Thursday, June 16, 2022

KEVAD MAROKOS - VIIES PÄEV!

 

 VIIES PÄEV - 21. aprill 2022!

Pool kaheksa hommikusöök. Edasi ootas meid sõit Kesk-Atlase mägedesse. Marokos võib kogeda põhimõtteliselt kõike: mäesuusatamisest kõrbematkadeni. Meil oli vaja ületada Kesk-Atlase mäed. Teele jäi ka Maroko ainukene õunapuuaedade piirkond - mujal on lihtsalt liiga kuum! Ning täna nägime isegi jõgesid, kus leidus vett! Muidu on Marokos enamuses jõgedes vett vaid varakevadisel ajal mil mägedes lumi sulab. Meie jaoks on aprilli lõpp muidugi kevad oma parimates päevades, kuid siin on ta juba üsnagi mööda saamas. Veega on Marokos aga üldse kehvasti - elanike varustamine puhta veega on problemaatiline. Riik on mõelnud ja kaalunud küll igasuguseid võimalusi mageda vee leidmiseks. Hetkel on arutatud merevee magestamist, mida paljudes riikides ka juba tehakse. Millegipärast pole siin aga tegudeni veel jõutud.

Esimeseks sihtmärgiks oli Ifraine - 1929. aastal rajatud euroopalik kuurortlinnakene. Meie mõistes sõidetakse kuurorti puhkama ikka soojale maale. Marokos aga vastupidiselt pagetakse kuuma eest kõrgemale mägedesse. Linn asub 1650 meetri kõrgusel ning võib detsembrist märtsini olla lausa lumme mattunud. Maroko kuumades suvedes on see aga mõnusalt jahe paik. Ja otse loomulikult on siin ka kuningas Mohammad VI palee, kes 1995. aastal rajas linna isegi ülikooli, mis on Ifraine´ile toonud kõvasti tuntust juurde. Kuningas on üritanud pikalt propageerida haridust ning võimule saades lubas võidelda ka korruptsiooniga. See viimane pole küll õnnestunud. Kuid hariduse edendamiseks ja naiste õiguste kaitseks on Mohammad VI siiski nii mõndagi ära teinud. Näiteks veel 1958. aastal võeti Marokos vastu perekonnaseadus, millega oli lubatud mitme naise pidamine ja sundabielu.

Tänasel päeval on aga ka Marokos lubatud naistel reisida, kõrgharidust omandada, ettevõtet asutada, lahutust algatada jne. Meil tekib siinkohal surmkindlalt muidugi küsimus (mul vähemalt tekkis), et kuidas üldse on võimalik, et selliste iseenesest mõistetavate asjade jaoks peaks 21. sajandil veel kelleltki loa saama!? Naiste kirjaoskuse protsent on tõusnud lausa kuuekümne peale. 2013. aastal keelati Marokos burkade tootmine - kaudne vahend ning abinõu nende kandmise vähendamiseks. Otseselt ei saa ära keelata burka kandmist, see tekitaks teatud ringkondade poolt kõvasti protesti ning ilmselt isegi rahutusi, aga kui neid riigis ei toodeta, siis loodetakse selle mõjul nende kandmise vähenemist. Sisse toomisel on kindlasti nende hinnad kallimad ning kättesaadavus kehvem. Ehk siis proovitakse kaudselt riiki ilmalikustada ning muuta ajaga kaasas käivamaks.

II maailmasõja ajal oli Ifraine´is sõjavangide laager. Tänasel päeval asub kunagise vangla hoones Maroko Justiitsministeeriumi puhkekodu. Jalutasime natukene ringi linnakeses, aga ega siin väga midagi vaadata ei olnud. Vaikne, rahulik, võiks öelda, et isegi välja surnud linn. Ja natukene jahe oli siin tõesti. Kohvikus tegime Nataljaga peatuse hea kohvi joomiseks. Ifraine´ist edasi sõites lootsime peatuda ahvide elupaigas. Maroko mägede seedrimetsades elavaid makaake soovisime meiegi näha. Ning ega me pettuma ei pidanud. Varsti pärast Ifraine´i pidaski bussijuht bussi kinni kohas, kus tee ääres päris suur ahvikari. Meie giid Mohamedil olid ettenägelikult kaasas pähklid ahvide ligi meelitamiseks. Et meie saaks neid siis pildistada. Kõik ikka turistide meeleheaks! Huvitav nende makaakide puhul on see, et neil ei ole saba ja erinevalt näiteks Aasias kohatud makaakidest on siinsed äärmiselt rahumeelsed, sõbralikud ja tagasihoidlikud. Pole ohtu, et mõni neist näiteks su päikeseprillid või kaamera pihta panevad.

Mägedes järjest ülespoole sõites oli kohati isegi lumi metsa vahel vastu helkimas! Minu jaoks oli väga kummaline Aafrikas aprillikuus lund kohata. Tõsi, olen kõvasti lund näinud Kilimandjaro tipus, kuid siin ei olnud me siiski mitte 6000 vaid kõigest 1900 meetri kõrgusel. Aga loodus on siin imeline! Mulle nii meeldib just see avarus! Kui me parasjagu ei olnud seedrimetsade (või iileksitammede) vahel, siis avanesid igale poole lõputud rohelised, kollased, sinised maastikud, taamal Kesk-Atlase tipud ning mõned pisikesed maalilised külad. Lõunasöögi peatuse tegime põhimõtteliselt mitte kusagil - keset lõputut ja tühja tasandikku oli lihtsalt üks restoran... Aga seal restoranis müüdi kaameli ahjupada ehk juba tuntud tagine. Meie neljasest seltskonnast (tänaseks päevast oli kuskilt jäänud meile külge nimi neli musketäri), proovis Monyca selle ära. Saime igaüks tükikese ka maitsta. Liha oli väga hea, aga ausalt öelda, kui ei oleks teadnud, et see on kaamel, oleks võinud seda süüa sama hästi kalkuni või loomaliha pähe. Või kasvõi jaanalinnu.

