EGIPTUSE AARDED!

KUUES PÄEV - 26.03.2019.

Täna hommikul oli äratus 5.00. Kuidagi väga varased ärkamised! Ei tundu üldse puhkuse moodi olevat see asi. Jõime oma hommikuse kohvi laeva baaris ning suundusime kuivale maale. Seal pidid aga hobused meid jalust rabama. Meil oli vaja sõita Edfu templisse. See ei olnud enam nii lähedal sadamale nagu eilne Kom Ombo oma. Seega sõitsimegi hobukaarikuga. Pakkujaid jooksis (või siiski kappas!) aga meeletult iga laevaukse praotudes kokku kümneid. Meie kohalik giid Valid oli meie grupi jaoks juba kohalikega asjad korda ajanud ning meil ei olnud vaja muud teha, kui istuda sisse õige numbriga kaarikusse. Naisterahvas, kellega ühes kaarikus olin, palus meie kaarikujuhil teha meist ilusa foto oma aparaadiga. Lahkelt pakkus ta talle ka raha selle eest (siin ei tunta sellist asja nagu "aitäh!", selle eest ei tee keegi mitte midagi vaatamata sellele, et see euroopas meil nii levinud on). Ja üldse mitte mingeid sente, vaid 5 eurot!!! Meesterahvas küsis ülbe näoga kusjuures 10!!! Mina selle peale muidugi minestasin ja minu kaarikukaaslasel jätkus loomulikult taiplikkust ta sellise jutu peale Kuu peale saata.

Kaarikud on neil siin aga uhked! Iga juht kaunistab oma sõiduriista (hobust ka kusjuures!) nii kuidas oskab. Kulda ja karda jätkub kõvasti. Ja kui kõik muu siin Egiptuses hiilgab oma tohutu räpasusega, siis kaarikud käidi igal vabal hetkel valge lapikesega üle. Sõit Edfu templisse läbi varahommikuse, alles ärkava linna, oli kena elamus. Päris jahe oli. Olin suhteliselt õhukeste riietega tulnud. Nüüd pidingi külmetama. Hea, et kampsunigi taipasin selga panna. Edfu tempel on Vana-Egiptuse mõistes suhteliselt uus - ehitatud aastatel 237-57 eKr ja oli üks mitmest Ptolemaioste kuningriigi ajal ehitatud templitest Dendera, Esna, Kom Ombo ja Philae templi kõrval. Samal kohal paiknes varasemaltki tempel. Edfu on pühendatud Horosele (Rooma perioodil siis Apollole). Edfu tempel on üks paremini säilinud ja suuremaid templeid Egiptuses peegeldades ajastu suhtelist jõukust. Tekstid templi seintel annavad väärtuslikku infot templi ehituse ja konstruktsiooni kohta, samuti egiptuse keele ja kirja kohta. Üles on tähendatud ka vana konflikt Horose ja Seti vahel. Tekstid on tõlgitud Saksamaa Edfu-projekti kaudu.

Edfu templis on säilinud ühel püloonil trepid, mis viivad pülooni ja varasemalt templi katusele kui see veel olemas oli, kust avaneb hingematvalt ilus vaade Niilusele ja ümberkaudsetele põldudele. Trepikäigu seinad on meisterlikult kaunistatud stseenidega uue aasta festivalist, mida rituaalselt tähistati templites üle Vana-Egiptuse. Aasta esimesel päeval, kandis igas templis protsessioon templi peajumala kuju üles katusele päikese kätte taaselustumiseks. Edfu templi laed oli enamuses ruumides süsimustad. Selgus, et selleski süüdi kopti kristlased, kes hilisemal ajal elasid templis ning tegid lõkkeid seal.

Edfu tempel üle vaadatud sõitsime oma kaarikuga laevale tagasi. Kell kaheksa sõime hommikust. Nüüd saime vaba aja päikesetekil vedelemiseks. Suundusin minagi siis sinna. Lootsin, et on soe ja mõnus ja saan lugeda ja päikese käes natukene mõnuleda. Kusjuures, ei olnud soe. Laeval oli meeletu tuul ja istusin ikkagi kampsunisse, tekki ja pikkadesse pükstesse mässituna lamamistoolil. Kuigi päike oli väga ere ja tugev! Paljaks suutsin võtta vaid varbad. Ja needki külmetasid kohutavalt! Aga mõned vaprad grupikaaslased kannatasid külma tuult päevitusriietega. On ikka kangelased! Korralikult sissepakituna oli siiski päris talutav olla. Nautisime kõik imelisi vaateid Niilusele. Kell üks saime lõunat süüa. Siis jälle päikesetekile tagasi. Ausalt öelda pean tunnistama, et sellist korralikku kruiisituristi minust ei saaks mitte kunagi. Nagu pole terve elu jooksul minust korralikku rannas lesijat saanud. Lihtsalt ei oska ja ei saa hakkama! No ei suuda ma niiviisi tundide viisi mitte midagi teha. Ainukene tegevus oleks söömine. Aga: hea raamat päästab ka halvimast olukorrast!

