IMELINE HIINA!

17 JA 18 PÄEV - 4.-5.11.2018.

Täna sain Kristilt kuldmagaja tiitli! Seega magasin jälle kui kott. Sõime hommikust, tegime oma tavapärase kohvi. Ning siis läksime linna peale. Tänane mõte oli teha üks tiir Shangais turismibussiga. Leidsime hotellist reklaami, kus reklaamiti mingit ekskursiooni 15 jüääni eest. See tundus hea ja hind odav! Pakkisime oma viimased asjad kokku. Tassisime suured seljakotid alla hotelli vastuvõttu, kuhu saime need õhtuni jätta. Täna õhtul ootas meid rongisõit tagasi Pekingisse ja homme hommikul sealt kohe lennujaama. Administraatori käest saime kaardile märgi, kus asuvad turismibusside peatumiskohad. Sinna siis suundusimegi.

Kohale jõudes selgus aga, et see buss (seal oli neli erinevate värvidega tähistatud marsruuti), mida meie olime soovinud, täna üldse ei sõida ning hind oli kuidagi ootamatult muutunud 15 jüäänilt 350 jüäänile, mis meile tundus üüratult palju ja lausa röövimisena. Seega otsustasime ka täna kasutada oma jalgu ja jalutasimegi nüüd uuesti Bundi kaldapealsele promenaadile, et vaadata kogu seda öist imet ka päevavalguses. Põhiliseks sooviks oli saada teada, kas päeval ka asi vaatamist väärt on? Oli küll ja kuidas veel! Päevasel ajal jättis vaade üle jõe Pudongile veel uhkema mulje meile. Eriti veel sellises natukene salapärases ja imelises kuldses (või pigem vaskses) valguses nagu täna seal oli. Imetlesime seda võrratud vaadet valgel ajal.

Mõned paigad on seotud alatiseks üheainsa sümboliga - nii on läinud ka Bundiga. See on koloniaal-Shangai süda, mis piirnes ühelt poolt jõega, teiselt poolt hotellide ja pankade, büroode ja klubidega, mis andsid veenvalt edasi lääne kommertsvõimu. Enamik vanu hooneid on alles. 1842. aastani oli Shangai väike jõesadam, mida peeti küll kaitsevalli vääriliseks, kuid mis mitte kuidagi ei eristunud. Kuid samal aastal andis Hiina järele lääneriikide nõudmistele rajada kaubanduskontsessioonid, mis tähendasid Euroopale Hiina idarannikul mitut tugipunkti. Ning välismaalased hõivasid ka Shangai. Kontsessioonide puhul oli kõige olulisem ekstraterritoriaalsus - välismaalastest elanikud olid vastutavad vaid oma kodumaa ehk päritolu riigi seaduste ees. Nii kujunes Ameerika, Briti ja Prantuse kontsessioonist - linnasisesest omaette korravalve- ja kohtusüsteemiga territooriumist - ülihea pelgupaik mitte ainult ettevõtjatele, vaid ka põgenikele, kurjategijatele ja revolutsionääridele. See kirev seltskond muutis kontsessioonid väga vitaalseks ning Shangai glamuur ja liialdused olid suuresti tingitud just kahe maailmasõja vahelisest poliitilisest plahvatusohtlikust olukorrast mujal Hiinas ja kogu maailmas. Kõik see lõppes aga 1940. aastatel, kui välismaalased Hiina tugevneva vastuseisu tõttu oma eriõigustest loobusid.

Kuid seda igatsust vana Shangai glamuuri ja vabaduse järele võib tunnetada tänaselgi päeval igal sammul siin. Ikka veel ohatakse 30ndate aastate õitsengu ja tollase stiili järele. Paljuski on Shangai praegune õitseng ehitatud üles 30ndate aastate omale ning tihti kohtab reklaame, kus kutsutakse tunnetama ja nautima tõelist selle ajastu Shangaid. Mitte, et see praegune kuidagi kehvem oleks. Aga inimesed peavad kuidagi kogu aeg igatsema midagi kättesaamatut, mida minevik ju täiesti mõistevalt on. Ega tol ajalgi kõik nii imeline ka ei olnud - lokkas ju Shangais oopiumikaubandus, mis suuresti panigi aluse linna õitsengule, kuid pärast keelustamist muutus linna allmaailma tuluallikaks. Oopiumiurkad muutusid ohtlikeks ja äärmiselt ebameeldivateks kohtadeks. 

