Monday, April 1, 2019

EGIPTUSE AARDED!

KOLMAS PÄEV - 23.03.2019.

Täna hommikul ärkasime kell viis ja poole kuuest saime sööma minna. Kairo hotell tuli vastu meile ja avas hommikusöögilaua varakult. Kõht täis, kobisime jälle bussi ja alustasime sõitu Aleksandriasse. Aleksandria asub Vahemere rannikul ning on Egiptuse suuruselt teine linn Kairo järel. Linn rajati 332. aastal eKr Aleksander Suure poolt. Aleksandria tõusis kohe tähtsaks linnaks, olles erinevatel aegadel nii hellenite riigi keskuseks, Ptolemaioste aegse Egiptuse pealinnaks kui Rooma-Bütsantsi riigi keskuseks Egiptuses. Aleksandria oli oma loomisest peale antiikmaailma kultuuri ja kunsti keskuseks. Teed sadamasse juhatas kuulus Pharose tuletorn, üks seitsmest maailmaimest, mis oli teada olevalt maailma esimene tuletorn. Tuletorn asus Aleksandria sadamas Pharose saarel ja valmis aastal 279 eKr. Kolm suurt maavärinat ajavahemikus aastatel 956 kuni 1323 muutsid tuletorni rusudeks. 1480. aastal kasutati viimaseid säilinud kive samasse kohta ehitatud Qaitbay kindluse ehitamiseks.

Meie sõitsime, või vähemalt üritasime, oma tutvust Aleksandriaga alustada aga Kom ash-Shuqqafa katakombidest. Kuid, ootamatult isegi meie egiptlastest bussijuhile ja giidile (siin riigis ei tohi ükski grupp sõita ringi ilma kohaliku giidita), oli sõidutee üles kaevatud. Sõitsime nii kaugele kui saime, aga siis lõpuks selgus ikkagi, et tuleb ringi keerata. See oli muidugi omaette kunst suure bussiga neil kitsastel tänavatel. Ja egiptlased suudavad absoluutselt kõik olukorrad ja asjad enda kasuks pöörata ja igasuguses olukorras müüa maha ükskõik mille. Või kelle. Keset seda kaost ja segadust ja virr-varri oli üks mehike sättinud otse sõiduteele üles oma muna praadimise putka ning suutis neid hõrgutusi pakkuda igale möödasõitvale autojuhile.

Teist teed pidi jõudsime lõpuks siiski kohale nende katakombide juurde. Nende ehitusaeg on dateeritud 2. sajandisse (maetud neisse kuni 4. sajandini) kreeka-rooma perioodi ning on selle perioodi suurim nekropol Egiptuse aladel. Katakombid on kaevatud 35 meetri sügavuseni maa alla kolmele korrusele. Kõige alumine korrus on hetkel veel vee all ning selle välja kaevamised ja uurimised alles käivad. Esimesel korrusel on lisaks hauakambritele (kokku 300 kambrit surnukehadele) veel tseremoniaalne tempel, pidusaal ning muud abiruumid. Ruumide kujundamisel on segatud nii egiptuse, kui kreeka ja rooma temaatikat ja jumalusi. Osad kujud on näiteks egiptuse stiilis kuid kannavad roomlaste riideid. Hauakambrid avastati uuesti 1900. aastal, kui ühe talumehe eesel kukkus sisse kesksesse kaevu, mille kaudu arvatavasti surnukehad otse alla lasti.

Eemaldusin grupist ja jalutasin üksi nende hauakoobaste vahel ringi. Pikad kitsad käigud, mõlemal pool seinas nagu kahekorruselised narid, kus hea puhata. Praegu on nad muidugi tühjad. Ei pidanud laipade vahel jalutama. Käigud olid hämarad, pikad ja kitsad. Nendes oli mõnusalt jahe võrreldes üleval maa peal valitseva kuumusega. Väga kaugele ei julgenud siiski minna, teadmata, kas oskangi pärast tagasi tulla. Taas päevavalguse kätte jõudes läksime bussi tagasi ja sõitsime edasi. Kohe katakombide sissepääsu vastas oli suur kortermaja. Keset maja ilustses kogu maja kõrgusel suur pragu. Umbes nagu röövlite lossis "Röövlitütar Ronjas". See ei paistnud aga kedagi segavat. Majas elati edasi ilmselt sama rõõmsalt kui igas teiseski. Sõitsime korra läbi ka Montazahi palee juurest. Sisse sinna ei lubata kedagi. Paleed on aga kasutatud selle ehitusajast, 20. sajandi algusest peale, valitsejate residentsina. Meie kohalik giid Valid võis aga uhkeldada sellega, et tema on seal käinud!

