EGIPTUSE AARDED!

SEITSMES PÄEV - 27.03.2019.

Täna saime magada lausa kella kuueni. Milline luksus! Ja päris hommikusöögi kohe hommikul. Nüüd pidime kogu oma koli laevast kokku korjama ja bussi peale kaasa vedama, sest laevas olemine sai läbi. Päeva alustasime Mnemnomi kolosside juurest. 1350. aastal eKr rajatud 18 meetri kõrgused hiiglaslikud istuvad Amenhotep III kujud on ainus, mis on jäänud järgi tema hauatemplist, mida peetakse suurimaks, mis iial Egiptuses ehitatud. Kujud istuvad äärmiselt majesteetlikus poosis - käed põlvedel, pilgus kõigutamatu rahu, pilk suunatud kaugusse. Ülejäänud templist on tänaseks päevaks väljakaevamiste käigus suudetud tuvastada vaid selle põhiplaan. Templi materjal on kasutatud ära hilisemate ehitustegevuste juures.

Kolossid on rooma ajast peale olnud kuulus turismiatraktsioon, kui kujudest põhjapoolsem sai tuntuks "laulva kujuna". Kuju kuuldi laulmas päikesetõusu ajal ning seda sattusid kuulma paljud tolle aja kuulsad tegelased. Näiteks Hadrianus. Kolossi on maininud ka paljud tolle aja klassikalised autorid. Näiteks Strabo ja Plinius. Kreeklased arvasid, et legendaarne kuju tervitab sel viisil oma ema - koidujumalannat. 27. aastal eKr said kujud kõvasti kannatada maavärinas ning arvatakse, et kummaline laulev hääl võis olla seotud kuidagi maavärina järgsete kahjustustega. Igal juhul, kui 199. aastal Rooma keiser Septimius Severus lasi kuju parandada, lõppes ka laulmine.

Kui meie Mnemnomi kolossi imetlema jõudsime oli kohalikel muidugi kibekiire töö aeg: mitu meest ronis ühe kuju otsas ning eemaldas sealt lindude tegevuse jääke. Mitte mingi nurga alt ei õnnestunud kuju imetleda ilma nende meesteta. Rääkimata pildistamisest. Aga ega egiptlased väga pikalt ei viitsi tööd teha, varsti roniti ohates alla ja mina sain mõned ilusad fotod teha. Ja sama varsti kamandati meid bussi peale tagasi. Edasi sõitsime Hatśepsuti kaljutemplisse, mida on ka tunnustatud peaaegu, et maailmaimena.

Hatśepsut (1504-1458 eKr) oli naisvaarao 18. dünastiast. Valitses aastatel 1473-1548. Hatśepsuti nimi tähendab "esimene suursugustest naistest". Hatśepsut oli Thutmosis I ja tema poolõe kuninganna Ahmose tütar. Nagu vaaraoperekondades tavaks, abiellus ta oma poolvenna (ainsa venna), liignaisest sündinud Thutmosis II-ga. Kui isa suri, tõusis troonile viimane. Kuid kuningas oli valitsema asudes noor, ilmselt Hatśepsutist noorem. Vana-Egiptuses pidid vaaraod olema abielus ainult kuninglikust soos naisega, mistõttu Thutmosis II abielluski Hatśepsutiga. Nind seda sellepärast, et kuninglikku verd ei kandnud edasi mitte mehed vaid naised. Vaaraoks saamiseks pidi mees abielluma kuninglikust soost naisega. Tihti juhtus selleks olema õde, poolõde, või mõni muu lähedane sugulane. Tavaliselt oli selleks eelmise vaarao vanim tütar. Kui Thutmosis II, Hatśepsuti abikaasa, 1479. aastal noores eas suri, määrati pärijaks Thutmosis II poeg Thutmosis III (Hatśepsutil ja Thutmosis II oli tütar; poeg oli Thutmosis II liignaise Isetiga). Oeh, nende abiellumised absoluutselt kõikide perekonnaliikmetega teevad järje pidamise väga keeruliseks.