Pärast lõunat edasi sõites hakkas maastik muutuma. Ammu juba olid kadunud metsad, siis üldse puud ja varsti kogu rohelus. Sõitsime järjest Aafrika sisemaa ehk Sahaara kõrbe poole. Mida rohkem Sahaara poole jõudsime seda rohkem liikusime Maroko põlisrahvuse ehk berberite iidsete asualade suunas. Maroko elanikest moodustavad berberid 30%. Alates aastast 2011 on berberi keel ka ametlikult riigikeel araabia keele kõrval. See on tekitanud aga palju vastuolusid suurema osakaaluga rahvuse ehk araablastega. Kes on küll sisserändajad, võiks öelda, et isegi iidsete berberite alade vallutajad (berberid on siinsetel aladel elanud juba aastatuhandeid), kuid sellele vaatamata arvavad endid olevad justkui need õigemad ja paremad sorti marokolased.

Viimase aja vastuolud on saanud alguse siis sellelt pinnalt, et riigi ametlikke keeli peavad kõik lapsed õppima! Aga araablased on arvamusel, et nende lastel pole mingit vajadust õppida berberi keelt kui nad juba oskavad araabia keelt. Sellest peaks piisama. Seetõttu on järsult suurenenud erakoolides käivate laste arv, kus millegipärast ei "sunnita" vaeseid lapsi berberi keelt õppima. Mis on küll kummaline, sest näiteks Eestis läbivad erakoolide lapsed täielikult ka riikliku õppekava. Lihtsalt lisaks saavad nad veel igasuguseid aineid. Marokos on siis vastupidi... erakoolide lapsed saavad vähem! Vimm on siiski vastastikune: berberid ei saa samuti araablastega läbi ning tihti keelduvad demonstratiivselt ka ise rääkimast araabia keelt.

Berberitel on erilise au sees ema. Ema peab austama kolm korda rohkem võrreldes näiteks isaga. Araablastel, tegelikult võib lausa tõmmata võrdusmärgi araablaste ja moslemite vahele, jälle isa. Berberid on kaunite näojoonte, tõmmu naha ning sageli siniste või roheliste silmadega. Nad tunnevad nii musta kui valget maagiat ning teavad rohtu kurja silma vastu. Berberid maetakse koos oma ehetega, mis on maailmakuulsad, ning asetatuna looteasendisse koos jaanalinnumuna koortega. Samuti peaaegu kogu Põhja-Aafrika arhitektuur tugineb berberite loomingule - tugev, kindel ja praktiline. Kahe jalaga maas nagu berberid isegi.

Pärast Ifraine´i olime sõitnud läbi Azrou, Timahdite, Zeida, Midelti, Errachidia ja lõpuks jõudsime Erfoud´i. Viimane oli meie tänase päeva sihtkoht bussiga. Sealt edasi bussiga enam ei pääsenud ja pidime istuma ümber maastikuautodele, et sõita päris kõrbesse ööbima. Kõrbehotelli. Mina ei olnud kunagi varem kõrbes käinud ning seega olin eriti elevil. Juba tükk aega enne reisi kujutasin ette neid imelisi liivaluiteid, mis fotodelt ja filmidest nähtud. Hotell oli rajatud vana karavanserai eeskujul, mis on siis kunagine rändurite öömaja kõrbes.  Karavanserais peatusid  kunagi ammustel aegadel rändkaupmehed oma kaamelite karavanidega. Tegemist on kõrge müüriga (pidi kaitsma kaupmehi röövlite rünnakute eest) ümbritsetud hoonete kompleksiga millel suur siseõu.

Hooned on ehitatud tavaliselt kergele puitsõrestikule laotud looduslikust punasest savist. Seetõttu ongi Marokos enamus hooned kergest roosakast toonist kuni punaseni. See on oluline sellegi tõttu, et Maroko kiiskavas päikesevalguses oleks väga valus vaadata näiteks valgeid maju, mis peegeldaks pimestavalt heledust tagasi. Kergelt punakas või kollakas toon aga summutab päikesekiired ning need ei peegeldu tagasi kaitstes seega inimeste silmi. Oma karavanserai juurde jõudsime natukene aega enne päikeseloojangut. Osad inimesed meie grupist läksid kaamelitega sõitma veel. Mind selline asi siiski hetkel ei kõnetanud absoluutselt. Võib-olla kusagil mujal ja teisel ajal. Toad olid uskumatult lahedad! Kõik oli meisterdatud savist: voodi, lauad, toolid, kraanikauss jne. Kuivanud savil on teadupärast omadus määrida ja seetõttu olid siseruumides savipinnad üle lakitud.

Giid oli hoiatanud meid enne skorpionide eest, et vaataksime oma toa kindlasti igaks juhuks üle. Natukene kõhe oli, aga kuidas seda ikka vaadata!? Hea küll, tõstsin korra teki üles voodilt ja veendusin, et teki all tõesti midagi soovimatut polnud. Kell kaheksa läksime õhtust sööma sisehoovi basseini äärde. Söök oli imeline! Eriliselt hea oli pakutav lambaliha. Söömise taustaks esines meile kohalik trummide bänd. Päris tore oli! Maarja oli kohalikult hotelli töötajalt pärinud täpsemalt nende skorpionide kohta ning saanud teada, et praegusel ajal on see küll asjatu hirm: on veel liiga külm ja need ohtlikud ja hirmsad elukad on peidus ega liigu ringi!

Raha kulutasin täna ainult 10 eurot lõunasöögile!

No comments:

Post a Comment