Üldse on Egiptuses kõik majad kohutavalt lagunenud. Ning Aleksandrias hakkab see kuidagi eriti silma. Mereäärsel promenaadil, kus on kogu linna kõige kallimad korterid, pole leida mitte ühtegi maja, mis nii enam-vähemgi korras oleks. Ja enamus maju jäetakse üldse lõpetamata siin riigis. Sellepärast, et kui hoone on lõpetamata, siis ei kuulu ta veel maksustamise alla. Seega turritavadki asboluutselt kõigil eramajadel katusest välja betooniarmatuurid. Ise nad muidugi põhjendavad seda sellega, et no kui pere kasvab, siis on hea kohe järgmine korrus juurde ehitada.

Edasi suundusime Aleksandria kreeka-rooma perioodi põhilise mälestusmärgi Kom am-Tikka juurde, milleks on amfiteatrist, koolist ja termidest koosnev keskus. Arvatakse, et lisaks võis seal paikneda veel midagi sarnast praegustele linnavalitsustele. Kompleks avastati uuesti 1965. aastal. Tegime seal väikese tiiru. Väga pikaks see ei jäänud, sest ootamatult hakkas vihma sadama. Ja eestlased teadagi sulavad vihma käes üles ja seega suundusime kiiresti kaitsva bussi poole. Kuid kõige tuntum on Aleksandria antiikajast peale olnud oma raamatukogu poolest. Rajati see 3 sajandil eKr ning oli kõige kuulsam raamatukogu kunagises antiikmaailmas. Samas pole tänaseni selgunud raamatukogu täpne asukoht. Selle arvatavasse asukohta on ehitatud uus raamatukogu 2002. aastal. Muuseas, äärmiselt ilmetu ehitis!

Tänaseni pole säilinud teadaolevalt mitte ühtegi fragmenti kunagise raamatukogu kogudest. On säilinud ainult antiikautorite kirjeldused. Erinevad tolleaegsed valitsejad suhtusid raamatukogu hoiustesse ka erinevalt. Leigest ükskõiksusest kuni kõike haarava fanatismini. Näiteks Glaudius Colen lasi läbi otsida kõik Aleksandria sadamasse saabuvad laevad, konfiskeerida kõik laeval leiduvad papüüruserullid ja käskis neist koopiad teha, mis tagastati pärast ümber kirjutamist laevadele. Originaalid jäeti raamatukokku! Väga sügavalt juurdunud tõde, et Aleksandria raamatukogu 48. aastal eKr sõdade käigus maha põles, pole siiski tõde. Tõde on hoopis see, et raamatukogu tähtsus lihtsalt vähenes aja jooksul, papüüruserullid vananesid, neid oleks olnud vaja ringi kirjutada pidevalt, kuid selleks nappis raha. Nii ta vaikselt hääbus. 642. aastal vallutasid Aleksandria araablased ning kaliif  Umar ibn al-Chattabi lasi hävitada need teosed, mille sisu polnud vastavuses Koraaniga. Ühe müüdi kohaselt köeti nendega avalikke saunu. Kuid arvatakse ka, et araabia teadlased suutsid päästa mõningad raamatud, mis viidi teistesse raamatukogudesse.

Kogu selle aja peale olime me juba peaaegu nälga suremas! Ja läksime sööma kohalikku kalarestorani. Kala oli hea, vaade Vahemerele oli samuti hea. Võib-olla rahvast oli natukene liiga palju. Ning sealt restoranist paistis ilusasti kätte ka meie järgmine sihtpunkt - Fort Qaitbay kindlus. Kindlus paikneb Pharose saarel, kunagise kuulsa tuletorni kohal. Ning nagu juba eespool öeldud, kasutati selle ehitamiseks isegi Pharose tuletornist jäänud kive. Kindlus ehitati 1480. aastal sultan Qa´it Bay poolt. Oma valge liivakivi tõttu troonib see kaunitar üle saare ning näeb tõeliselt imposantne välja. Kindlus sai väga kõvasti kannatada pommitamise läbi 1882. aastal Briti armee poolt, kuid on nüüdseks väga korralikult restaureeritud. Kindluse müüridelt avaneb fantastiline vaade Vahemerele. Rahvast oli siin muidugi väga palju. Õnneks on kogu maailmas enamus turiste täpselt ühesugused ehk nad ei astu sammugi kõrvale juba sissetallatud rajalt! Minnes kindluse hoone vahetust lähedusest natukene kaugemale ei olnud müürikäikudel ega treppidel mitte ühtegi inimest ja ma sain rahulikult imetleda merevaadet, vaadet kindlusele ja alla hoovi ning teha pilte ilma ühegi turistita.

