KÜMNES PÄEV - 27. juuli 2021!
Magasime päris pikalt. Täna meil kuskile kiiret ei olnud. Ööbime ühe öö veel Skopjes samas hotellis. Mingil imelisel viisil suutsime hotelli töötajale, kes ei rääkinud sõnagi inglise või mõnda muud meile mõistetavat keelt, oma soovi isegi selgeks teha. Kohalikes keeltes mingid sõnad sarnanevad natukene venekeelsetele samadele sõnadele. Olemegi paar korda saanud hakkama nii, et nimetades asja, mida soovime, vene keeles. Kui hästi aeglaselt ja selgelt hääldada, siis on tõesti juhtunud, et vestluspartneril tekib mingi säde silmadesse ja mõistmine meiega. Tegime hommikusöögi. Naljakas oli see, et meil on küll parajalt suur ja pealtnäha korralik kööginurk toas, aga pliiti seal ei ole!? Seega pidime kasutama ikka priimust. Kui väiksemates kohtades (külades) saab sellega rõdule või lihtsalt õue minna, siis Makedoonia pealinnas see võimalus puudub. Seega pidime riskima sellega, et hotellil on korralikud tulekahju andurid ja me tekitame häire.
Üks kummaline seik veel: enamus hotelle praeguse reisi kestel broneerisime booking.com´ist. Nii on hind natukene soodsam. Olles otsustanud veeta Skopjes kaks ööd, siis esimese asjana tundus loomulikult kõige lihtsam teha just seal uus broneering üheks ööks veel. Kuid nüüd küsiti sama toa eest meie käest 30 euro asemel 80! Õnneks saime kohapeal otse inimesega näost näkku suheldes toa üheks ööks veel ikka 30 euroga. Kõht täis asutasime endid linna peale minema. Esimese asjana soovisime minna vaatama Skopje kindlust, kuid sissepääs jäi meie liikumissuunast hoopis teisele poole ja seega otsustasime sinna hiljem minna. Suundusime edasi teisele poole Vardari jõge, mille kaldal Skopje asub, et otsida üles Ema Teresa muuseum. Ema Teresa, kodanikunimega Anjeze Gonxhe Bojaxhiu, sündis Skopjes 1910. aastal. Juba 12 aastaselt otsustas noor neiu suunduda nunnaks ning 18 aastaselt lahkuski ta kodust Iirimaale, et õppida selgeks inglise keel. Iirimaal ühines ta Loreto õeskonnaga. Edasi suundus ta Indiasse.
1929. aastast peale ongi Püha ema Teresa pühendanud kogu oma järgneva elu vaeste ja haigete aitamisele. Oktoobris 1950 sai ta paavst Pius XII loa rajada Halastuse Misjonäride ordu. Ordu missioon oli ema Teresa enda sõnul "aidata näljaseid, hüljatuid, kodutuid, pimedaid ja leeprahaiged - kõiki, kes on ühiskonnast välja tõrjutud ning keda varem või hiljem ootab surm". Ordu tegevus sai alguse Kolkatas Indias ja sinna kuulus 13 liiget. Tänapäeval ühendab organisatsioon üle 4500 vaeste eest hoolitseva nunna. Ema Teresa oli ka üks esimesi, kes rajas varjupaiku aidsihaigetele. Kusjuures, 1992. aastal jõudis Halastuse Misjonäride ordu oma tegevusega ka Tallinnasse. 1979. aastal pälvis ema Teresa Nobeli rahuauhinna oma töö ja võitluse eest laste viletsuse ja hädade leevendamisel. Auhinnaraha palus ta annetada Kolkata vaestele ning selle üleandmisel küsiti temalt, mida saaks teha, et maailmas valitseks rahu. Ema Teresa vastas:"Minge koju ja armastage oma peret." 4. septembril 2016 tunnistati ema Teresa Vatikanis pühakuks.