Jalutasime tükk aega ringi tänavatel ja piirkondades, kuhu varasematel päevadel polnud veel sattunud. Kuni kõht tühjaks läks. Siis käisime lõunat söömas. Tegemist oli väga suure kohalike lõunasöögi kohaga. Menüü oli väga pikk, aga õnneks ka inglise keeles. Tellisime nagu ikka riisinuudlid. Ja nentisime kurbusega, et ega me väga pikalt neid enam süüa ei saa: reis hakkab kahjuks otsa saama. Enne reisi olid mitu tuttavat maininud, kes viimasel ajal Hiinat külastanud, et nad pole mitte kunagi üheltki oma reisilt nii väga koju igatsenud kui Hiinast. Põhjendades seda siis selle riigi ebasõbralikkuse, suuruse ja nii mõnegi muu asjaga. Et keelt keegi ei oska, keegi sind ei aita, pead kogu aeg saama ise hakkama, kogu aeg pead lahendama mingeid jamasid ja ei kao tunne, et tegelikult pole sa siia oodatud ning see kõik on meeletu närvikulu.

Pidime aga nüüd põhimõtteliselt reisi viimasel päeval tõdema, et meil oli õnn kogeda hoopis teistsugust Hiinat! Sõbralikku, põnevat, imelist, huvitavat. Mitte kordagi ei kogenud me, et me pole kuskile oodatud. Alati saime abi ja meid aidati. Isegi sageli enne, kui me üldse ise aru saime, et abi vajame. Inimesed tulid oma abi pakkuma isegi siis, kui nad teadsid, et nad keelt ei oska! Kuidagi sai ikka hakkama ning selline abi oli seda hinnalisem. Me ei kohanud mitte ühtegi ebasõbralikku inimest. Tõsi, kõik küll ei osanud meid aidata, kui midagi küsisime, kuid ka sellest anti märku väga sõbralikult ja viisakalt. Üldse oli meil palju eelarvamusi siia tulles. Näiteks see, et Hiinas käivad kõik ringi maskidega. Täiesti vale - me kohtasime ainult mõnda maskiga inimest. Ja selgus, et nad ei kasuta neid hoopiski mitte halva õhu ja sudu pärast (teine eelarvamus osutus ekslikuks, et siin on kohutavalt saastatud linnaõhk!), vaid siis kui nad on haiged, et mitte teisi nakatada.

Võtsime suuna nüüd hotelli poole tagasi, aega meil veel oli. Teele jäi kanaputka, kust ostsime imemaitsvaid snäkke. Pidin kahetsusega nentima, et miks selliseid putkasid meile varem ette ei jäänud. Kanafilee, millest lõigati meie silme all parajad tükid, need paneeriti, maitsestati ning siis küpsetati tulel, viis täitsa keele alla. Ometi jäi meist proovimata kõige tavalisem hiinlaste lemmiksuupiste - vürtsised kanavarbad. Ja siis jõudsime ühte meie kogu selle reisi lemmikpoodi, kus müüdi fantastilisi kampsuneid, jakke ja mantleid. Ja loomulikult ei saanud me sealt enne lahkuda, kui olime soetanud sealt mõlemad kõigile pereliikmetele midagi. Vaatamata sellele, et vahepeal pidime mõlemad Kristiga käima raha juurde võtmas pangaautomaadist. Ja kui meil poleks hotellis ootavad seljakotid juba niigi viimase piirini olnud täis topitud, oleksime ilmselt siit nii mõnegi imelise mantli rohkem ostnud.

Hotelli jõudes mahutasime mingi ime läbi ka tänased ostud seljakotti. Erinevateks pikkadeks mägimatkadeks seljakoti pakkimine on andnud õnneks selleks oivalise oskuse. Tegime veel natukene aega parajaks hotellis ja siis hakkasime rongijaama poole liikuma. Täna ei võtnud isegi taksot, sest metroopeatus oli hotellile lähedal ja rongiga pidime sõitma ainult mõned peatused. Ostsime rongi kaasa veel paar muffinit ja loomulikult pomelo. Läbinud kõik juba nii harjumuspärased, samas meile harjumuspärases keskkonnas olematud, protseduurid rongile saamiseks ja seal me lõpuks olime. Ausalt öelda olin mina isegi natukene üllatunud, et kogu reisi jooksul meie ette ostetud piletitega kõik nii ladusalt sujus ja toimis! Natukene läks meil aega õige kupee leidmisega, sest tänases luksrongis oli see süsteem jälle kuidagi teistsugune. Kui jõudsime õigesse kupeesse oli seal ees juba üks kohalik noormees. Ebaharilikult pikk hiinlase kohta. Noormees oli aga üliviisakas ja üliabivalmis. Näitas meile kätte kõik nupud-lülitid ja panipaigad. Leidis meile kui imeväel kuskilt sussid! Mis olid kõik (4 paari) ühesugused musta värvi, kuid kõikidel paaridel erinevat värvi kant, et siis iga inimene kupees saaks tuvastada ilusasti enda omad.