Et poiss oli alles laps, sai Hatśepsut regendiks, kuid tuli järk-järgult ise võimule ja kuulutas end vaaraoks 1473.aastal eKr. Hatśepsut hakkas kandma mehe võimutunnuseid, tiitleid, riideid ja vaaraode valehabet. Kuigi Egiptuse naistel oli võrreldes teiste tolle ajastu kultuuridega uskumatult kõrge staatus, oli selline asi siiski ennekuulmatu. Naistel oli õigus omada maad ja perekonnaliikmetelt pärida ning nad said kohtus oma õigusi kaitsta. Enne Hatśepsuti olid kuningannad ennegi riiki valitsenud. Kuid naisvaarao oli midagi uut! Hatśepsut valitses Egiptust Amoni ülempreestri ja teiste ametnike täiel toetusel. Kui ta lasi rajada oma kuulsa templi, milles just viibisime, Deir el Bahari (selle nime sai tempel araablaste käest hiljem) Teebas, kuulutati ta Amoni tütreks. Samuti kuulutas ta ennast ise Amoni jumalikuks abikaasaks.

Hatśepsut oli praktiline valitseja. Ta juhtis edukat sõjakäiku Nuubiasse ja kuulsat ekspeditsiooni Puntimaale. Hatśepsutil oli kaks tütart - Nerefu-Ra Thutmosis II-ga ja Merira-Hatśepset Thutmosis III-ga. Esimene tütar suri noorelt. Teine tütar abiellus Thutmosis III-ga. 1458. aastal eKr oli Thutmosis III mässu eestvedajaks, mille eesmärk oli troon tagasi võita. Hatśepsut kadus jäljetult. Thutmosis lasi tema pühamud, raidkujud ja reljeefid vigastada. Kuid hiljuti ilmus Hatśepsut uuesti välja - arheoloogide sõnul on nad tuvastanud hiljuti Kairos Egiptuse muuseumis seisva tundmatu muumia Hatśepsutina. Hatśepsuti tempel on rajatud mäeküljele olles osaliselt raiutud kalju sisse. Hiiglaslik hoone laskub terrassidena Niiluse poole. Kunagi viis templi eest jõeni uhke allee. Hetkel on sellest jäänud alles ainult üks vana känd. Kuid vaadates jõe poole (mida tegelikkuses praegu siiski näha ei olnud) võib tajuda praegugi veel mitme tuhande aasta tagust vägevust ja võimsust. Tempel, oma sümmeetrilisuses, jättis natukene isegi igava ja kuiva mulje. Kuid seda ainult hetkeni, kui sisenesid sellesse. Milline rahu ja harmoonia! Ja jälle liiga vähe aega selle imetlemiseks! Ja siis me sõitsime mingi imeliku Tomi rongikesega, oodates seda veel enne veerand tundi. Selle asemel, et jalutada 5 minutit jalgsi väljapääsu juurde. Eks sama asi oli ka templisse tulles.

Nüüd läksime lõunat sööma Niiluse kaldale. Sain oma kõhu suhteliselt ruttu täis ning ootasin grupikaaslasi õues restorani. Seal oli ilus aiakene ning lauad väljas söömiseks. Seisin seal väikeses varjus umbes põlvekõrguse heki kõrval. Ja muudkui imestasin - mingi väga tuttav lõhn, mida ma ei suutnud alguses kuidagi tuvastada. Mõtlesin ja mõtlesin ja pingutasin ajusid. Ma ju teadsin seda lõhna! Aga välja ei saanud öelda. Lõpuks tuvastasin, et tegemist on basiilikuga. Hakkasin otsima kohta, kust nii tugev lõhn võiks tulla? Ei leidnud midagi. Alles pika ringi vaatamise ja juurdlemise peale avastasin, et see sama hekk ongi lõhnaallikas. Oi, miks meil Eestis ei kasva basiilik selliseks!!!

Kui kõik olid lõunasöögiga lõpetanud sõitsime jõebussiga Niiluse teisele kaldale. Laevajuht oli võtnud lisaks endale kodunt kaasa veel ühe tegelase raha teenima. Oma väikese poja. Kui laev liikuma hakkas, pandi muusika mängima ja umbes 4-5 aastane poiss demonstreeris oma tantsuoskuseid ja -liigutusi. Mina ei tea, ma olen vist imelik, kõigile meeldis ja maksti raha kõvasti ja aplaus oli suur. Kuid mulle sellised asjad ei meeldi! Mulle ei meeldi, kui kasutatakse lapsi ära, sest just sellega oli siin tegemist. Kui neile õpetatakse maast-madalast, ükskõik mis hinnaga, kuidas teise inimese raha endale saada. Miks peaks väike laps tantsima täiskasvanud inimeste ees kui täiskasvanu? Miks inimesed vaatavad sellist asja ja neile ei tule kordagi pähe, et see tegelikult on vale? Minul hakkas igal juhul kurb! Minus tekitavad sellised asjad tohutut piinlikkust, et täiskasvanud ei anna endale aru, milleni nad on nõus enda meelelahutuse pärast lubama lastel minna. Kurb! Miks inimesed nii vähe juurdlevad erinevate situatsioonide puhul selle üle, et  mis on pildil valesti?