Paari tunni pärast jõudsime lüüsini. Niilus oli kunagi kohati päris kärestikuline jõgi. Need ajad olid enne tammi ehitamist. Vett on nüüd jõele napilt jäänud ning üleujutusi ei toimu enam üldse. Need reguleerib tamm ära. Kuid nüüd on jõutud seedida ja mõtiskleda natukene tammi ehitamise tagajärgedele. Nendele, mis natukene hiljem ja pikkamööda avalduvad. Niiluse delta alad on hakanud soolduma mere pealetungi tõttu. Varasemalt polnud see nii suur probleem, sest selle tasakaalustas Niiluse iga-aastane ülestõus. Kuid pärast teise Assuani tammi ehitamist on mure järjest suurenenud. Ning iga väiksemgi merevee tõus ületab soolase veega üle Niiluse delta põllualad. Varasemalt voolas mööda Niilust alla 120 miljonit tonni toitaineterikast muda aastas, mis enamikus kuhjus deltaaladele ning maapind deltas vaikselt tõusis tasakaalustades sellega merepinna tõusu. Nüüd jääb muda aga enamasti pidama tammi taha. Ja maapind ei kerki enam rannikul, vaid ainult vajub. Rannajoon taandub mõnes kohas isegi kuni 175 meetrit aastas!

Aga jah, lüüsid! Need on ehitatud nende kärestikuliste kohtade peale, kus jõe kõrguste vahe kõvasti kõigub, et ka suured laevad saaksid neid ilusasti ületada. Ma ilmselt ei pea hakkama selgitama lüüsi töö põhimõtet, aga rajatud on need selleks, et laevad saaks ületada eritasandilisi kohti jõgedel. Enne lüüsi, kui pidime ootama natukene luba sellesse siseneda ehk hetke, kus oli meie poolses lüüsi otsas ühtlustatud veetase jõe tasemega üleval pool lüüsi, kogunesid äkki kobaras väikeste kaluripaatidega müügimehed laeva ümber. Pakuti suuri rätikuid ja salle müügiks. Laeva ümbrus kihas väikestest paatidest. Asju loobiti laevale lootuses, et me neist midagi ära ostame. Mismoodi see raha pidi nendeni jõudma meile küll selgeks ei saanud. Ilmselgelt poleks meie nii osavad viskeharjutuste sooritajad olnud ja enamus rahast oleks jõkke maandunud. Huvitav, kas nad oleksid siis sellele järele läinud? Jõudes lähemale lüüsiäärsele kaile oli seal juba järgmine parv müüjaid ringi jooksmas. Meie laeval olid siiski kehvad reisijad - kaubaks ei läinud mitte midagi! Aga nüüd oli ilm soojemaks läinud, tuul kadunud ja isegi minagi julgesin tunnikese päevitusriietega lamamistoolis lugeda.

Lüüsist läbi jõudes pakuti meile kella viie teed. Või siis kohvi. Ja keeksi. Pärast seda ootas meid ees uuesti maale minek. Olime jõudnud Luxorisse. Luxori nimi on tulnud araabia keelest ja tähendab paleed. Kuna me ei saanud kohe kesklinna oma laevale kai äärset kohta ja jalutamine Luxori templisse ei tulnud kõne alla, siis ootaski meid taas buss laevalt maha astudes. Istusime bussi ja sõitsime Luxori kesklinna poole. Luxor (kunagine Teeba!) paikneb Niiluse mõlemal kaldal - idakaldal asuvad Luxori ja Karnaki templid (tegelikult on vanadel Teeba aladel templeid mõõtmatult rohkem!) ja tänapäevane linn ehk elavate linn ning läänekaldal on Kuningate org ehk surnute linn. Luxori tempel on ehitatud Nuubia liivakivist umbes aastal 1400 eKr ja pühendatud kolmele jumalale - Amunile (päikese ja õhu jumal), Mutile (Amuni naine, raisakotkas-jumalanna, valitseva vaarao jumalik ema) ja Khonsule (Kuu jumal, Amuni ja Muti poeg).

Kahe, Luxoris asuva, äärmiselt tähtsa templi - Luxori ja Karnaki templite vahelisel sirgel teelõigul toimusid kunagi suured protsessioonid ja pidustused, mille käigus kanti templites asuvaid jumalakujusid ühest templist teise ja siis jälle tagasi. Kahe templi vahele püstitati kuus vahejaama, kus olid erinevate rituaalide tarbeks peatused. Igal jaamal oli oma otstarve. Kõige tavalisem püha, mille käigus taoline protessioon toimus oli uus aasta ehk Opeti festival. Arvatakse, et kogu see kahe kilomeetri pikkune tee oli ääristatud sfinksidega. Egiptuse muinsuskaitsel on kusjuures plaan nüüd see tee taastada ning kõikidest Egiptuse templitest leitavad sfinksid, mida ei saa või pole mõtekas leiukohas eksponeerida, tuuakse üle riigi kokku Luxorisse. Praegugi on sfinkside rivi juba aukartustäratav! Templi ees paiknes algselt kaks hiiglaslikku Ramses II kuju (hilisematest ehitusjärkudest) ja kaks roosast graniidist 25 meetri kõrgust obeliski. Nüüdseks on obeliske jäänud järgi ainult üks! Teine viidi Pariisi Egiptuse valitseja Mohammed Ali poolt prantuse rahvale kingituseks 19. sajandi alguses.

