AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KOLMETEISTKÜMNES PÄEV!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 30. juuli 2021!

Ärkasime taas kella kaheksa ajal. Hommikusöögiks tegime soojaks eile õhtul üle jäänud riisi pajaroa, mis tuli imehästi välja, aga mida sai liiga palju. Seega sõime selle ära pudru asemel nüüd hommikul. Pärast sööki pakkisime asjad toast kokku ja tõime alla ära. Tänase öö pidime veetma ju naabrite hoovis telgis. Olime eile naabritega rääkides muutnud jälle oma plaane! Meie ise plaanisime kõrval asuvast suusakeskusest sõita tõstukiga Savin Kuk´i kurule ja sealt jalgsi alla matkata. Kuid kohalikud matkakorraldajad soovitasid tulla ka alla tõstukiga (alla tulev rada pidi olema väga ebamugav käia ilma matkasaabasteta ja neid meil ei olnud, pikk ning vaated pidid jääma kõvasti alla tõstukilt nähtule) ja teisel poolel päevast minna matkale hoopis siin samas Ivan do küla kõrval asuvate järvede äärde. Ja kuna olime kogenud, et sellistes asjades võiks kohalikke kuulata, siis nii plaanisimegi.

Sõitsime suusakeskuse juurde. Ostsime sealt tõstukipiletid. Ja teele me asusime. Sõitma pidime lausa kahe tõstukiga - esimene sõit oli mööda suhteliselt lauget mäekülge, istudes aga teisele ümber, olles vahepeal jupi maad ka jala edasi läinud, ootas meid peaaegu püstloodis mäekülg. Isegi natukene kõhedust tekitas see. Vaated muidugi olid väga ilusad! Ette ei näinud peale kiviseina muidugi mitte midagi, aga seda kaunimad jäid selja taha. Tõstuki sõidu lõppedes jäi meil kuruni veel jupp maad mäkke ronimist. Ja kui me lõpuks siis sinna päris üles jõudsime avanes meile tõesti hingemattev vaade mägedele. Ja kui erinevad võivad vaated olla ühe mäeaheliku piires - vaatad ühele poole on lauged murused alpi aasad ja vaadates teisele poole teravate kaljunukkidega järsakud.

Asi, millest me muidugi aru ei saanud, oli see, et kuidas nad siin talviti suusatavad!? Vaadates ka neid laugeid mäekülgi, oli isegi seal ju vahepeal see järsk püstloodis sein, mida mööda vaid tõsised ekstreemsportlased või enesetapjad laskuda võivad. Aga tavalised suusatajad? Meie aga ronisime Eveliniga natukene veel kõrgemale. Ja esimest korda elus avastasin, et kõrgemal ei ole sugugi ilusam ega vägevam vaade. Pigem vastupidi. Katariina ja Eliisabet olidki jäänud alla poole pildistama. Jalutasime nende juurde tagasi ja istusime ning imetlesime kaunist vaadet veidikene. Ja nautisime ilusat ja sooja ilma. Seda enam, et juba mitu päeva olime saanud teateid Eestis sadava vihma kohta. Meil siin aga oli paradiis!

Jalutasime natukene veel ringi ja siis hakkasime alla tõstuki juurde tagasi minema. Allaminek, nüüd esimese ehk järsema tõstukiga, oli meeldivam. Ei olnud seda kiviseina silme ees, mis kogu aeg lähenes. Ainult imeline vaade! Alla jõudes sõitsime poodi. Me tahtsime õhtusöögi juurde osta salatimaterjali. Poes jäid mulle silma aga ime odavad kohalikud veinid. Osad olid Serbiast, osad kohe päris kohalikud ehk siis Montenegro enda omad. Liitrised pudelid maksid kas 1,5 eurot või 2,5. Nii odavaid veine ei ole ma vist mitte kuskil maailmas näinud. Minu mäletamist mööda olid isegi meie eelmisel autoreisil Rumeeniast ostetud veinid kallimad. Ladusin kõiki värve veine korvi mõlema hinnaga. Siis valge, roosa ja punase. Kokku 6 liitrit. Evelin võttis sama komplekti. Etteruttavalt võin siinkohal öelda, et veinid olid täiesti joodavad. Evelini hinnangul olid need 1,5 eurosed veidi paremad. Mina vist ei suutnud isegi vahet teha.

Katariina ja Eliisabet ostsid mingeid ökobatoone kaasa. Need pidid ka hirmus odavad siin olema. Poeskäik tehtud läksime oma kodumajutuse kohta tagasi. Tegime seal lõunasöögiks tatraputru. Edasi oli meil nüüd plaan minna matkama Musta järve äärde. Durmitori rahvuspargis peaksid olema kogu Euroopas kõige paremini tähistatud matkarajad. Vähemalt väidab nii minu Lonely Planet! 25 erineval rajal võib matkata kokku rohkem kui 150 kilomeetrit. Rahvuspargi keskus asub samas külas, kus me ööbisime ehk Ivan do´s ja seega alustasime matka juba kohe oma ööbimiskoha juurest läbi küla jalutades. Valisime raja, mis peaks võtma aega 3-4 tundi ning käima ära kolme järve juures.

