AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KAHETEISTKÜMNES PÄEV!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 29. juuli 2021!

Kella kaheksast olime üleval. Tegime hommikusöögi ja sõime seda imelises aias. Nüüd hommikul sõitsime ööbimiskoha juurest välja ikka teed mööda erinevalt eile õhtust, kus tee asemel kasutasime jalakäijate silda! Käisime vaatamas Rugova kanjonit, mis algab kohe Pejast ning suundub üles mäkke Montenegro piiri äärde. 25 kilomeetri pikkune ja 1000 meetri sügavune kanjon on üks Euroopa pikimaid ja suurimaid. Kanjoni tekitas veeerosioon ja Peja liustiku taandumine. 1985. aastal kuulutati Rugova kanjon geoloogiliste, hüdroloogiliste, speleoloogiliste ja botaaniliste väärtuste ning suurejoonelise maastiku tõttu looduspärandi kaitsealuseks mälestiseks. Mööda kanjoni põhja kulgeb küll maantee, aga ega neid kõige paremaid ja ilusamaid vaateid meil ei õnnestunud siiski  näha. Mööda kanjonit kulges meie tee Montenegrosse välja kuhu olimegi uuesti teel.

Aga enne sinna jõudmist käisime veel 13. sajandil ehitatud Peja nunnakloostris. Kloostrit laiendati 14. sajandil, mil sellest sai Serbia patriarhide asukoht. Kesk- ja varauusajal kasutati kloostrit ka Serbia peapiiskoppide ja patriarhide mausoleumina. Kompleks on unikaalne kogu piirkonna keskaegses arhitektuuris kuna ühte hoonesse on kokku ehitatud neli erinevat kirikut: Püha Nikolause, Püha Demetriuse, Pühade Apostlite ja Püha Neitsi Odigitrija kirikud. Kolme neist pääseb ühe sissekäigu kaudu ja neljandasse eraldi sissekäigust. Olin sellest kirikust või õigemini peaks ütlema kirikutest täiesti lummatud! Midagi nii ilusat polnud ma tükk aega näinud. 2006. aastast kuulub klooster koos Visoki Dećani kloostriga (mida külastasime eile) UNESCO maailmapärandi nimekirja. 2006. aastal restaureeriti kogu klooster nii seest kui väljast. Ja Peja kloostergi on KFOR-i vägede kaitse ja valve all.

Edasi sõitsimegi uuesti Montenegro poole. Esimesel sisenemisel sinna sõitsime mööda lõunapoolseid kohti Vahemere äärt pidi. Nüüd aga soovisime tutvuda ka mägedega Montenegro põhja osas. Piirini jõudsime suhteliselt ootamatult ja äkki - Kosovo on tõesti väga väike riik! Kosovo poolel läks päris kiiresti. Meie jaoks harjumatult pikk oli aga kahe riigi vaheline nö piiritsoon. Ikka väga mitmeid kilomeetreid sõitsime kuni lõpuks jõudsime Montenegro piirini. Arvasime juba, et vist polegi Montenegro pool piiripunkti, aga see ei tundunud ka loogiline. No lõpuks jõudsime siiski muidugi sinna. Tegelikult õige ka - miks ehitada piiripunkti kõrgele mägedesse! Mõistlikum on see alla poole ehitada. Töötajatel lihtsam tööl käia jne. Piiriületajatel ju vahet pole: nemad sõidavad nagunii üle mägede. Bensiinijaamas käisime Montenegrosse jõudes jäätist ostmas. Mis ei olnud muidugi üldse hea. Ma olen pool maailma läbi rännanud ja võin julgelt kinnitada, et maailma parim jäätis on Eestis! Jah, jäätise suhtes olen ma väga valiv.

Montenegro põhjaosas oli loodus jällegi teistsugune Kosovoga võrreldes. Oleme ikka ja jälle imestanud sellise märgatava muutuse üle riikide vahetudes. Nagu loodus aktsepteeriks inimeste loodud riikide piire. Suundusime Durmitori rahvusparki. Talvisel perioodil on see imeline suusakuurort. Suvel aga armastatud matkamise kohaks nii kohalikele kui turistidele. Rahvuspark on koduks 163 linnuliigile, 50 erinevale imetajale ja parimale kollektsioonile liblikatele kogu Euroopas. Imetajate hulgas võib siin kohata isegi karu ja hunti. Need kaks looma on eestlastele küll harjumuspärased metsaelukad, aga mitte muule Euroopale, kus need on äärmiselt haruldased. Durmitori rahvusparki, mis muuseas kuulub aastast 1980 samuti UNESCO nimistusse, läbib Tara jõgi, mis on uuristanud siiagi kanjoni.

