. Kui välja arvata see fakt, et tulenevalt meie välimusest, soovisid paljud kohalikud meiega koos ennast pildistada. Kui see liiga tihedaks läks, muutus natukene tüütuks, aga üldjuhul olime ikka sõbralikud. Tagasihoidlikumad ja aremad ei julgenud muidugi paluda lasta ennast koos meiega pildistada. Nemad sättisid ennast vaikselt meie lähedusse ja tegid mõned klõpsud salaja. Kuid nad ei jätnud midagi juhuse hooleks: minnes natukene eemale kontrolliti üle, kas foto õnnestus, kui ei, siis tuldi uuele katsele. Eriti panin sellist käitumist rongijaamades tähele.

Kogemata kombel juhtusime sisse astuma ka paari rõivapoodi. See ilmselt oli viga, sest seal müüdi nii ilusaid ja odavaid riideid, et ilma nendeta me ei suutnud sealt poest väljuda! Pean küll ütlema, et suur osa nendest oli lastele. Nii Kristil kui minul. Mulle väga meeldib osade hiinlaste riietumisstiil. Selline stiilne, väljapeetud ja äärmiselt minimalistlik. No ja siis on see teine osa, mis mulle kohe üldse peale ei lähe. Oleme jälginud siin teksaste moodi. See on ikka seinast seina! Väga popid on siin on näiteks alt laienevad meeletult koledad teksad. Suur mood on ka viigitud teksad. Seda stiili armastavad eelkõige meesterahvad. Meesterahvastest hiinlaste moeeelistused on meis nii mõnigi kord hämmastust ja isegi väikest võõristust tekitanud. Üks nende suuri lemmikuid on naiste sokid ja põlvikud. Need nailonist ja igasugu värvilised ja mustrilised. Seetõttu süüdistasimegi järgmisel päeval Kristi kuivatusruumi riputatud sokkide (nailonist, valged, mustriga, isegi pits oli ääres!) kadumises just mõnda kohalikku moeteadlikku meesterahvast. Sokid tulid siiski ülejärgmisel päeval välja ja meie süüdistused olid alusetud.

Astusime sisse paari turismibüroosse. Soovisime saada kruiisi Li jõele. Kuid meie soovid erinesid jälle tavaliste turistide omadest selle poolest, et me ei soovinud tulla tagasi. Kõige tavalisem kruiis Li jõel on selline, et sõidad laevaga (neid saab valida erinevaid) Yuangshuosse ja sealt bussiga tagasi. Meie ei soovinud aga kohe tagasi tulla. Tahtsime saada ainult Yangshuosse ning jääda paariks päevaks sinna. Sellist viisi pakuti ainult ebamõistliku hinnaga. Otsustasime uurida hotellist. Seega homme me veel ei sõida. Ostsime oma traditsioonilise pomelo õhtusöögiks, mingit suuremat sööki meile ei mahtunud ja jalutasime hotelli juurde tagasi. Märkamatult olime veetnud linna peal üle viie tunni. Hotelli jõudes küsisime vastuvõtus jõekruiiside kohta ning siit saime enam-vähem normaalse hinnaga täpselt sellise nagu soovisime. Tellisime selle ülehomseks. Tundus, et homme vajasime veel ühte veidi rahulikumat päeva Guilinis, et nautida oma lukshotelli.

Saime postitada hotelli vastuvõtust ka oma postkaardid Eestisse. Olime need juba valmis kirjutanud Chongqingis, kuid seal ei leidnud postkasti. Siit ostsime veel lisaks kaarte imeliste Guilini vaadetega. Odavamad olid ka võrreldes Ciqi Kouga, kus eelmised ostsime. Isegi marke müüdi. Raha kulus täna rongipiletile 280 jüääni, takso rongijaama ja hotelli kokku 40, lõunasöök koos veiniga 35 jüääni, pomelo õhtusöögiks 8 ja postkaarid ning margid kokku 24 jüääni. Päev kokku 387 jüääni ühe inimese kohta. Riietele kulunud raha ma siia ei arvestanud, sest see otseselt reisikulude hulka ei liigitu. Väga vabalt oleks saanud ilma selleta!

No comments:

Post a Comment