Monday, September 6, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE!

ÜHEKSAS PÄEV - 26. juuli 2021

7.00 äratus. Tegime terrassil hommikusöögi. Üritasime küll parimat aga välja tuli nagu alati ehk liikuma saime kella kaheksa ajal hoopis 8.50. Hea, et niigi läks! Eile olime pannud pärast hotelli omanikuga konsulteerimist tänase plaani paika. Ees ootas meid tipu vallutamine! Mavrovo rahvuspargis asuvad kaks väikest ajaloolist küla - Janće ja Galićnik. Need kaks küla on väga lähestikku. Ühest külast vaadates paistab teine vastas mäenõlvalt kenasti kätte. Võib majadki üle lugeda. Aga teed ühest külast teise ei lähe. On vaid 6 kilomeetri pikkune jalgrada, mida kohalikud elanikud on juba aastasadu kasutanud. Minu algne mõte või soov oli, et seda rada pidi võiks jalutada ühest külast teise. Saaks matkata ja näeks Makedoonia külasid. Meie hotelli peremees soovitas aga hoopis minna tippu vallutama ehk matkata Medenica mäele. Külad pidid olema suhteliselt kaasaegsed ja tavalised ning eriti kauneid vaateid sellelt rajalt ei avanevat. Mäed ja loodus olevat aga äärmiselt kaunid siiski - selleks peab vaid minema natukene kõrgemale. Nagu ikka mägedes.

Meile see plaan meeldis ja nii me olimegi kell kümme valmis alustama Galićnikust mäkke ronimist. Kuna õues oli pea 40 kraadi sooja ja autot kuskile varju parkida ei olnud võimalik, siis tõstsime igaks juhuks priimuse gaasid auto kõrvale põõsasse varju. Lootuses, et pärast on meeles need sealt kaasa võtta! Esialgu kulges meie rada küla vahel, siis natukene aega mööda võsa. No nagu ikka mäkke ronides: pead tõusma metsapiirist kõrgemale, et lõpuks neid kõige kauneimaid vaateid nautida. No tegelikult, et üldse midagi näha. Rada oli suhteliselt kerge. Suurema osa kõrgusest saime esimese kolmandiku peal kätte. Sealt edasi oli suhteliselt lauge jalutamine. Imelised olid need avarad vaated eemal kõrguvatele mäeahelikele ja tippudele.

Makedoonia kõige kõrgeimat tippu Golem Korabi oma 2764 meetriga (mis paikneb samuti Mavrovo rahvuspargis ja mida isegi nägime!) ei anna muidugi meie eesmärgi Medenica 2163 meetriga võrreldagi.  Kuid kõrgematel tippudel paistis tükati lundki. Medenica matkaraja läbimine pidi võtma aega umbes kaks ja pool tundi. Üks ots siis. Tippu jõudsime natukene kiiremini. Kuigi tegime päris mitmeid peatuseid. Siin olid nii ilusad vaated, et väga tore oli lihtsalt istuda ja imetleda neid! Ja küpsiseid süüa. Põhja-Makedoonia ongi valdavalt mägine maa. Meie oma kodusel Eestil, mõne künkaga, pole loomulikult selles osa mitte midagi vastu panna. Aga selle eest on meil väga palju merepiiri, mis Makedoonial puudub sootuks!

Siin on küll mõned päris suured järved. Suurimad on Ohrid ja Prespa. Ühe variandina Makedoonia kohta plaane tehes kaalusimegi Makedoonia ja Albaania vahel paikneva Ohridi järve äärde minekut. Kuid mäed kaalusid järve üle! Kuigi Ohridi järve puhul on tegemist äärmiselt märkimisväärse kohaga - see on juba üle 50 aasta UNESCO nimistus ning tegemist on Euroopa vanima ja sügavaima järvega ning maailma kõige liigirikkama ökosüsteemiga sisaldades enam kui 200 endeemilist liiki. Järve sügavaim koht on 288 meetrit! Keskmine sügavus on siiski ainult 150 meetrit! Aga miski peab jääma ka avastamata. Et oleks ka siis veel midagi vaadata, kui peaks kunagi siia kanti uuesti sattuma.

