KEVAD MAROKOS - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 22. aprill 2022!

Äratuskell helises 5.15 ja viieteistkümne minuti pärast oodati huvilisi imetlema päikesetõusu Sahara kõrbe liivadüünide vahele. Vaatamata sügavale unele ajasin ennast siiski voodist välja. Päikesetõusud mulle meeldivad! Vapraid või siis unetuid oli siiski suhteliselt vähe. Õues oli natukene jahe ning külm tuul. Kohalik berberist teejuht viis meid luiteid mööda edasi. Ronisime järjest kõrgemale ja kaugemale. Nii kaugele, kui silm ulatus, oli igal pool aina liiv: meeletult suur liivakast ning paradiis liivakasti ealistele põnnidele. Kui jõudsime täpselt sellele õigele kohale, kust pidigi avanema kõige ilusam vaade tõusvale päikesele, jäime ootama. Ja kümne minuti pärast ta säraski taevas kui kollane pall! Vaade oli imeline, alguses tundus mulle, et sain kogu selle ilu ka pildile, aga tegelikkuses nii hästi ikkagi ei läinud.

Päikesetõus imetletud läksin tuppa tagasi magama. Sain veel tunnikese magada kui ootas hommikusöök. Kõht täis, läksime välja, koorisime jalanõud jalast ning tegime väikese jalutuskäigu. Mulle tegelikult liiv ei meeldi üldse. Kõrbetuulega oli öö jooksul ikkagi pressinud liiva ka tuppa. Sellist peenikest liiva ei pea ilmselt miski. Hommikul ärgates oli põrand kaetud tuhkpeene liivakihiga. Võib isegi öelda, et ma lausa vihkan liiva! Rannas käimised on selle tõttu mulle päris keerulised: kui näiteks rannalina peaks liivaseks minema. Aga siin tundus see kuidagi möödapääsmatu ja paratamatu ning seega mitte nii häirv. Ja Saharas jalgupidi liivas oli äärmiselt mõnus jalutada. See liiv siin oli imepehme! Suuremas plaanis on liiv siin siiski väga halb. Sahara on maailma suurim kuumim kõrb ning üldse kõrbetest teisel kohal (esimene on Antarktika). Laiudes peaaegu kogu Põhja-Aafrikas laieneb ta kogu aeg edasi. Temperatuur võib päeval ulatuda isegi 57 kraadini, kuid liiv võib kuumeneda lausa 90 kraadini. Öösel võib langeda ka alla nulli.

Elu Maroko Saharas on koondunud põhiliselt kolme suurema vadi ehk jõeoru äärde: Draà, Dadèsi ja Zizi. Viimasest sõitsime eile läbi ning täna ootas meid ees Dadési org. Pärast jalutuskäiku pakkisimegi ennast jälle autodele ning sõitsime nüüd otse läbi kõrbe Rissani´sse. Linn asub Sahara serval tähistades sillutatud tee lõppu ning kõrbesse suunduvate teeradade algust. Rissani rajati kunagi, kui läbi Sahara liikuvate karavanide, peatuskoht. Linnas on ümbruskonna kuulsaim turg ja ilmselt pole olemas asja, mida seal ei müüdaks! Meie buss oli liikunud sinna meile vastu. Meie autojuht sõitis aga millegipärast kõige aeglasemalt! Ja ilmselt oli unustanud koha kuhu meid viia või polnudki temale seda öeldud või läks lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Igal juhul viis ta meid inimtühja kohta ning oli siis äärmiselt üllatunud, et seal kedagi polnud. Aga kiire telefonikõne ja sai ka tema teada, kuhu oleks meid pidanud viima.

