KEVAD MAROKOS - SEITSMES PÄEV!

SEITSMES PÄEV - 24. aprill!

Täna hommikul ärkasin kell viis lindude kisa peale. Tahtsin aga edasi magada ja kõrvatropid olid selles suureks abiks! Veel paar tundi mõnusat und ja siis kohvrit pakkima. Täna võtsin oma asjad kõik kohe toast kaasa. Igavesti pikk tee oleks olnud pärast sinna tagasi marssida. Pärast hommikusööki kell 8.30 startisime Atlase filmistuudiosse. Pindalalt on see maailma suurim filmistuudio. Suurem osa stuudio maa-alast asub ümberkaudsetes mägedes ning kõrbes, mis võimaldab filmida väga eriilmelisi linateoseid. Atlase stuudiotes on filmitud sellised filmid nagu "Niiluse kalliskivi", "Aladdin", "Muumia", "Gladiaator", "Babülon", "Troonide mäng" jne-jne. Ning isegi üks Bondi film!

Filmistuudio ees võttis meid vastu maotaltsutaja. Või siis pigem tantsitaja. Mina teadsin seni, et madusid pannakse tantsima vilepilli ehk mingit sorti flöödiga, kuid siinne meesterahvas kasutas selleks trummi. Ja ega tegelikult vahet polegi - madude kuulmine pole just kõige parem. Aga tajuvad hästi igasugust vibratsiooni. Nii, et kui selle järgi võtta, peakski trumm olema just see kõige parem ja õigem valik. Kuid maod olid uimased, täiesti arusaadav sellises kuumuses, ega tahtnud teha sugugi mitte seda, mida nende peremees oleks hea meelega näinud neid tegemas. Trummimängimise vahepeal üritas ta neid natukene ergutada käega. Kuigi palju sellest kasu polnud. Saan loomulikult aru, et maotaltsutamine on paljudes maades iidne traditsioon, kuid ma sellele vaatamata ei poolda igasuguste loomade dresseerimist. Ka mitte madude, kes kindla peale on pälvinud üsna väheste inimeste poolehoiu.

Filmistuudios tehti meile väike ekskursioon. Tänu paljudele filmitegijatele, kes olles siia üles ehitanud võttepaiga, selle pärast filmimise lõppemist Atlase stuudiole maha müüvad, ongi siin üht-teist vaadata, mistõttu filmistuudio on päris arvestatav sihtpunkt turistidele. Hämmastav kuidas kipsi, penoplasti, makroflexi, teibi ja muude käepäraste vahenditega on võimalik ehitada praktiliselt kõike! Osa neist asjadest tuleb päris kenasti välja ka. Näiteks tüüpilise berberi linna koopia oli fantastiline oma tõepärasuses! Selles veendusime natukene hiljem külastades üht maailma kuulsaimat berberite linna, kus saime võrrelda seda filmistuudio omaga. Jalutades seal tegelikult siis võltslinna tänavatel, mis on ainult õige natukene väiksemad kui tegelikkuses ehk siis päris linnas, olin väga hämmeldunud selle üsna tõepärase õhustiku üle. Tõesti tekkis tunne, et olengi rännanud ajas mõned sajad aastad tagasi.

Mõned asjad suudavad siiski rikkuda üldise väga hea mulje - Egiptuse tempel ei kannatanud isegi vaadata. Kunagised vaaraod peavad küll oma hauakambrites teise külje keerama! Atlase stuudio ehitati 1983. aastal Mohamed Belghmi poolt. Sellest alates on toimunud pidev laienemine. Stuudiol on väga hea asukoht, mis jäljendab paljude riikide looduskeskkonda, võimaldades neil seetõttu just siin stuudios filmida, mis on kindlasti lihtsam ning odavam, kui päris loodusliku koha otsimine ning sobiva ilma (või Eesti puhul isegi aastaaja!) ootamine. Ekskursioon oli päris hea, kestis umbes tund aega. Kui saime stuudio vaadatud hakkasime nüüd juba ookeani poole tagasi sõitma.

Oleme sõitnud mööda mitmetest pikkadest järjekordadest reisil olnud päevade jooksul. Täna selgitas Mohamed meile nende põhjuse: ramadaani puhul jagab kuningas vaestele raha ning kätte saab selle postkontorist! Sellest siis need järjekorrad! Meie külastasime järgmisena aga ilmselt ühte kõige kuulsamat Maroko vaatamisväärsust ja keerulise nimega linna Ait Benhaddou. Keerulise selles mõttes, et selle nime puhul kohtasin ma Marokos viibimise ajal vähemalt viit erinevat nimekuju. Peale just nimetatud variandi oli kõige levinum kolmest erinevast nimest koosnev variant: Ait Ben Haddou. Linn on UNESCO kultuuripärandi nimekirjas aastast 1987 ning parim näide siinsest traditsioonilisest arhitektuurist. Loomulikult tahab sellist suurepärast võimalust, kus on kaks võttepaika (just külastatud Atlase stuudio siis teine) lühiajalise autosõidu raadiuses, kasutada filmitööstus. Nii ongi linnas tihti filmivõtted ja paljud filmid on tehtud mõlemas kohas: Atlase stuudiotes ja siinses linnakeses.