Bussi tagasi jõudes ootas meid ees tagasisõit Kairosse ja seal rongi peale minek. Just - öö rongis! Rongijaamas oli igavesti palju sekeldajaid. Üks tõi meile rongipiletid, teine kotid-kohvrid jne. Nii tavaline, ja samas nii tüütu, on siin see üle organiseerimine ja sehkendamine. Aga rongi peale me jõudsime. Väga tore kogemus! Ma polnudki sõitnud siiani kupees, kus on sees kraanikauss! No jah, WC-s pidi siiski koridoris käima. Õhtusöök oli nagu lennukis. Aga toodi kupeesse kätte ja puha! Noormees oli valmis ka voodi üles tegema, kui peaks uni peale tulema. Sellega olen harjunud oma senises elus ikka ise hakkama saama. Loodetavasti ka järgnevas. Ja käis küsimas, kas kõik on ikka hästi ja ega ma ei vaja midagi? Õnneks seda mitte siis, kui juba magasin.

Egiptlased on minu jaoks kuidagi salapärane rahvas. Ma ei taju neid. Nad on pealt näha väga abivalmid ja toredad ja viisakad. Aga samas kuidagi salakavalad. Ilmselt ei oska ma seda isegi seletada. Kogu riigis valitseb mingi silmakirjalikkus. Seda nii riigi, üksikisiku kui erinevate kogukondade tasandil. Ühelt poolt väga range islamiriik. 90 % kogu riigi rahvastikust on islami usku. Ülejäänud 10 % on kopti kristlased. Aga teiselt poolt käitutakse täiesti vastupidiselt Koraani õpetusele. Kui võtta kasvõi see, et Koraani järgi on keelatud kõik suhted meeste ja naiste vahel enne abiellumist. Rääkimata kõrvalsuhetest abielus olles. Ometi tegelikkuses nõutakse selle põhimõtte järgimist ainult naistelt ja mehed põhimõtteliselt võivad teha mida tahavad. Aga milliste naistega nad seda teevad??? Kas lörtsivad ära mõne vallalise noore tütarlapse või räägivad ära mõne abielunaise??? Järgides Koraani ei tohiks selline asi üldse võimalikki olla! Aga on. Kui küsida mõnelt kohalikult vallaliselt noormehelt, kas ta võtaks endale abikaasaks tütarlapse, kes pole süütu, on vastus alati "ei". Kui uurida tema käest, mida ta arvab noormeeste abielueelsetest suhetest on tema suhtumine hoopis teistsugune. Ja väga sagedased on Egiptuses ka lihtsalt naiste ahistamised kohalike noormeeste poolt. Nii egiptuse tütarlaste kui ka turistide.

Üks väga levinud stsenaarium turistide puhul on mõne vaatamisväärsuse juures üksikult uitava tütarlapse (mõnikord olen isegi õnnelik oma auväärse ea üle) nö meelitamine vaatama midagi enneolematut. Lubatakse näidata imelist vaadet, kohta, asja, mille käigus suudetakse välja mõelda sadu viise, kuidas vaest turisti natukene patsutada, katsuda või muud taolist. Kasvõi ettekäändel aidates vaesel kobal valgel inimesel ronida kuskile. Väga tihti minnaksegi pahaaimamatult kaasa. Ega see ilmselt kunagi ei lõpeks kõige hullemaga (karistused on väga karmid!) kuid ahistamine on põhimõtteliselt ikka. Ühelt poolt põhjendatakse seda sellega, et noormeestele esitatakse pruutide perede poolt enne abiellumist nii kõrgeid rahalisi nõudmisi, mida nood iial ei suudaks täita ja sellepärast on palju noori mehi, kes ei saagi endale naise võtmist lubada. Eks vabanduse leiab ju alati.

Rongis tuli minul aga uskumatult hea uni. Kobides teise korruse narile magama üritasin lugeda, kuid sellest väga ei tulnud midagi välja - uni võttis võimust! Mulle ikka meeldib reisimise puhul kõige rohkem teel olemine! See vaikne kulgemine punktist A punkti B. Jäädes pikalt ühte kohta hakkan ma juba edasi kibelema. See on muidugi üllatav, sest olles kodus oma igapäevase elu juures, võin veeta päevi (võimalusel ilmselt nädalaidki!) kodus, igatsemata ülepea kuskile minemist. Raha ei kulutanud täna mitte sentigi. Super hea päev!

No comments:

Post a Comment