Buss tuli meile nüüd teisele poole Niilust vastu ja edasi suundusime Kuningate orgu. Seda sündmust olen ma oodanud pool oma elu! Unistanud ja lootnud, et kunagi õnnestub mul jalg Kuningate oru, minu jaoks pühale pinnasele, tõsta. Jälle pidime sõitma rongiga - nüüd oli see vähemalt õigustatud, sest sõitsime päris pikalt oru kõrgete kiviste küngaste vahel kõrvetava päikese käes. Kuningate orgu jõudes tegi meie giid meile väikese tiiru näidates ära põhilised hauakambrid. Pileti hinna sees oli kogu territooriumi külastus ning sisenemine kolme hauakambrisse. Lisaks ostsime enamus juurde veel Tutanhamoni hauakambri pileti eraldi.

Kuningate org oli Uue riigi vaaraode matmispaigaks ligi 500 aasta vältel 16.-11. sajandil eKr. Peites hauakambrid sügavale Teeba mäe sisemusse, loodeti takistada hauaröövlite tegutsemist. Seda eesmärki muidugi ei saavutatud - hauaröövlid olid alati sammukese ees. Seega ongi ainukene peaaegu puutumatu haud siit orust viimasena leitud Tutanhamoni oma, mis avastatud 1922. aastal Howard Garteri poolt. Nimetatud hauda otsiti pikalt. Ka Garter pidi juba raha puudumisel korduvalt loobuma. Tegi aga siiski veel ühe katse! Tutanhamoni hauda oli nii keeruline leida, kuna haud on kaevatud teise hauakambri alla. Tutanhamon on ainukene seni avastatud vaarao, kes endiselt lebab oma algses matmiskohas hauakambris nr 62. Ülejäänud muumiad on kõik muuseumides, enamus neist Egiptuse muuseumis. Kuningate orus on kõik hauakambrid nummerdatud nende avastamise järjekorras. Kokku siis 62. Kõik hauakambrid, välja arvatud mõni üksik, on külastajatele avatud. Ehk, et uudistamist on siin meeletult! Kui giid meid vabaks lasi saime omal käel haudu külastama hakata. Käisime läbi Ramses IV (nr 2), Ramses IX (nr 6), Merneptahi (nr 8), Tutanhamoni (nr 62) ja Ramses VII (nr 1) hauakambrid.

Tegelikkuses oleks me pidanud saama käia läbi 4 hauda - 3 pileti hinna sees ja lisaks Tutanhamoni haud, mille jaoks ostsime eraldi pileti. Kuid kui olime kõik ette nähtud hauad läbi käinud, avastas Kersti, et temal on piletile jäänud üks auk tegemata, ehk tema saaks veel minna ühte. Otsustasime siis, et läheme proovime koos. Õnnestuski! Ajaga oli ainult kitsas meil. Oi, kuidas oleks tahtnud Kuningate orus terve päeva veeta ja rahulikult ja põhjalikult neid hauakambreid uurida. Üritasime kõikidest erinevatest kildudest pilti kokku panna - kõik need jumalad taevas ja all-maailmas ja jumala-asemikud maa peal. Kõik need erinevad müüdid. Kuidas need kõik on omavahel seotud, kuidas sinna on põimitud hilisemast ajast veel Vana-Kreeka ja Rooma jumalate lood. Isegi hetkel, nüüd tagasi mõeldes ja kirjutades, tahaks sinna kohutavalt uuesti, et uurida veel ja veel neid seinu, ja steele ja lugusid. Mis mulle kõige rohkem meeldis oli see, et nende ühtede maailma kõige suurepärastema atraktsioonide juures ei ole meeletutes hulkades rahvast. Inimesi on muidugi palju, kuid see on kuidagi kontrolli all. Või olen ma lihtsalt ära harjunud!

