Monday, August 30, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE!

KAHEKSAS PÄEV - 25. juuli 2021

Ärkasime peale kaheksat. Hommikusöök siin imelises kohas oli meil ööbimise hinna sees. Imetlesime ja nautisime jälle lummavat vaadet fantastilise kohviga. Söömise lõpetanud pakkisime toas asjad kokku ja tõime need autosse ära. Auto jätsime veel hotelli juurde ja jalutasime ise kohe Kruje kindluse kõrval asuvasse Skanderbegi muuseumisse. Skanderbeg (vahemikus 1403-1405 kuni 1468) oli siis see väga-väga tähtis Albaania rahvuskangelane! Tema juhtimisel koondusid Albaania vürstid ühiseks liigaks ning võitlesid edukalt türklaste sissetungi vastu lüües tagasi üle 20 rünnaku. Oluline roll selles oli loomulikult Kruje kindluselgi, mida peeti vallutamatuks, aidates enam kui 20 aasta jooksul türklased ja Ottomani impeeriumi Albaaniast eemale hoida. Kusjuures kangelane oli ise türgi päritolu ja on seetõttu hinnatud kangelane ikkagi ka Albaania moslemitel tänaselgi päeval. Eriti hinnatakse teda põhjapoolsematel aladel, sest just tema suutis ühendada Põhja- ja Lõuna-Albaania üheks riigiks, mida sümboliseerib tema kahe peaga kotkaga lipp, mis nüüdseks ongi Albaania riigilipp.

Skanderberi muuseumi puhul on tegemist ühe Albaania kõige tähtsama ja külastatavama muuseumiga. Hoone on ehitatud 70ndate aastate lõpus ja inspireeritud traditsioonilistest Albaania kivitornidest ja keskaegsest romaani arhitektuurist jälgides ajastutruult tolleaegseid ruumilahendusi. Hoone on tõesti imposantne. Jahmatades alustuseks kohe hiiglasiku kohalikust basaldist raiutud skulptuuride grupiga eesotsas arusaadavalt kangelase Skanderbegiga. Muidugi pean ütlema, et selle muuseumi puhul ongi võib-olla kõige väärtuslikum selle lugu, asukoht, arhitektuur ja teostus. Muus osas, nagu siis ajalooline väljapanek, jääb ta minu hinnangul suhteliselt tagasihoidlikuks.

Pärast muuseumis käiku sõitsime mäest alla. Õnneks ei tulnud meile sellel kitsal rajal vastu ühtegi autot, mis päästis meid aegaviitvast manööverdamisest. Sõitsime vanalinna osast välja tanklasse bensiini võtma. Bensiinijaamades on siin üldiselt abivalmis tankijad, kes teevad selle töö klientide eest ära. Aga mõnikord võib mitte tähelepanelik olles sellest tekkida ka suur probleem! Meie õnneks oli meil olemas tähelepanelik Katariina, kes meid suuremast jamast päästis! Nimelt ei tulnud noormehel ilmselt pähegi, et on olemas diisli kõrval ka bensiinimootoriga autosid. Ja toppis juba diislipüstolit meie kütusepaaki. Ausalt öelda, ei oleks mina elu sees tulnud selle peale, et bensiinijaama töötaja ei tea (või isegi ei tule pähe mõelda selle peale!), kuidas teha kindlaks, kui ei tihka või oska kliendilt küsida, millist kütust vaja, et millist siis ikkagi antud auto vajab!!! Sain Katariina märkuse peale õigel ajal lärmi tõstes jaole ja seletasin siis ka hakkajale noormehele, kust ja kuidas vaadata edaspidi, millist kütust klientide autosse panna. See oli ka ainukene tankla kogu reisi peale, kus pidime maksma sularahas. Arvelduseks sobisid loomulikult ka eurod lisaks Albaania lekile.

Edasi sõitsime Makedoonia poole. Mäed on ikka ilusad! Sõitsime suhteliselt mägises piirkonnas, tegime teel mitmeid peatusi "ilusates kohtades". Pildistamiseks! Albaania ja Makedoonia piir oli meie senistest piiriületustest kõige kiirem ja lihtsam. Vaadati ainult passe! Isegi autodokumente, rääkimata vaktsineerimispassidest, ei tahtnud keegi näha. Üldse on piiriületused siin väga kiired ja lihtsad. Näiteks autojuhilube on minu käest senini vaid üks kord nõutud. Rohelist kaarti samuti üks kord. Võrreldes Valgevene, Ukraina jm riikide piiridega meie Musta mere autoreisilt, on siin kandis ikka tõeline paradiis. Fantastilised vaated jätkusid ka Makedoonias. Tegelikult ikka Põhja-Makedoonias, aga minu jaoks on kuidagi nii harjumatu see nime muutus! Ja ebaõiglane Makedoonia suhtes!!!

