AUTOREIS BALKANIMAADESSE! ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 28. juuli 2021!

Kell 7.00 tegime täna äratuse. Kohv kaasa termosesse ja asusime teele Kosovo poole. Enne Skopjest väljasõitu tankisime. Linnast välja jõudes tuli üsna varsti Makedoonia-Kosovo piir. Piiril selgus, et minu auto roheline kaart Kosovos ei kehti (õigus küll - sellel paberil, mis kindlustusest sain, oli see lausa kirjas!) ja ma pidin tegema lisakindlustuse. Minu suureks üllatuseks ei maksnud see mitte midagi! Piirivalvur ütles tõesti seda mind kindlustuse müügi putkasse juhatades, kuid seinal hinnakirja nähes, jõudsin ikkagi kahtlema hakata. Ja ega see 15 eurot ei oleks ka ületamatu summa olnud. Aga tõesti oli täiesti tasuta! Sellise toreda ja positiivse kogemusega asusime Kosovot, meie reisi kõige väiksemat riiki, avastama.

Kosovosse sisenemisel peab eelnevalt mõtlema natukene selle peale kuidas ja kuhu sealt edasi soovitakse liikuda. Nimelt ei tunnusta Serbia Kosovo eraldumist endast ja iseseisvumist, mis toimus 17. veebruaril 2008. aastal. Seetõttu võib Kosovost edasi Serbiasse liikumisel tekkida viimase piiril probleeme. Nimelt peavad nad Montenegrost, Albaaniast või Põhja-Makedooniast Kosovosse sisenejaid Serbia piiri rikkujateks. Meiegi plaanisime erinevates reisi ettevalmistamise etappides ja reisi jooksulgi väga erinevaid marsruute. Kuna alguses oli meil plaan Kosovost minnagi edasi Serbiasse, siis selle jaoks oli meil näiteks plaan minna Skopjest ringiga Serbiasse ja siseneda Kosovosse läbi Serbia. Jõudsime muidugi nii enne reisi kui reisi ajal mitu korda ringi mõelda!

Pärast Kosovo iseseisvuse välja kuulutamist tunnustasid seda kohe mitmed riigid. Teiste hulgas sellised suured hiiud nagu USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Eesti tunnustas uue riigi iseseisvust 24. aprillil 2008. 2020. aasta seisuga on Kosovo iseseisvust tunnustanud 97 riiki. Kosovo lähinaabritest tunnustavad selle iseseisvust kõik peale Serbia. Kuigi suur enamus nii NATO, Euroopa Liidu kui ÜRO liikmesriikidest on tunnustanud Kosovo iseseisvust ei ole teinud seda nimetatud liidud organisatsioonina. Nii nagu praegune riigi staatus on ka Kosovo varajane ajalugu vaidlusalune küsimus. Serblased ja albaanlased on nimelt mõlemad veendunud, et praegustel Kosovo aladel on just nende iidne asuala. Et just nemad on Kosovo algasukad! Ning nende vaidluste pinnalt hõõgub endiselt tuli vaikselt tuha all.

Erinevalt Serbiast ei ole Albaanial (riigina, rahvusena on mingi osa albaanlasi natukene teisel arvamusel!) siiski midagi Kosovo iseseisvuse vastu ning pooldab seda. Kosovo ajalugu on nagu kordus naaberriikide omast, mida ma siin kordama seetõttu ka ei hakka. Kosovo on pisikene riik, mille territoorium vaid 10 909 ruutkilomeetrit, kuid rahvaarv ligi 1,9 miljonit inimest. Rahvastiku tihedus on ikka hoopis teine Eestiga võrreldes! Juba esimestel hetkedel Kosovos sõites panime aga tähele, kui palju puhtam on siin teiste Balkanimaadega võrreldes. Teeäärsed kraavid ei olnudki triiki kõik mõeldavaid liike sodi täis. Vaid mõned üksikud tühjad pudelid, purgid ja natukene muud sodi ääristas teid. Sõitsime Kosovo suuruselt teise linna Prizrenisse, mille puhul on tegemist kena vana linnaga. Pealinna Pristina otsustasime jälle vahele jätta ja keskenduda muudele kohtadele.