Esimene neist, Snake Lake, asus soos ning oli suhteliselt kinni kasvanud. Sellele me lähedale ei saanudki. Piilusime vaid eemalt, et jalgu mitte poriseks teha. Teise juurde matkasime pikalt läbi vana ürgmetsa ning see oligi selline tüüpiline metsajärv. Seal istusime hetke ja puhkasime. Rahvast liikus siin metsas kusjuures väga palju. Enamus olid ilmselt kohalikud siseturistid, aga oli ka päris palju nö päris turiste. Nagu meiegi. Väga mõnusalt läks mingil hetkel meie rada mööda väikesest allikast, kust saime täita oma veepudeleid. Ilmselgelt olime võtnud vett vähe kaasa. Enne viimase järve juurde jõudmist jäi meile teele vana vesiveski. Kunagi oli siin piirkonnas järvede vahel voolanud jõe kallastele neid ehitatud kokku 14. Veskid töötasid ainult osa aastast - suurvee ajal. Tänaseks päevaks üks veski töötab veel (see ei olnud muidugi see, mille juurde meie sattusime), enamus on varemetes ja ainult paar tükki terviklikult säilinud hooned.

Varsti pärast veski juurest edasi liikumist jõudsime ka oma matka lõpppunkti ehk Musta järve äärde. Enamus inimesi, ikka väga suur enamus, tulebki ainult selle järve juurde. Siin sai ujuda, ei pidanud autost väga kaugele minema, sest parkla jäi lähedale ja ka kaubandus ei olnud kaugel. Kohe siin kõrval on ka Durmitori rahvuspargi keskus. Katariina ja Eliisabet käisid samuti ujumas. Koos nendega nautis kaunist õhtut järvel üks armas pardipere. Mina ujuma ei läinud, istusin lihtsalt järve kaldal ja mõnulesin. Veetsime siin umbes tunnikese ja siis jalutasime külla tagasi. Pärast tänast matkapäeva tundsime, et oleme väikese kosutuse ära teeninud. Seega läksime kohvikusse sooviga üks väike ja külm õlu juua. Meie siis Eveliniga mõtlesime õllele. 

Aga kui me siis lõpuks ühte kohta maha istusime ei olnud neil seal ühtegi kohalikku õlut meile pakkuda. Selle peale läks üldse soov õlut juua üle. Valisime siis jääkohvi. See oli küll ootamatult kallis, aga üldse mitte eriti hea. Siinses külas on turism üks põhilisi sissetuleku allikaid. Rahvuspargi sissepääsu lähedale ehitati just meeletult suurt hotelli. Sealsamas kõrval, paarsada meetrit eemal, oli aga sama suur tühjalt seisev hotell. Miks ei võinud vana hotelli lihtsalt renoveerida? Kusjuures hoone ei tundunud üldse eriti kehvas seisus olevat. Vot see oli küll kummaline!

Oma ööbimiskohta tagasi jõudes tegime õhtusöögi. Siis tuli naabrimees ja soovis meile veel enne pimedaks minemist näidata kätte koha kuhu võime telgi üles panna. Vaatasime koha üle ja Katariina ning Eliisabet panidki kohe telgi ka püsti. Tegid voodidki valmis. Sõime kõhud täis, tõstsime oma asjad veel autosse toast eest ära. Hotell pidi tulema täna küll inimesi täis... meie nägime siiski ainult ühes toas ühte perekonda. Aga see selleks! Olime rahul ka sellega, et saime naabrimehe hoovis ööbida. Ja ega meil rohkem ei olnudki midagi teha... pidime köögist lahkuma, sest sinna saabusid teised külalised... kui magama minna telki.

Autoga sõitsime täna ainult 10 kilomeetrit suusakeskusesse ja tagasi. Raha kulutasime poes 13 eurot, tõstukisõit 15 eurot, jääkohvid 7 eurot. Tänase ööbimise eest maksmine hotellile 7,5 eurot. Kokku 42,5 eurot. Nii öelda köögi ja tualeti kasutamise eest. Eile pererahvas ise pakkus sellise variandi meile, et saame siis veel õhtul pesemas ära käia matkalt tulles. Päriselt me siiski pesema minna ei saanud kuna polnud sooja vett. Korraks jäime mõtlema, et ei tea, kas meelega lülitati boiler välja!? Aga samas oli see sama pererahvas veel eile olnud äärmiselt sõbralik ja lahke. Täna kogesime aga nagu hoopis teistsugust peret ja inimesi. Jälle äärmiselt kummaline!