Enne edasi sõitmist käisime vaatamas Moulay Ismail ibn Sharifi sünnikodu ehk tema isa ksari (kindlustatud loss; marokolastel on iga hoone jaoks eraldi nimi, nt lihtsalt kindlustatud elamu on kasbah), millel nimeks Ouled Abdelhalimi. Molay Ismail oli sultan 17. sajandil ning oma 55 aastase valitsusajaga on ta kõige pikemalt valitsenud sultan Marokos. Praegune palee on ehitatud uuesti 1900. aastal tema järglaste poolt. Loss on pikka aega seisnud tühjana või olles osati eluasemeks juhuslikele elanikele. Hetkelgi elab hoone ühes osas pisikene hallipäine vanadaam, kelle elutoast pidime lossiga tutvudes läbi astuma. Viimastel aastatel on lossi hakatud restaureerima. Välimised müürid on korda tehtud ning lammutatud sisehoovist isetekkelised hurtsikud. Rissani paleed ei saa loomulikult suuruselt võrrelda linnades asuvate valitsejate lossidega.

Kuid ometi on paleed kutsutud kohalikuks Alhambraks. Siin on väga hästi esindatud Maroko ehituskunsti olemus. Jaheda ja varjulise siseõue ümber nelinurkselt paiknevad ruumid, hobuserauakujulised nikerdatud ukse- ja aknakaared, mosaiikkaunistused, kirkalt värvitud laed jne. Suurejooneline sissepääs, mille kohal keerulised kaunistused, viib lagunevate tubade labürinti. Kahes toas on siiski säilinud imelised maalitud laed. Jalutasime ajaloolise ja nüüd juba laguneva palee läbi. Mulle väga meeldis: veidi vana ja väsinud kuid seda nostalgilisem ja romantilisem! Paar kilomeetrit ksarist eemal on ka mausoleum kuhu  Mulay Ismaili isa maetud on.

Täna sõitsime ringi iidsetel berberite asualadel. Enamus maast oli elutu kõrb. Kuid oaasides ja kohtades, kus vähegi niiskust, kasvavad datlipalmid. Datlipalm on kohalikele olnud sadu aastaid kõige vajalikum saadus siinsetes karmides oludes ellu jäämiseks. Sõitsimegi läbi Tafilateti palmisalu, mis on siinse piirkonna üks lopsakamaid ja ilusaimaid oaase. Siin kasvab umbes 800 000 datlipalmi, mis kuulsad oma viljade poolest. Ühelt puult võib saaki saada 30-100 kilogrammi. saagikoristus on suurejooneline vaatemäng: iga omanik ronib palmi latva ja nende matśeetede häältest kajavas salus kukuvad puude otsast alla suured oranžid datlikobarad. Pruuniks muutub dattel alles kuivades. Dattel on berberitele õnne ja heaolu sümbol ning sellel on oluline roll paljudes rituaalides nagu sünni-, abielu- ja matuseriitustes.

Väikese peatuse tegime fossiilide kaevandamise tehases. Kõlab kummaliselt... kuid nii see on. Maroko maapind on endine merepõhi ning seetõttu leidub siin väga palja kivistisi. Ja loomulikult oskavad marokolased selle kohe rahaks teha. On mitmeid tehaseid, mis kaevandavad kivistisi müües neid niisama kivistisena või tehes neist erinevaid tooted: kraanikausse, laudu, toole, töötasapindasid jne. Selline tegevus ei ole küll otseselt lubatud riigi poolt, aga pigistatakse silm kinni, sest kuidagi peavad ju inimesed endale elatist teenima. Ja ilusad on nad tõesti: nii uhkeid kivistisi näiteks Eestist ei leia. Siin on ikka sellised praetaldriku suurused trilobiidid ja muud elukad. Esimest korda elus nägin ka kõrberoosi! Kõrberoosid tekivad tuule ja liiva mõjutustest seleniidile moodustades justkui pruunikaid roosinuppusid. Berberitel on aga oma seletus roosi tekkeks: nimelt pidid need tekkima kaameli urineerimisest liiva sisse.