Vanalinna sisse sõites leidis meid kohe abivalmis ja väga hakkaja parkimiskorraldaja, kes suunas meid varjulisse katusealusesse parklasse, mis läks maksma meile taas vaid 5 eurot. Kuna hommikust olime söömata, siis alustuseks läksimegi sööma. Istusime linna läbiva samanimelise jõe kaldal kenas restoranis ja sõime kohalikke roogasid. Kõht täis jalutasime linna peale. Katariina ja Eliisabet leidsid mõned armsad väikesed poed. meie Eveliniga mośee. Sinan Pasha Mośee linna peatänava ääres on pärit Prizreni Ottomani perioodist aastast 1615. Hoone on ilmselt ehitatud kunagise kloostri varemetele. Maalingud, mida imetlesime, on tehtud 19. sajandil. Vaidlus linna ja usutegelaste vahel on käinud mośee tänapäevase kasutuse üle: linn tahtis rajada sinna muuseum/raamatukogu, kus hoitaks õigetes tingimustes hoonest leitud vanadele osmanite käsikirjadele lisaks kogu Kosovo sarnaseid kunsti- ja ajaloo väärtesemeid. Kuid usutegelased soovivad kindlalt säilitada hoone religioosse otstarbe. UNESCO on toetanud hoone säilimist aidates seda 2000ndate alguses renoveerida.

Astusime sinna. Natukese aja pärast tuli meile järele Eliisabet. Rätiku kenasti pähe saanud endale ukse juurest! Kauni ehituse imetlemise kõrval oli tal ka muu eesmärk: nimelt oli ta mingist ehtepoest leidnud kõrvarõngad, mida tal nüüd kohe hädasti vaja oli! Ostsime talle siis need kõrvarõngad ja läksime edasi Prizreni kindluse poole. Aga enne jäi veel ette mingi pood... ja sinna meie neiud jäidki! Eveliniga ronisime mäkke. Poolel teel läks tee kaheks, ristumiskohas seisis tool ja toolil istus politseinik. Hakkasin küsima talt kummale poole jääb kindlus. Enne, kui jõudsin küsima hakatagi, näitas ta õige suuna kätte! Jäin mõtlema, et ilmselt see politseinik ainult sellepärast seal istuski. Kuna sellel ristmikul puudus õiget suunda näitav silt, siis pandigi sinna istuma politseinik. Kummaline ressursside kasutus! Igal juhul palusime härrasmehel, nähes kahte eksinud tütarlast, juhatada nad samuti kindluse juurde. Kuhu nad loomulikult ei jõudnudki!

Kindlusest avanes imeline vaade alla linnale ja seda ümbritsevatele mägedele. Kuigi sinna ronimine tänases pea 40 kraadises kuumuses oli parajalt tüütu. Erinevalt Skopje kindlusest oli siin aga äärmiselt puhas ja korras! Üldse paistab Kosovo Balkani riikide hulgast silma puhtuse poolest. Nagu juba mainisin eespool märkasime seda erinevust kohe pärast piiriületust. Prizreni kindlus on 1948. aastal kuulutatud erakordseks kultuurimälestiseks. Kindluse varasem osa pärineb pronksiajast (umbes 2000 aastat eKr). Ja vaade oli siin tõesti fantastiline! Imetlesime all orus laiuvat linna. Jõeäärne restoran, kus enne sõime, oli kenasti näha. Kui oleks olnud binokkel oleks ilmselt näinud ka linnatänavail jalutavaid Katariinat ja Eliisabetti.

Kui Eveliniga kindlusest alla linna tagasi jõudsime istusime esimesse ette juhtuvasse kohvikusse ja tellisime jäätisekokteilid. Hetk hiljem jalutasid meist mööda Katariina ja Eliisabet. Said nemadki omale kokteilid. Nad oli meid otsides käinud juba parklas auto juures ära. Seal oli lahke parkimise korraldaja neile pudeli vett andnud. Loomulikult oli otse parkla kõrval tegutsev kauplus tema oma. Jalutasime parkla juurde tagasi, kus tuli järjekordne aktsioon autode liigutamisega. Siinsetes väikestes linnades on autodele väga vähe ruumi. Sellepärast ongi siin parkimine nii suur probleem. Meie auto manööverdati aga osavalt kolme auto liigutamisega välja ja võisime oma sõitu jätkata. Parkla mees juhatas meile kenasti ka õige teeotsa kätte.

Ootas meid Visoki Dećani klooster. 14. sajandil ehitatud klooster kuulub koos mitme muu objektiga UNESCO nimekirja ühise nimetaja "keskaegsed mälestised Kosovos" all. UNESCO on nimetanud kloostrit "asendamatuks aardeks, kohaks, kus romaani arhitektuuri traditsioonid kohtuvad Bütsantsi maailma kunstiliste mustritega". Mingite kuulujuttude järgi pidavat kloostri kiriku puhul olema tegemist ühe Euroopa ilusaima kirikuga. Kloostrisse sisse saamine võttis aega. Klooster koos munkadega on sõjaväe valve all ja sattusime ilmselt mitte kõige paremal ajal, kus kõik lõunatasid, kohvitasid, lasid leiba luusse või palvetasid parajasti. Ootasime umbes 20 minutit, siis korjati kokku meie passid ja lubati meilgi kloostrisse siseneda. Kompleks ise on uskumatult tagasihoidlik oma nelinurkse põhiplaaniga, mille keskel kõrgub kirik ning müürina äärtes abiruumid ja munkade elupaigad.

