NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 31. juuli 2021!
Äratas meid kohutav palavus! No muidugi - me olime ju telgis ja telk oli jäänud otse päikese kätte. Tahes-tahtmata pidime üles tõusma. Täna hommikul ei lubatud meil köögis isegi süüa teha, püstitasime siis maja kõrvale oma priimuse ja potimajanduse. Kui Evelin veel lõpuks küsis, et kas me ikka vett võime köögist võtta, siis veeti meile aiavoolik: saime ka sellest vihjest aru. Tualeti kasutamist ei hakanud isegi küsima. Imestasime endiselt sellise suhtumise muutumise üle. Aga kuna tegelikult oli pererahvas meile ise pakkunud sellist varianti tänaseks ööbimiseks ja olime vastu vaidlemata ja tingimata maksnud neile küsitud hinna, siis ei lasknud me ennast segada. Perekond, kelle pärast meid kööki ei lubatud ja kes pidi väidetavalt kohe hakkama seal hommikusööki tegema ja sööma, lahkus 10 minutit pärast meie söögi tegemise algust igasuguse söögi valmistamise huvita.
Meie toimetasime rahulikult edasi. Õues laua ääres lubati meil siiski kenasti süüa. Ilm on fantastiline! Auto kokku pakitud asusime teele meie selle reisi viimase uue riigi, Serbia, poole. Jõudes mägedest jälle natukene alla poole sõitsime nüüd üle Tara silla, mida kaks päeva tagasi lihtsalt imetlesime sealt mööda sõites. Tegime pärast silda peatuse ja jalutasime Eveliniga natukene edasi, et leida mõni kena koht vaatega sillale. Pidime tegema seda päris pikalt. Aga selle eest koht, kuhu välja jõudsime, oli tõesti väga hea vaatega! Ja pärast Tara silda oligi varsti Montenegro-Serbia piir. Autosid oli meile üllatuseks väga palju - nii, et pidime pikalt ootama. Aga piiriületus läks ise kõige kiiremini üldse meie reisi jooksul. Piirivalvur vaatas ainult passe ja muu teda ei huvitanud. Bon voyage! Pärast piiri tegime peatuse kohvikus, kus uurisime natukene kaarti leidmaks kohta, kust saaks parima ülevaate looklevast Uvaci jõest selle kanjonis. Tundub, et kanjoneid on siin piirkonnas tõesti väga palju. Uvaci kanjonit ei saa küll sügavuse poolest võrrelda Tara kanjoniga, kust just tulime, aga selle eest võib esimene hoobelda oma maona lookleva jõesängiga. Leidsime paar kiidetud vaatepunkti. Google Maps millegipärast ei leidnud neid kõige paremaid üles ja suurele osale neist ei saanud autoga ligi. Meil polnud midagi paari-kolme kilomeetrise käimise vastu, aga kümme tundus meie praeguste plaanide juures siiski liiga palju. Millestki oleks pidanud siis loobuma, aga seda ei tahtnud.
Teel vaatepunkti oli just teeristil, kust pidime ära keerama, avarii. Kulus tükk aega, kuni ägedalt vaidlevad ja riidlevad osapooled suutsid üksteisele kõige olulisema ära öelda ja taipasid siis keset teed ära liikuda, et meie ja veel mõni ootama jäänud auto saaks mööduda. Loomulikult oli sellist tähelepanuväärset sündmust kogunenud kogu küla vaatama ja sellest osa saama. Olimegi aga varsti kohal. Parkisime auto ja edasi jalutasime umbes pool tundi. Siis olime esimeses märgitud vaatekohas. Siit avanes päris hea vaade, mida rikkusid vaid natukene liiga kõrgeks kasvanud võsa ning kaugel eespool paistev tööstusmaastik. Mina olen õppinud aga sellistest asjadest mööda vaatama. Jalutasime ka teise vaatekohta, kuid sealt ei näinud tegelikkuses mitte midagi. Meile üllatuseks oli siin isegi kaks inimest veel jalutamas peale meie.
Edasi sõitsime Mokra Gora poole. Ja siit peale avanes meile Serbia imeline loodus ja maastik! Tegime päris mitmeid peatuseid, et seda imetleda ja selle üle imestada. Need nüüdseks natukene kõrbenud rohuga laugelt mägised ja meeletult avarad maastikud mõne üksiku puuga on minu ideaalmaastikud! Mis on mõnes mõttes kummaline, sest koduses Eestis meil tegelikult sellist avarust ei ole. Oleme ikka rohkem metsarahvas ja tunneme ennast turvalisemalt metsas võõraste pilkude eest varjates. Kunagi Kõrgõstanis ratsamatkal olles oli meil teejuhtidega õhtuti laagripaika otsides tihti vaidlus. Kohalik stepirahvas eelistas keset lagedat steppi laagri püsti lüüa põhjendusega, et ümberringi siis hea nähtavus (kui keegi peaks üritama rünnata on ta kaugelt näha - see on muidugi ajalooline näide!). Meie soovisime laagrisse jääda siiski eemalt paistvasse metsa (et me oleksime varjus ja keegi isegi ei teaks rünnata). Kuna maksja tellib muusika, siis loomulikult püstitasime laagri võimalusel ikka metsa.