Luxori templi erinevad osad on ehitatud eri aegadel. Oma panuse on andnud Tutanhamon, Ramses II, Amenhotep III ja isegi Aleksander Suur. Iga uus kuningas ehitas taas uue pülooni templi ette. Püloon on Egitpuse templites natukene nagu võidukaare või väravate rollis. Püloonid ehitatakse tavaliselt viimasena, kui tempel on juba valmis. Läbi nende käib sissepääs templisse. Siinse templi puhul on ehitatud püloone üksteise järel hulgaliselt. Kuigi tava järgi piirduti ikka ühega. Luxori tempel okupeeriti 3. sajandil Rooma vägede poolt. Hiljem mattusid templid liiva ja sodi alla ning kohalik küla kasvas ja laienes templi müüridele kuni 1881 arheoloog Gaston Maspero selle uuesti avastas. Hakates templit välja kaevama, selgus alles selle tohutu mastaapsus. Algasid läbirääkimised linnaga templi müüridele ja templi peale ehitatud hilisemate hoonete lammutamiseks. Ette jäid elumajad, poed, majutuskohad ja kasarmud. Hoonete omanikud said riigi poolt hüvitust ning hooned lammutati. Ainuke hoone, mis hilisemast ajast säilitati, on templi kompleksi ühele osale 13. sajandil ehitatud Abu al-Haggag mośee, mille puhul on samuti tegemist arhitektuurimälestisega.

Luxorist on räägitud kui maailma kõige suuremast vabaõhumuuseumist. Siin on lõpmatult templite varemeid - Luxori ja Karnaki templid, Niiluse teisel kaldal on monumendid, templid ja hauakambrid nii Kuningate kui Kuningannade orus. Ning tuhanded turistid kogu maailmast tulevad seda siia avastama. Pean ütlema, et ootasin palju suuremaid rahvamasse, kes tekitavad igal pool lärmi ja müra  ja läbi kellede peab endale küünarnukkidega teed rajama. Tegelikkus oli aga üsna talutav. Oli õhku hingata ja ruumi vaadata. Saime taas veidikene aega ka iseseisvalt templis ringi vaadata. No see aeg oli küll napp!

Luxori templi vahetuses läheduses (vähemalt kaardi järgi!) pidi paiknema Palsameerimise muuseum. Otsustasime Margega, et turul kondamise asemel, uudistaks pigem muuseumi. Kaardi järgi oli jalutada umbes 300 meetrit...aga siin kohal tulid mängu sfinksid! Just need samad, kelledega üritatakse taastada jälle kahe templi vahelist protsessioonide alleed. Kogu suurejoonelise plaani alustuseks oli kaevatud tänav umbes kolme meetri sügavuses lahti, ehitatud ümber kõrge ja paks betoonmüür kogu tulevase sfinkside allee pikkuses. Ja nüüd oleks me pidanud jalutama ringi mitu kilomeetrit. Üle aia ja üle sfinkside ei tihanud ka ronima hakata - see poleks ilmselt hästi lõppenud. Google Maps´il polnud aga asjast aimugi!

Nii ei jäänud meil muud üle, kui jalutada lihtsalt tagasi. Natukene küll pettunult ja tigedalt. Et sellise muuseumi jaoks aega ei jätkunud. Tagasi jalutades oli ühe kaarikujuhi hobune aiste vahele ära surnud. Keset tänavat pikali maas õnnetukene. Hunnik mehi uudishimulikult ümber. Surnud hobusele vaatamata pakkus kaarikujuht meile toredasti oma kaarikuga küüti. Ei tea, kas ta oleks ise aiste vahele roninud? Kahju on neist hobustest! Eriti armu neile ei anta, ilmselt saavad ikka piitsa rohkem. Kairos on vabatahtlike initsiatiivil loodud lausa taastuskeskus Kairo kaarikuhobustele. Kuna omanikud neid ise ei ravi, siis pakutakse seal loomadele tasuta ravi, et neid üldse veterinaari juurde toodaks.

Jalutasime lihtsalt natukene ringi. Bussi tagasi jõudes suundusime laevale. Meie viimane öö laevas. Edasi küll enam ei sõitnud, aga magasime veel ühe öö laevas, mis oli väga mõnus! Peaaegu kohe saimegi õhtusöögile minna. Korraks käisime ka baarist läbi, kuid midagi põnevat seal ei toimunud. Raha kulutasin täna õhtusöögi juurde vein 100 naela, üks jook baaris 75 naela ning kingitused endale ja lastele 800 naela. Kingituseks olid siis ripatsid (väidetavalt hõbedast, aga kui see on hõbe, siis mina olen USA president!), kuhu peale kirjutatakse igaühe nimi egiptuse hieroglüüfides. Täna tellisime bussis ära ja homme peaksime kätte saama. Aga välja nägid päris ilusad ja mõte on tore ning ma pole eriti agar mööda poode ja turge rallitaja - nii sai asi lihtsalt aetud!