Alates 2000ndate algusest on kloostrit korduvalt rünnatud vägivaldsete albaanlaste poolt. Sellepärast ka siiani kestev valve KFOR-i (NATO rahuvalveväed Kosovos) vägede poolt. Muidugi kummaline, et ründajad on olnud just albaanlased. Riikide vaheline konflikt on ju Serbiaga. Samas on Albaanias suures enamuses moslemid. Rünnatud kloostrid aga õigeusu omad. Ilmselt tuleb see vastuolu pigem sellelt pinnalt. Viimasel ajal on olukord küll rahunenud ja klooster taas avatud külastajatele. Kirikusse sisse astudes, pidin nõustuma kelle iganes arvamusega, et tegemist on ühe Euroopa ilusaima kirikuga! Väljast lihtne ja tagasihoidlik kirik ei anna kuidagi aimu meeletult kaunist ja suursugusest sisemusest. Terveid seinu ja lagesid katvaid imelisi freskosid oleks võinud jäädagi imetlema. Ostsin mõned küünlad ja panime need Eliisabetiga koos põlema. Kõigile meile ühe ja Karlile.

Edasi sõitsime Pejasse. Mis on Kosovo suuruselt neljas linn. Ühelt poolt on meie läbi sõidetud riigid kõik sarnased. Samas on igas midagi erinevat. Kosovos on midagi täiesti erinevat võrreldes teiste Balkanimaadega. Mis see on? Vot seda ei oska öelda. Igal juhul see erilisus meeldib mulle! Pejas oli meil ööbimine broneeritud. Seda mõtlesime ka mitmeid kordi ringi: ööbime Kosovos, ei ööbi Kosovos, ööbime ikka, aga ikkagi ei ööbi... Lõpuks otsustasime ööbida ja veeta siin siiski kauem aega, sest meile tundus juba ette see riik väärt rohkemat kui üks päev. Kuigi oma väiksuses oleks saanud mingi ülevaate ka päevaga. Meie hotelli juurde, mis tegelikult osutus kena aiaga kodumajutuseks, viis üle kraavi kitsas betoonpaneel. Imestasin, mis ma imestasin, aga kuna sõber Google nii ütles, siis autorattad napilt veel betoonil, sõitsime sealt ikka üle. Pärast selgus muidugi, et suur ja lai tänav läks tegelikult teiselt poolt ja see nö sild oli mõeldud jalakäijatele ja heal juhul rolleritele.

Hotelli pidas tore perekond. Ema inglise keelt ei rääkinud. Kaks poega aitasid teda selles. Panime asjad tuppa, siis läksime aeda, kuhu perenaine oli meile kohvi serveerinud. Valmistavad nad siin riikides kohvi, mida nimetavad ise Albaania kohviks. See ei ole nii tökatkange kui Türgi oma. Võib juua nii mustalt kui piimaga. Ja erinevad inimesed teevad seda natukene erineva kangusega. Kuid üldiselt on tegemist hea kohviga. Siis jalutasime linna peale Eveliniga. Tüdrukud ei viitsinud tulla - vanalinn oli paari-kolme kilomeetri kaugusel ja kuna seal parkimine oleks olnud paras peavalu jälle, pidime minema jala. Enne läbi vanalinna sõites jäi meile silma üks looduskosmeetika pood ja nüüd soovisime selle üles otsida. Leidsime ka! No ja kui me seal juba olime, siis loomulikult ostsime sealt üht-teist. Õhtust läksime sööma vanalinna kohaliku köögiga restorani Kulla e Zenel Beut, mida on kõvasti kiidetud. Ja meie kiidame ka! Kohalikud Balkani toidud. Valisime Kosovo rahvusroa tava kelneri soovitusel ja olime väga rahul. Kodu poole tagasi jalutades, ostsime poest hommikuks natukene sinki, tomatit ja leiba, mis tegelikult neil on siin sai.

Sõitsime täna 180 kilomeetrit. Raha kulutasime 15 eurot hommikusöögile, 6 eurot jäätisekokteilidele, minu õhtusöök 8 (tüdrukud toitusid tagavaradest), ööbimine 20 eurot, poes 4 eurot, kosmeetikale kulus 15 eurot ning bensiinile 20 eurot. Kokku 73 eurot - kosmeetika võtsin jälle maha!