Mokra Gora on ajalooline Serbia küla, mille nimi inglise keeles tähendab "märjad mäed". Küla on suhteliselt tõetruult säilinud ja renoveeritud, mis on teinud sellest päris populaarse ja armastatud sihtkoha turistide hulgas. Üks kuulsaimaid atraktsioone Mokra Goras on aga ainulaadne kitsarööpmeline raudtee, mis täielikult renoveeriti 2003. aastal. Raudtee on ristitud Śargan Eight´iks ning õhust vaadates on selle marsruut number kaheksa kujuline. Jalutasime külas natukene ringi ja jõudsimegi raudteejaama. Tänaseks oli see küll juba suletud, aga plaanisime tulla rongiga sõitma homme hommikul ning edasi asusime otsima oma hotelli, mis pidi asuma Mokra Gora lähedal. Pidime umbes kaheksa kilomeetrit tuldud teed mööda tagasi sõitma pisikesse Kremna külasse.
Aga nagu ikka juhtub mõnikord, ei suutnud meie navigaator nüüdki leida kohta, kuhu pidime välja jõudma. Sõitsime veel teise korra küla läbi. Jäime suure tee ääres ühe restorani juures seisma. Läksime teed küsima. Esmapilgul tundus see jumalast täiesti hüljatud paik olevat. Lõpuks, pärast mitme ukse taga käimist, ilmus kuskilt välja ootamatult väga sõbralik meesterahvas. Inglise keelt ta ei rääkinud, aga purssis mõned sõnad vene keelt. Meie hotelli ta ei teadnud, aga kuna broneeringu peal oli kohalik telefoninumber, siis helistas kohe. Sai teada, kuhu me peame minema, joonistas meile salvrätiku peale plaani ja hakkasime sõitma. Kaks sekundit hiljem, nägin aga tahavaatepeeglist, et meesterahvas jooksis meile järele - hotelli pererahvas olevat helistanud talle tagasi ja palunud öelda, et nad tulevad meile ise järele.
Ilmselt tundus neile endalegi liiga keeruline see tee. Ja selles osas oli neil õigus: senise seletuse ja plaani järgi me poleks küll kohale jõudnud. Meile tulid vastu noor mees ja naine, kes pidasid suviti kodumajutust oma vanemate talus. See, et ainult suviti, on küll meie vägivaldne järeldus naise ütlusele, et talvel nad ei ela siin. Saime oma värskelt koristatud (ning tegelikult lausa värskelt ehitatud!) häärberi kätte. Tõeliselt armas koht! Katariina ja Eliisabet seadsid ennast kohe mõnusalt sisse. Meie Eveliniga kippusime aga kiiresti küla peale jalutama. Olime täna jõudnud jälle suhteliselt vara ööbimise kohta: seega oli meil aega nautida pikka ja valget õhtut ning autentset Serbia küla.
Ja see paik, kuhu me nüüd välja olime jõudnud, oli täiesti lummav! Siin oli säilinud veel vana, ajalooline ja traditsiooniline Serbia küla oma arhailise eluviisiga. Möödusime aedadest, kus pärast pikka ja ilmselt väsitavat tööpäeva, istusid härrad slivovitsi pitsidega valgete laudade ääres puhastes valgetes särkides ning mängisid malet. Kõik nad tervitasid meid tohutult sõbralikult, suur osa neist rääkis vene keelt, seega saime juttu puhuda. Loomulikult kiitsime nende küla ja üldse kogu Serbia ilu ja eripära. Ja täiesti enesestmõistetav oli see nende jaoks. Mulle tundus, et nad teavad ise kõige paremini, et elavad maailma (no vähemalt Euroopa!) kõige ilusamas kohas. Olemata selle üle samas kõrk või uhke. Nende tagasihoidlik sõbralikkus oli hämmastav!