Muuseum ise oli aga väga tagasihoidlik: natukene fakte tema elust, vahakuju, paar eset, mis kasina elu jooksul temaga kaasas käinud ja kõik. Muuseumihoone on ehitatud Rooma katoliku kiriku kõrvale, kus ema Teresa kunagi kahepäevasena ristiti. Samas, oli ikkagi hea meel, et seal ära käisime. Edasi jagunes meie seltskond kaheks - Katariina ja Eliisabet läksid kahekesi linna avastama. Meie Eveliniga võtsime suunaks ikkagi kindluse. Enne jäid meile teele ette aga pagariäri ja kosmeetikapood. Esimeses läks kiiresti - Evelin ostis endale piruka ja minul oli kõht niigi täis. Teises mitte nii väga: kohalikus kosmeetikapoes oli suhteliselt suur looduskosmeetika valik ning loomulikult pidime me sealt üht teist ostma. Sealt lõpuks välja saades olime aga nii kurnatud, et nüüd kulus marjaks ära üks külm õlu! Asusime parasjagu Makedoonia väljakul ehk siis Skopje keskpunktis ja loomulikult oli siin mõnus välikohvik.
Makedoonia väljakul asub ka grandioosne Aleksander Suure ratsamonument ümbritsetuna purskkaevudest. Aleksander Suur oli teadupärast rahvuselt makedoonlane ning Vana-Makedoonia kuningas Alexandros III. Veel tänapäevalgi peetakse teda parimaks väejuhiks, kes üldse kunagi elanud on. Tema õpetaja oli Aristoteles, kes samuti sündis Makedoonias ja elas seal kuni 18 aastaseks saamiseni, mil lahkus Ateenasse Platoni juurde õpipoisiks. Kui Aleksander oli 12 aastane kutsuski tema isa Aristotelese Makedooniasse tagasi pojale õpetajaks. Kui Platonit peetakse lääne maailma filosoofia loojaks, siis Aristotelest peetakse mõjukuselt kohe tema järel järgmisel kohal asuvaks.
Meie aga istusime maha ja tellisime õlled. Väljas oli ikka päris kuum - oma 40 kraadi! Ja kellaaeg oli seal maal, et järjest kuumemaks läks. Kohvikule tõmmati ühel hetkel peale varikatus, mille all kliente meeldivalt pihustitest jahutati. Olles peaaegu jookidega lõpule jõudnud jalutasid meist mööda Katariina ja Eliisabet. Nemad olid samuti ostlemas käinud - riidepoodides. Üks nende külastatud pood tundus isegi meile Eveliniga huvitav ja käisime sealt läbi. Ja leidsingi sealt endale ühe kleidi ja püksid. Juhatasime tüdrukud järgmisena kosmeetikapoodi ja siis võtsime ise suuna ikka sinna kindluse poole. Skopjes on väga palju skulptuure. Ma võiks täitsa skulptuuri pealinna tiitli sellele linnale anda. Ning need skulptuurid pole pelgalt paatoslikud rahvusromantikast ja patriotismist pakatavad poliitilist propagandat teenivad taiesed vaid päris ilusad ja siinsesse linnaruumi sobivad kunstiteosed. Kohalikud on küll natukene kritiseerinud linnaruumis valitsevat kitśilikku lähenemist, aga minu arvates see sobib siia natukene lagedasse ja muidu kõledasse ümbruskonda siiski hästi!
Skopjest sai Makedoonia pealinna 1991. aastal viimase iseseisvumisega. Linn on korduvalt saanud kannatada tugevates maavärinates, mis kõik jätnud oma jälje ka praegusesse linna. Viimane suurem värisemine oli 1963. aasta juulis. Surma sai üle 1000 inimese ja hävis 80% linnast. Linna taastamist juhtis Jaapani arhitekt Kenzo Tange, kes koostas näiteks ka Hiroshima taastamise plaani 1949. aastal. Skopje on vastavalt Balkani riikide tekke ja lagunemise kronoloogiale kuulunud nii Rooma (enne roomlaste ülemvõimu eksisteeris iseseisev Makedoonia kuningriik), Bütsantsi, Bulgaaria, Serbia kui Osmanite impeeriumite koosseisudesse. Türgi (Osmanite riik) all oli Skopje kuni 1912. aastani, mis albaanlased türklased ka Skopje aladelt välja ajasid. Sellele vaatamata, et türklased aeti minema albaanlaste poolt, hõivasid linna nüüd hoopis serblased. Kuid õige pea võttis võimu üle Jugoslaavia kuningriik, mille koosseisus (kuningriigi nimetus tulenevalt II maailmasõjaga seotud sündmustest loomulikult kadus!) oli Skopje kuni Makedoonia iseseisvumiseni.