Ja no see rong oli nüüd tõesti super-luks. Siin olid kolmekordsete naride asemel kahekordsed. Iga viimane kui pisiasi oli kõige väiksemate detailideni läbi mõeldud. Saime Kristiga oma käsutusse ühe poole kupeest, mis oli väga hea, sest saime kasutada istumiseks alumist voodit. Õige pea tuli ka meie neljas kupeekaaslane. Meesterahvas, kes rääkis isegi inglise keelt. Noormees oli meie tulles ja pärast instruktsioone põgenenud raamatuga koridori. Kusjuures, minu hämmastuseks, olen kohanud siin ainult kahte raamatut lugevat inimest - praegusele kupeekaaslasele lisaks üks noormees Shangai kohvikus paar päeva varem. Nautisime oma mugavat kupeed, lugesime, sõime ära pomelo. Tänu millele meie väärtus inglise keelt kõneleva kupeekaaslase silmis tõusis kõvasti. Nähes laual meie suurt pomelot uuris ta, kas see on meie oma? Saanud jaatava vastuse, tõstis ta imestunud pilgu oma telefonist ja saime heakskiitva ja tunnustava mühatuse osalisteks. 

Sest, kui kunagises Moskva rongis olid tegijad ja näitasid kogenud ja staažika rongisõitja staatust grillkana ja keedetud munad, siis Hiinas on selleks nuudlitopsid ja pomelo! Nuudlitest olime me siiski loobunud. Sõime oma pomelo ära ja lugesime umbes üheteistkümneni. Pesime hambad päris luksuslikes tualettruumides võrreldes meie varasemate öörongidega Hiinas. Vagunite vahel on automaatselt avanevad uksed, puudub suitsuhais, keegi ei käi kogu aeg mingit pahna müümas. Pugesime lumivalgete triigitud linade vahele ja magasime Pekingini välja, kuhu jõudsime hommikul kell üheksa. Lennujaama minekuni oli meil veel natukene aega, seega sõitsime metrooga lennujaama rongide väljumise jaama ja käisime seal esimeses kaubanduskeskuses hommikust söömas.

Meie viimased nuudlid! Tellisin endale enne sööki rohelise tee juustuga. Pildi pealt vaadates pidi olema tegemist suure klaasitäie teega, mille juurde tuuakse tükk juustu taldrikul. Toodi mu tee. Kuid juustu ei paistnud kuskilt. Ootasin jupikese aega. Mõtlesin juba, et peaks minema nõudma ikka juustu ka. Mõtlesin enne juua natukene teed. No ja siis leidsin ka juustu üles! Juust oli pandud tee sisse. Ma pole elu sees sellist asja joonud-söönud. Päris huvitav maitse oli. Ma ei saa öelda, et see üdini halb oleks olnud. Kuid ega väga kiita ka ei saa. Kõht täis liikusime lennujaama poole edasi. Läksime rongile. Sattusime esimesse vagunisse. Tavaliselt on rongijuht vagunist eraldatud korraliku seinaga. Siin oli aga klaasist sein. Nägime rongijuhti ja esiaknast välja. See oli fantastiline vaatepilt. Eriti kui tunnelis sõitsime. Polnud tegemist küll kiirrongiga, mille kiirus oleks olnud keskmiselt 300 kilomeetrit tunnis, vaid täiesti tavalise rongiga, mis sõitis keskmiselt 80 kilomeetrit tunnis. Kuid lahe vaade oli ikkagi.

Õige varsti saimegi oma meeletult rasked seljakotid ära anda. Pidin sealt võtma paar kilo veel välja käsipagasisse, et mitte ülekaalu eest maksta. Ära antav pagas ei tohtinud olla üle 30 kilo. Edasi lennukisse, vahemaandumine jälle Kopenhaagenis ja Tallinnas maandusime 5. novembri hilja öösel olles jõudnud tagasi ühelt täiesti imeliselt maalt ja reisilt. Kahetsusega pean muidugi nentima, et Hiina on nii suur ja lai ja meie suutsime ära näha sealt ainult väga tillukese osa. Hetkel on ka selline natukene harjumatu olukord minu jaoks, kuna pole ühtegi reisiplaani edasiseks. Kuid aeg on näidanud, et mõned neist tekivad väga kiiresti ja ootamatult.

Raha kulutasin viimastel päevadel lõunasöögile 20 jüääni, metroole 3, söök-jook rongi kaasa 34 jüääni, rongipilet 760 (luksrong ja hindki kohe teine!) ja kokku siis 817 jüääni. Ning nüüd kokkuvõtvalt kogu reisile kulus järgmiselt: lennukipiletid olid 345 eurot, viisa 60 eurot, Hiina raamat 25 eurot, kõik kohapealsed kulud (söök-jook, sissepääsupiletid, hotellid ja transport) olid 876 eurot. Ja minu kogu Hiina reis läks maksma 1306 eurot. Ausalt öelda, oli see palju vähem võrreldes summaga, millega arvestasime.