Selle nimega oli siis selline asi, et paarkümmend aastat tagasi avaldas Kreeka protesti Makedoonia suhtes, kes kandis sama nime esimese ühe maakonnaga. Nimetatud nimevaidlus lükkas ka edasi Põhja-Makedoonia liitumist nii NATO kui Euroopa Liiduga. Kreeka hirm seisnes siis selles, et äkki Makedoonial tekib soov hakata esitama Kreekale territoriaalseid nõudmisi nende samanimelise piirkonna suhtes. Tänaseks on Põhja-Makedoonia siiski NATO liige ja EL liikmekandidaat. Erinevalt teistest riikidest, mis tekkisid Jugoslaavia lagunemise käigus, iseseisvus Makedoonia vägivallatult. Olukord riigis läks keeruliseks alles 1999. aastal Kosovo kodusõja käigus, kui siia põgenes 360 000 albaanlasest sõjapõgenikku, kes deporteeriti pärast sõja lõppu. Selle peale tõstsid aga mõlemal pool riigipiire elavad albaanlased relvad Makedoonia valitsuse vastu, et saavutada autonoomiat või koguni iseseisvust.

Alanud kodusõda kestis 2001. aasta märtsist juunini ning lõppes NATO rahuvalvejõudude riiki toomisega. Sõja lõppedes sõlmiti leping, millega valitsus kohustus andma albaanlastest vähemusele riigivalitsemises ja kultuuris suuremat sõnaõigust ning vastutasuks loobusid albaanlased kõikidest separatistlikest nõuetest ja tunnustasid kõiki Makedoonia riiklikke institutsioone. Albaanlaste nö vabastusarmee pidi ka kõik oma relvad andma NATO-le üle. Ülejäänud ajalugu on jällegi sarnane teistegi Balkani riikidega - enne 1991. aasta iseseisvumist kuuluti Jugoslaavia koosseisu alates 1945. aastast. Ning enne seda toimusid kõigis Balkanimaades keerulised käest-kätte käimised ümbritsevate suurvõimude vahel jne-jne.

Kummaline, kuidas mõnikord lihtsalt mingi nähtamatu joone ületamisega muutub tegelikult kõik! Olles jõudnud Makedooniasse, saime kohe aru, et me oleme nüüd teises riigis. Vaated muutusid kõvasti rohelisemaks võrreldes Albaania suhteliselt kõrbenud maastikuga. Tundub võimatu, aga nii see oli! Etteruttavalt võin öelda, et makedoonlased arvavad ise sama - õhtul meie hotelli perenaisega vesteldes mainis ta meist täiesti sõltumatult sama fakti. Nagu ikka suvel oleme ka nüüd reisil olles sattunud tihti teetööde piirkonda. Korra sõitsime ka valesti, aga saime suhteliselt kiiresti ise aru sellest ja õigele teele tagasi pööratud. Meie esimene eesmärk Makedoonias oli Sveti Jovan Bigorski klooster.

Tegemist on Makedoonia õigeusu mungakloostriga. Kloostri kirik on pühendatud Ristija Johannesele ning selle väärtuslikumaid asju on ikonostaas, mille on loonud lähedal asuvast Gari külast pärit meister Petre Filipovski-Garkata. Ikonostaasi peetakse üheks parimaks näiteks puidust nikerdatud ikonostaasidest üldse. 19. sajandi kroonika järgi ehitas kloostri 1020. aastal Ivan I Debravin. 16. sajandil hävitati klooster osmanite poolt ja selle taastas munk Ilarion 1743. aastal. 1812-1825 laiendati kloostrit veelgi. Suurem osa vanast kloostrikompleksist hävis 2009. aastal tulekahjus. Kloostri ja kiriku uued osad suudeti siiski päästa. Tänaseks on klooster taastatud ja kõigile huvilistele külastamiseks avatud. Legend jutustab aga, et siia paika ilmus salapärasel kombel Sveti Jovan Bigorski ikoon, millest saadigi inspiratsiooni kloostri rajamiseks. Sellest ajast alates on kloostrit pidevalt ümber ehitatud - ilmselt on siis ikoongi ilmunud aeg-ajalt uuesti!