Ja veel sügavama võrreldes Rugova kanjoniga: Tara kanjon on oma 1300 meetriga Euroopa kõige sügavam ning üks sügavaimaid ja suurimaid kogu maailmas. Võrdluseks võib öelda, et USA-s asuv Suur kanjon on vaid 300 meetrit sügavam. Sõitsimegi mööda kanjonit Tara jõe kaldal. Üks kuulsaimaid ehitisi on siin Tara sild, mis ühendab kanjoni kahte poolt omavahel. Tegime silla juures peatuse, käisime natukene jalutamas sillal ja pildistasime mõned fotod. Turismitööstus oskab loomulikult kõike ära kasutada. Siingi on sillalt eemal asuvale mäeküljele tõmmatud zip-line, mida mööda huvilised saavad siis natukene närvikõdi endale tekitada. Kes julgevad loomulikult. Mina pakkusin seda Katariinale ja Eliisabetile, aga nemadki loobusid. Hind iseenesest ei olnud üldse kallis - vaid 10 eurot!

Meie ööbimise koht tänaseks ootas meid Zabljakis. Tegemist oli jälle väikese peremajutuse kohaga, mida pidasid vanaema, ema ja tütretütar. Tüdruk rääkis ainukesena inglise keelt. Nii vara, kui täna, polnud me veel selle reisi jooksul ka ühtegi ööbimise kohta jõudnud ning seega oli meil ka aega vestelda. Alustuseks pakuti meile jälle kohvi kenasti. Tõime sinna juurde Eestist kaasa võetud "Tallinna" küpsised. Kuid pererahvale need ilmselt väga ei maitsenud. Kohalik rahvas on siin harjunud sööma üle mõistuse magusaid asju. Meie seltskond on selles kordades tagasihoidlikum. Seega sõime ise oma küpsiseid! Istusime väljas. Olles nüüd taas mägedes, ning päris kõrgel, ei olnudki siin nii kuum enam. Peres oli lisaks meiega vestelnud tütarlapsele veel üks väike tüdruk. Tema küll inglise keelt ei osanud, aga sellele vaatamata sai sõbraks Eliisabetiga. Paberi ja pliiatsi abil said kõik jutud neil ka räägitud.

Uurisime pererahva käest ümbruskonna vaatamisväärsuste kohta. Nemad ise oskasid küll mainida paari huvitavat ja ilusat asja, aga soovitasid pöörduda hoopis nende naabrite poole, kes tegelevadki turistidega. Läksime siis naabritele külla! Kuna nad parasjagu sõid õhtust, lubasid nad tulla ise hiljem meie juurest läbi, mida nad ka tegid. Neilt saadud info põhja otsustasime meie senise plaani homseks jälle ringi mängida. Pererahva käest uurisime ka võimalust jääda siia veel üheks ööks peale tänast, et mitte homme jälle uut ööbimise kohta otsida. Neil polnud see aga kahjuks võimalik. Kõik toad olevat välja üüritud. Küsisime, et kas võime kuskile siia telgi panna? Pidi võima küll - sama naabri aeda, kes oli meil just külas käinud! Igaks juhuks karjuti see info ka üle tänava naabrile kohe. No, et kursis oleks... No jah, ruumi oli seal igal juhul rohkem. Maja ümber oli kogu aiaga piiratud alal ainult muru kasvamas. Nii stiilipuhast minimalismi olen seni vaid Eestis kohanud!

Kui õues jahe hakkas läksime tuppa süüa tegema. Meie kasutada oli peale toa veel ka suur köök. Väike tüdruk tuli meiega kaasa. Oleme täiesti kindlad, et tema lemmikloom on koer. Sest ta joonistas meile kõigile koerapilte mälestuseks. Pere oli varasemalt elanud hoopis Serbias Belgradis, tegemist ongi serblastega, kuid Serbia pealinn pidi olema kole, lärmakas ja mõttetu linn! Seega koliti hoopis Montenegrosse, kus nagunii veedeti alati suved vanaema juures. Ja nüüd siis peetigi siin kõik koos hotelli. Serbia kohta saime mõned soovitused. Muu hulgas selle, et Belgradi pole mõtet küll minna. Panime selle kõrva taha. Sellel reisil on tõesti kujunenud nii, et pealinnadest oleme pigem eemale hoidnud. Seni olemegi käinud ainult Skopjes. Ikka on juhtunud nii, et kõik kohad, mida kindlasti külastada tahame, on pealinnast täiesti muudesse suundadesse jäänud. Ja pealinna sõitmiseks oleksime pidanud alati suure ringi sisse tegema. Nii nad kõrvale jäid.

Kõhud täis, käisime veel pesus, ja siis pugesime vooditesse. Täna oli küll suhteliselt kerge päev meil, kuid ilmselt oleme siin natukene teises rütmis, kui oma igapäevaelus ja uni kippus ikkagi peale juba. Sõitsime täna 200 kilomeetrit. Raha kulutasime jäätistele bensiinijaamas 5 eurot, arbuusile, mille tee äärest ostsime 1,5 eurot ning ööbimisele 23 eurot. Kokku 29,5 eurot. Pole just palju! Montenegro on siis see riik Balkanil, kus on käibel ametliku rahana euro. Neid riike meil siin nii palju ja lisaks sellele sõidame veel neisse osadesse ka mitmeid kordi sisse-välja: nii, et pole ime, kui rahad meil segamini!