Sõitsime läbi Tinerhiri Todra kanjonisse. Kanjonis jalutasime mingi osa jalgsi, et imetleda neid tõesti püstloodis kahel pool kitsukest kanjonit kõrguvaid seinu.  Üle jõe minnes, vett oli seal loomulikult nii vähe, et kivilt kivile astudes sai kuiva jalaga üle, käisime tualetis. Selleks oli ilmselt vana ja suursugune hotell, mis tänaseks päevaks tegevuse lõpetanud. Hoone oli aga elegantne ja seal laias vestibüülis ning uhketes koridorides jalutades kujutasin ette kunagisi uhketes kleitides ja kinnastatud käte ja päevavarjudega daame kõndimas. Ainukene tegevus hetkel oli siis tualetiteenuse pakkumine. Veevärki majas ei olnud enam ammu, WC-s raha korjanud meesterahvas jalutas ringi veeämbriga. Tundus, et seda tualetti saab rahvale müüa seni, kuni jões veel natukenegi vett jagub.

Kuna veega on Maroko kõrbealadel tõesti väga kehvasti - aastaringseid jõgesid või järvi siin pole ning vihma ei saja, siis on marokolased aastasadade jooksul mõelnud välja omapärase niisutussüsteemi. Maroko lõuna- ja idaosas on palju oaase, kuid nende eksistents sõltub vee olemasolust. Vett saadakse kas põhjaveest, see tõuseb looduslikult pinnale liivaluidete jalamil, pumbatakse üles arteesiakaevudest või juhitakse khettara´dena tuntud maa-aluseid kanaleid mööda oaasidesse. See selgitab, miks oaasid asuvad reastikku piki põuaseid orge. Ebasoodsas ümbruses asetsevad oaasid kujutavad habrast ökoloogilist keskkonda, mis püsib vaid tänu inimese lakkamatule sekkumisele. Käisime meiegi neid kaeve vaatamas. Õues oli aga alanud siin nii tavaline liivatorm. Kui maa alt välja ronisime oli torm läinud päris hulluks ning nähtavus oli kehv.

Õnneks sõitsime meie nüüd Saharast jälle kaugemale ehk ookeani poole tagasi ning torm jäi selja taha. Teele jäi linn nimega El-Kelaa M´Gouna - Maroko roosipealinn. Teeäärses kohvikus sõime lõunat. Lõunasöögi tegi Mohamed meile välja, et saaksime proovida kõik kohalikku pitsat, aga oli see nüüd tuvi või kaamelilihaga pirukas, ei mäleta enam. Ainult joogid pidime ostma söögi juurde ise. Ja nüüd oli just selline hetk, kus tundus maailma kõige parema joogina külm Coca-Cola. Tavaliselt ma küll selliseid jooke ei joo. Kuid ühel hetkel on ka selle jaoks oma aeg! Ööbima sõitsime endisse Prantsuse võõrleegioni garnisonilinna keerulise nimega Ouarzazate.

Hotelli jõudes oleksime sattunud nagu ajas sada aastat tagasi koloniaalaega. Uhked koridorid, trepid ning toad. Eraldi vannituba ja WC. Seda viimast otsisin muidugi tükk aega...  kuni lõpuks leidsin kapist! Mohamed tegi meile jälle õhtusöögi välja. Oli tema ema sünnipäev! Ja siin hotellis oli võimalik osta ka alkoholi, mis ramadaani ajal muidu kogu riigis keelatud ning võimatu on. Osad meie laudkonnast võtsid söögi juurde veini, osad õlut. Suudan üldjuhul alati teha sööki-jooki puutuvates asjades valesid valikuid, kuid täna vedas: kohalik vein ei kõlvanud üldse juua kuid õlu oli väga hea!

Raha kulutasin täna postkaardile ja margile 2 eurot, lõunasöögi juurde coca-cola ja kohv 3 eurot ning maksin ära eilse õhtusöögi ja homse lõunasöögi 22 eurot. Kokku siis 27 eurot.