Ja ikka veel ei jõudnud me kindluseni! Olles uuesti teisel pool jõge jäi esmalt ette vanasse restaureeritud hamami rajatud National Gallery filiaal Cifte Amam, mida soovisin külastada. Rahvusliku kunstimuuseumi mõlemad hooned on rajatud 15. sajandil ehitatud Türgi saunadesse ning eksponeeritakse seal Põhja-Makedoonia kunsti alates 14. sajandist. Ei maksa muidugi arvata, et kõik Makedoonia muuseumid on kunagistes saunades. Olin aga väga meeldivalt üllatunud sellest pisikesest kuid muljetavaldavast kohalikust kunstikogust. Piletit ostes ei uurinud ma üldse selle hinda. Küsisin automaatselt tudengi pileti. Maksin veel kaardiga. Kui hetke pärast asjasse süüvisin selgus, et galerii pilet maksis 50 senti. No ja mina enda pileti eest järelikult 25 senti. Kuidagi piinlik hakkas, et olin sellise hinna puhul veel sooduspiletit küsinud!
Nüüd aga suundusime küll otsejoones Skopje kindlusesse. Midagi erakordset seal peale päris kena vaate linnale muidugi meid ees ei oodanud. Kindlus oli suht kehvas seisus, prahti täis ja hooldamata. Jalutasime ringi ümber müüride siiski kohusetundlikult ära. Hirmus palavus tegi olemise päris keeruliseks sellele vaatamata, et olime enne kindlusesse sisenemist pargis ennast kastmisvoolikust märjast lasknud kasta. Kindlusest tulles läksime Mustafa Pasha mośee juurde, mis on ümbritsetud imekauni roosiaiaga. Mõtlesime, et istume lihtsalt seal hetke ilusas varjulises kohas. Aga meie juurde tuli sõbralik meesterahvas ja kutsus meid julgelt sisse astuma mośeesse. Ainult jalanõud pidime trepile jätma.
Loomulikult ei jätnud me sellist võimalust kasutamata. Suhteliselt pikad seelikud olid meil niigi seljas, tõmbasime kotist just sellisteks puhkudeks kaasas kantud sallid välja ja sidusime pähe, jätsime jalanõud selleks ette nähtud kohta ja astusimegi sisse. Milline meeldiv jahedus siin valitses! Istusime keset suurt palveruumi ilusale pehmele vaibale, nautisime jahedust ning imetlesime imelist ehitust. Mustafa Pasha mośee, rajatud 1492. aastal, on väga lihtne ehitis, kuid just oma lihtsuses mõjub suurejooneliselt. Aastatel 2008-11 ehitis ka renoveeriti põhjalikult. Veetsime seal vaikuses ja rahus jupi aega. Edasi läksime Old Bazaarile. Kohalikud kutsuvad seda Ćarćijaks. Tegemist on Ottomani impeeriumi aegse vanalinna osaga, mis hetkel orienteerunud kõige rohkem turistidele oma pisikeste poodide ja kohvikutega.
Loomulikult valisime me seal esimese asjana mõnusa kohviku istumiseks ning jõime ühed maitsvad jääkohvid. Kui siinsetes riikides tahta "päris" kohvist kohvi või jääkohvi, siis üldjuhul peab seda spetsiaalselt tellima. Suures enamuses kohtades teevad nad näiteks jääkohvi alati lahustuvast kohvipulbrist. Mina uurisingi baarmenilt kas ta oleks nõus mulle tegema masinakohvist jääkohvi? Milles küsimus!? Loomulikult! Kohv oli super hea! Ja rohkem raha ta selle eest ei küsinud. Maksmas pidin käima, kuna soovisin kaardiga maksta, paar maja eemal juveelipoes, mis kuulus baariomaniku vennale. Sugulaste värk. Baarist tulles otsisime veel toidupoodi, kust soovisime osta hotelli kaasa õhtusöögiks midagi kerget. Näiteks puuvilja. Kõhud küll tühjad ei olnud - olime päevases pagariäris käinud veel teist kordagi ja ostnud sealt pirukaid kaasa.
No comments:
Post a Comment