Kuningate org läbi joostud ja kõigist nähtust imedest jälle natukene oimetuna jõudsime bussi tagasi. Meil oli ees ootamas veel üks suurejooneline vaatamisväärsus: Karnaki tempel! Aga enne, kui saime templi juurde sõita oli meie giidi arvates hädavajalik teha peatus veel mingis kivitehases. Issand, kuidas ma ei salli neid turistipoode, kus aetakse Sulle täiesti jaburat juttu ja siis veel eeldatatakse, et kõik rumalad turistid seda usuvad. Olime seda juba kogenud mõni päev tagasi õlidega. Õnneks pakuti külma hibiskuse teed, mis on kuuma ilmaga väga hea jahutav jook. Jõin paar pokaali teed ja jalutasin natukene väljas, et mõned fotod teha. Kohutava kisa ja kolinaga sõitis külatänavat mööda gaasiauto. Sellise kära peale peaks siis kõik, kellel gaasiballoon tühjaks saanud, välja tänavale jooksma ja uue endale soetama. Sarnaselt müüakse siin kõike: küüslauku ja sibulaid, riideid, puuvilju jne. Ilmselt pole asja, mida egiptlane ei suudaks maha müüa! Kui tal ainult piisavalt tahtmist oleks.

Karnaki tempel on pühendatud Amonile. Templi ehitamist alustati Senusret I valitsemisajal 20. sajandil eKr. Suur osa tänapäevani säilinud ehitustest pärineb Uue riigi ajast. Karnaki piirkond oli Vana-Egiptuses üks tähtsamaid tseremooniate korraldamise ja jumalate austamise kohti. Just Karnaki ja Luxori templite vahel toimusid ju ka iga-aastased uusaasta pidustused ehk Opet festival. Karnaki tempel on nii hiiglaslikult kolossaalne, et ma olin kohe täiesti sõnatu. Jalutasin seal natukene totakalt ringi. Jäin mõtisklema selle üle, et ilmselt olid maalitud üle Egiptuse templites liivakivist osad. Graniidist osadele olid ilmselt lihtsalt raidkirjad tehtud. Suutsin isegi täiesti adekvaatse põhjenduse välja mõelda (enda arust), et liivakivi on ühtlaselt hele, kuhu hea värvi peale kanda, graniit aga juba loomulikult kirju. Pealegi polnud ma ühegi graniidist steeli peal kohanud värvi jälgi. Kuni kuskil kõrvalise seina ääres, kus kõrvuti mõlemast kivist seinad, jooksime kokku Margega. Samal hetkel kui olin oma mõtte Margelegi kõva häälega välja öelnud, avastas Marge üleval lae all tuhmunud, aga väga selged värvijäljed. Graniidist seinal.

Ning pärast Karnaki templit pandi meie kannatus veelgi proovile papüüruse poes. Demonstratsioon päris papüüruse valmistamisest oli muidugi tore. Ja jahutav tee jälle omal kohal. Kui tänased kaks poodi oleks jätnud külastamata oleks näiteks saanud 1,5 tundi kauem tutvuda Kuningate oruga!!! Nüüd võis aga küll öelda, et meie ringkäik Egiptuses oli läbi saanud. Kobisime bussi tagasi ja alustasime sõitu Hurghadasse. Sõit kestis umbes 3-4 tundi. Tee ääres oli palju imeilusaid väikeseid külasid. Ja külade vahed täidetud põldudega. Enne hotelli minekut käisime läbi kommipoest. Isegi mina ostsin sealt kaasa natukene vastikuid komme, mis on tulimagusad ja väga süüa ei kõlba. Need Türgi maiustused - lukum.

Hotelli jõudes (ööbisime samas hotellis kus Egiptusesse saabudeski) läksime kohe õhtust sööma. Siis saime toad kätte. Sellel korral sain nii suure toa, et oli oht sinna ära eksida. Käisime Kersti ja Toomasega läbi juba traditsiooniliselt hotelli baarist. Ostsime mingid kokteilid. Kuna siin oli tegemist nüüd sellise odavama hotelliga, siis alkohol oli põhimõtteliselt kohalik puskar. Kui minu kokteil oli veidigi joomiskõlbulik, siis Kersti oma seda ei olnud. Sama targalt see meist sinna lauale jäi. Varsti läksime magama. Ees ootas täiesti ainulaadne hommik kogu reisi jooksul, kus ei pidanud äratuskella helisema panema ega ärkama näiteks kell kaks öösel. Raha kulutasin täna lõunale 120 naela (tänane lõuna üllatavalt ei olnudki hinna sees), fotopilet Kuningate orus 300 naela, Tutanhamoni hauakamber 250 naela ning kommipoes 17 dollarit. Kokku 970 egiptuse naela.