Tagasitee läks kiiremini kuna alla läksime otsemat teed pidi. Siin madalates ja nö väikese kaliibriga mägedes on hea harjutada vaatamist ja tähelepanelikkust ning mägedes liikumise oskust. Meie matkarada oli küll päris hästi märgistatud, aga sellele vaatamata oli keeruline kõiki tähiseid märgata. Siis hakkasin märke süstemaatiliselt otsima sealt, kust minu arvates peaks rada minema. Ja iga kord lõpuks sealt me need tähised ka leidsime. Alla tulles valisin hoopis ise raja ja läksime alla kõige otsemat teed pidi, mis minu hinnangul oli botastega läbitav. Saapaid meil kaasas ei olnud. Hea meel oli tõdeda, et senistest matkadest ja mägedes käimistest on siiski olnud midagi kasu ja enam-vähem oskan mägedes liikuda. Kokku umbes 4 tunni pärast jõudsime Galićnikusse tagasi. Kuid kõige tuntum ei ole see küla sugugi mitte ilusate mägede ja matkaradade vaid hoopis oma traditsioonilise pulmafestivali poolest, mida peetakse igal suvel juulikuus. Üks, või ka kaks, õnnelikku paari saavad pidada oma pulmad vanade Makedoonia traditsioonide järgi koos umbes 3000 makedoonlasega. Meie muidugi jõudsime siia natukene liiga hilja ja selle aasta festival oli juba peetud. 

Kui alla tagasi jõudsime, istusime korraks kohvikusse. Jõin ühe Fanta. Tuli isegi meelde gaasid põõsast kaasa võtta. Nüüd sõitsime lõunat sööma restorani, mida oli juba eilseks õhtuks soovitanud meie hotelli peremees. Mõtlesime, et siis kompenseerime kuidagi seda, et õhtul sinna ei läinud. Teadupärast oli ta äärmiselt solvunud selle peale! Aga söök oli tõesti hea. Söögi kõrvale tellisin kirjade järgi värskelt pressitud kirsimahla. Kirsi maitsega see ei olnud. Tundus nagu mustsõstar või põldmari vmt. Igal juhul oli see super hea! Tellisin teise klaasi veel. Evelin tellis ka. Siis tellis Katariina ka. Eliisabet jäi vaid kindlaks apelsinimahlale. Kõht täis hakkasime sõitma Skopjesse. Ka selles osas olime oma plaane muutnud. Meil oli esialgu plaanis olla seal ainult üks öö. Aga kuna (jälle tuntud hotelli peremehe soovitusel!) meie mõte külastada ka enne Skopjet asuvaid Gostivari ja Tetovot laideti taas maha, siis tegime plaanid ringi.

Gostivaris ja Tetovos ei pidanud olema mitte midagi vaadata. Koledad ja suure liiklusega linnad. Olen muidugi absoluutselt veendunud, et on väga palju inimesi, kes arvavad täpselt vastupidi. Meie aga sõitsimegi kohe Skopjesse ja nendest teistest linnadest lihtsalt läbi. Ei saa just öelda, et esimese muljena ei oleks Skopje olnud suur linn või et siin poleks olnud kohutav liiklus. Kõik see oli ka siin olemas! Meie broneeritud hotell asus päris vanalinna ääres. Kus pidi olema garanteeritud parkimiskoht. Kuna aga hotelli ees tänaval oli piisavalt parkimiseks kohti ei hakanud isegi uurima hotelli oma parkla kohta. Sest kogu selle kahe öö jooksul, mis me siin hotellis ööbisime saime suhelda ainult umbkeelse vanadaamiga, kes andis endast küll parima, mis kahjuks piirdus nõutu pearaputusega, millest me ei suutnud isegi aru saada, kas see pidi tähendama "ei" või "jaa". Ehk mida vähem küsimusi seda parem!

Hotell oli selline naljakas - vahelduv elekter ja vahelduv wifi. Üldse kõik asjad, mis pidid töötama, seda enamus aega ei teinud. Aga tuba oli suur ja ruumi oli meil palju. Käisime pesemas ära ja siis tahtsime minna lähedal asuva hotelli "Arka" katuseterrassile, kust pidi avanema parim vaade Makedoonia pealinnale. Kuid, kahjuks oli katusebaar täna õhtuks reserveeritud privaatürituseks ja meid sinna ei lastud. Aga administraator vabandas väga viisakalt ja palus meil tulla homme tagasi. Lubasime asja kaaluda. Jalutasime natukene veel linna peal, käisime poes, ostsime vett ja läksime hotelli teed jooma. Ning küpsiseid sööma.

Sõitsime täna vaid 95 kilomeetrit. Raha kulus kohvikus 3,5 eurot, lõunasöögil 22,5, teemaks oli 3, poes 3 ja ööbimine oli 30 eurot. Kokku 62 eurot.

No comments:

Post a Comment