Serbias elab peaaegu 7 miljonit inimest. Serbia pealinn on Belgrad, mis on ühtlasi riigi suurim linn. Paleoliitikumist alates on praegune Serbia territoorium olnud alaliselt asustatud. Erinevalt enamuses teistest Balkanimaadest on Serbia nautinud läbi aegade iseseisvust ja omariiklust. 1217. aastal sai riik Püha Tooli ja Konstantinoopoli tunnustuse. 1346. aastal saavutas impeerium oma hiilguse tipu langedes siiski 16. sajandi keskpaigaks Osmanite impeeriumi ikke alla. 19. sajandi alguses kehtestas Serbia revolutsioon rahvusriigi kui piirkonna esimese põhiseadusliku monarhia, mis hiljem oma piirkonda ka laiendas. Pärast I maailmasõda asutatigi siis koos teiste lõunaslaavi rahvastega Jugoslaavia riik, mis eksisteeris erinevates kooslustes 1990ndate aastate sõdadeni, mis pani paika enam-vähem praegused riigid Balkanimaades.
Balkanimaades ongi üks kõige levinumaid keeli serbia keel. Serblased tunduvad olevat ka kõige häälekamad ning aktiivsemad oma õiguste eest võitlemises. Tihti kipuvad nende õigused küll teiste omadega ristuma. Eks sellest tulenevalt on jäänud neile külge suhteliselt ülbe ja konfliktse rahva märk (meie kontaktid serblastega ja seetõttu mulje neist oli küll ääretult positiivne - mida ei saa näiteks albaanlaste kohta öelda). Näiteks on paljude serblaste poolt seatud kahtluse alla Montenegro riikluse ja montenegrolaste kui rahvuse mõttekus: vastased väidavad, et Montenegro on riigina 1946. aastal loodud kunstlik moodustis, mille kutsus ellu tollane diktaator Tito oma Jugoslaaviat (esimene moodustati pärast I maailmasõda!) moodustades, kui liitis sinna kuus Balkani riiki.
Tegelikkuses olevat serblased ja montenegrolased üks rahvas, mida polnud õige lahutada. Isegi mitte lihtsalt üks rahvas vaid serblased: sellist asja nagu montenegrolased ei eksisteerivat. Keel on neil tõesti peale mõne väikese erandi sama. Kusjuures mõned Montenegro enda poliitikudki arvavad, et tegelikult erinevused puuduvad ja nii Montenegro kui montenegrolased on kunstlikult tekitatud - Montenegro piirkond sai küll 19. sajandil iseseisvuse, mis püsis kuni I maailmasõjani, kuid sealne rahvas nägi ennast eranditult serblastena. Meie läksime oma tiiruga aga ühte pidi küla lõpuni kuni tee lõppes kellegi hoovis. Jalutasime teisele poole küla lõppu. Nii jalutasime kõik teeotsad läbi. Ühes hoovis istus oma kanade, hanede ja partide seas memmekene ube puhastades. Igavuse peletamiseks vestles oma hoolealustega, kes teda korda-mööda äärmise tähelepanelikkusega kuulasid.
Kui jõudsime oma maja juurde tagasi tuli perenaine ja ütles, et ta ei saanud kahjuks meile broneerida homseks rongisõidule pileteid esimesele väljumisele, mida ta oli pakkunud lahkelt, et võib seda teha. Järgmine rong pidi väljuma alles kell kaks päeval. Sellisel juhul pidime oma plaanid ringi mõtlema natukene, aga mis oli ka tehtav. Mõtlesime, et läheme hommikul siiski igaks juhuks esimese asjana Mokra Gorasse ja ostame piletid ära kella kahesele rongile, et siis vähemalt seegi kindel oleks. Käime enne rongisõitu ära plaanitud vabaõhumuuseumis ja sõidame tagasi Mokra Gorasse. Õnneks on siin vahemaad suhteliselt väikesed. Otsustasime homse päeva puhul lihtsalt vahetada päeva esimese ja teise poole ära!
Tegime õhtusöögi. Meil oli armas köök suure söögitoaga. Akendest avanes imeline vaade meie ees laiuvale külale ja imelisele maastikule selle taga. Meie maja asus kõige kõrgemas punktis keset küla nii, et vaade oli parim, mida soovida. Teed juues ja küpsiseid süües vaatasime veel kord üle meie reisi viimaste päevade plaanid, broneerisime ööbimised, mis puudu. Poolas plaanisime ööbida samas kämpingus, kus tulleski. Sest tagasisõit viib meid uuesti läbi Auschwitzi! Süda ei andnud ikkagi rahu, et esimesel külastusel sinna nii rumalad olime ja otsustasime minna uuele katsele! Aga sõitsime kokku täna 240 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikul Serbiasse jõudes kohvikus minu kohvile ja tüdrukute coca-coladele 4 eurot, bensiinile 49 eurot ning sellele fantastiliselt armsale kodumajutusele 21 eurot. Kokku 74 eurot.
No comments:
Post a Comment