Sveti Jovan Bigorski kloostris on väidetavalt suur pühade säilmete kogu, sealhulgas Ristija Johannese, Betaania Laatsaruse, Püha Stefanuse, Püha Nikolai ja Püha Barbara omad ning osa Pühast Ristist. Teine väärtuslik kloostri aare ongi siis see sama kloostri ehitamise ajast ehk 1020. aastast pärinev ikoon, millel pidavat olema imeline tervendav jõud. Mulle meeldivad kloostrid sellepärast, et neis on alati kõik laitmatult ja perfektselt korras! See on ilmselt see täiuslikkus, mille poole pürgin minagi oma aias ja majapidamises, aga milleni jõudmiseks on mul ikka ja alati veel rohkem vaja vaeva näha ja pingutada. Aga vähemalt selline ilus eesmärk. Jalutasime kloostris ringi: siin on tõesti iga detail hoole ja armastusega hooldatud. Kirik oli imeline!

Makedoonia osa, kus täna ringi sõitsime, on Mavrovo rahvuspark. Ööbima pidime samuti rahvuspargi territooriumil ühes pisikeses külakeses. Kuna kaardi järgi me väga täpselt hotelli asukohta ei suutnud tuvastada, siis pidasime enne arvatavat kohta bensiinijaamas kinni ja läksime küsima - selgus, et olime perfektselt õigel hetkel suutnud seda teha, sest kohe peale bensiinijaama pidimegi ära keerama. Sõitsime üles mäkke. Meie ööbimiskoht pidi asuma tupiktänava lõpus. Paarkümmend meetrit enne tee lõppu pidasime siiski auto kinni ja läksime jala vaatama, kas selle tee lõpus ikka ka päriselt hotell on?! Tihtipeale võib ju juhtuda, et lahked abistajad tegelikult ei tea, kuhu nad turistid juhatavad. Aga hotell oli seal siiski olemas! Tegemist oli väga omapärase majutusasutusega. Seda pidas mäesuusahuvilisest noormees, kes ilmselt olles ise suusahull, otsiski mingit teenistust, mis võimaldaks olla võimalikult lähedal oma huvialale.

Maja on ilmselt kunagi olnud päris mõnus ja kena, hetkel tundus ta natukene jube ja kummaline. Peremees vehkis lapiga ringi ja kordas nagu mantrat lauset, et tal on hirmus kiire, sest täna tuleb maja täis... ja siis aga lobises meiega mõnuga edasi väga pikalt. Aga saime oma toa kätte, esimesed juhised ümbruskonna kohta ning soovitused õhtusöögiks. Tõime asjad tuppa ära. Sellel korral oli meil neljane tuba naridega. Täitsa normaalne. Rõduga. Mille uks paluti aga hoolega kinni hoida, et peremehe elu armastus kogemata põgenema ei pääseks. Kõik, kes nüüd kujutasid juba ette jubedat Sinihabet ja röövitud kaunitari, peavad siiski pettuma - selleks armastuseks oli pisikene, natukene rääbakas, hallitriibuline poole aastane kass. Kes enamus aega lõugas hirmsa häälega. Nii, et jah, me olime ikka sattunud kummalisse kohta...

Aga õhtust läksime sööma mäest alla külla kaasas kindlad soovitused! Sinna oli umbes 15 minutit jalutada. Meile aga tundus hoopis toredam üks teine koht, ilusa vaatega, jõe kaldal. Valisime selle ja nautisime imemaitsvaid kohalikke pirukaid. Kui hotelli tagasi jalutasime tundsime puudust helkuritest. Õues oli juba täiesti pime ja kõnniteid siin väga paljudes kohtades ei ole. Natukene kõhe oli jalutada maantee ääres kottpimedas ilma helkurita. Õnneks olid telefonid kaasas ja saime kasutada nende taskulampe. Aga ega üldiselt peale Eesti kuskil mujal helkureid ei kanta tõesti. See, et need Eestis on kohustuslikud, on ikka päris erandlik. Meie jõudsime aga õnnelikult ja kenasti ööbimispaika tagasi. Arutasime omanikuga veel natukene meie homseid plaane. Saime temalt häid soovitused, mille põhjal plaanisime hommikul kella kaheksa ajal liikuma hakata väikesele matkale. Meie auto oli aga kinni pargitud ja seega pidime tegema veel autode vahetuse manöövri. Ja kuna mina oli õhtusöögi juurde joonud ühe õlle tegi hotelli omanik needki manöövrid ise ära. Eks see natukene tülikas oli - ringi tuli sõita kokku 4 autot! Muide, meie hotelli omanik oli äärmiselt solvunud, et me ei läinud sööma mõnda tema soovitatud kohta!

Broneerisime veel homseks hotelli. Ja panime lõplikult paika plaani. Siis magama! Sõitsime täna 230 kilomeetrit. Raha kulus muuseumile Albaanias 5 eurot, veele 1,5, bensiinile 43, õhtusöögile 7,5, ööbimisele 45 eurot. Kokku 102 eurot.

No comments:

Post a Comment