Linn on rajatud roosakale liivakivikünkale Mellah´i vadi vasakul kaldal. Samas toonis on majad. Maroko, tegelikult algselt ikkagi berberi, arhitektuurile on iseloomulik natukene ülespoole ahenevad müürid, mis annab hoonetele täiusliku väljanägemise. Linna pääseb jalgsi üle jõe teisele kaldale hiljuti rajatud külast. Tavaliselt jões vett ei ole välja arvatud talvel ning varakevadel. Selleks ajaks on rajatud siiski ka sild üle jõe. Ait Benhaddou on maaliline väga väike ja kompaktne linnakene, mida kohalikud ise nimetavad aga hoopis külaks. Meie mõistes muidugi linn. Meil on külas majad vahel poole kilomeetriste vahedega. Aga siin on ka külas siis majad umbes poolemeetriste vahedega!

Ait Benhaddou on kindlustatud linn ehk ksar, mis rajatud 11. sajandil Almoraviidide perioodil. Hetkel arvatakse küll, et üksi hoone ei ole hilisemast ajast kui 17. sajand. Kuid uued hooned on ehitatud kasutades samu ehitusvõtteid ja kujundust. Berberite majad ehitatakse kohalikust pinnasest ehk savist. Seetõttu need igavesti ei kesta. Väga tugev vihm võib maju kahjustada selliselt, et lihtsam on jätta vana linn maha ning ehitada kõrvale uus. Sellised vanu, lagunenud ja maha jäetud linnasid uue linna kõrval nägime päris palju. Ning lõpuks saab maha jäetud majadest ju taas pinnas. Sellest ajast alates, kui Ait Benhaddou on UNESCO nimistus on nii mõnedki majad restaureeritud. Linn koosneb kasbah´idest ehk kindlustatud majadest. Kasbah´id on pikalt täitnud kindluse rolli, olles rünnakute eest inimestele ja loomadele varjupaigaks ning pakkudes kaitset külma ja muude ohtude ees.

Aadliresidentsi või perekonna elukoha ülesandeid täitev kasbah on nelinurkset plaani järgiv aukartustäratav ehitis. Ja kui mägedes  üksikult asuvad kasbahid on tugevad ja paksude müüridega, siis lõunapoolsete oaaside omad ja linnades (juba linnamüüri sees) paiknevad, on sihvakama kujuga. Välismüüri neljas nurgas on sakmelised kroonitud tornid. Ait Benhaddou linn koosnebki suures osas just sellistest majadest. Müüride ülemised osad on kaunistatud geomeetriliste mustrite, sisselõigatud motiivide ja tambitud savisse tahutud petikkaartega. Tihti olid laed kaunistatud imeliste maalingutega. Ait Benhaddou oli väga tähtis kaubalinn läbi Sahara liikuvatele karavanidele asudes peamise kaubatee ääres.

20. sajandil aga Saharat läbivate kaubateede tähtsus ning olulisus kadus ja rahvastik hakkas kiiresti vähenema. Hetkel elab linnas vähem kui kümme perekonda. Viimasel ajal on küll püütud meelitada inimesi tagasi vanasse linnaosasse, isegi jalakäijate sild üle jõe, ehitati 2011. aastal, just selleks, et meelitada inimesi tagasi kolima vanasse linna. Jalutasime linna läbi mööda kitsaid tänavaid. On ikka imeline paik küll! Ait Benhaddou on ilmselt kõige tuntum Maroko sümbol. Isegi kui ei tea tema asupaika, nime ega muud taolist, siis vähemalt on pilt silme ees ning teadmine, et Maroko - see ongi just see paik! Vähemalt minu jaoks oli see nii enne siia tulekut. Uude linna tagasi tulime juba üle silla. Minnes jalutasime otse läbi kuivanud jõe. Järgmisena ootasid meid aga vaibakudujad. Loomulikult on Maroko kuulus oma pärsia vaipade poolest! Meie külastasime pisikest vaiba kudumise töökoda, kus töötasid kudujatena ainult naised. Naised kudusid, omanik rääkis meile vaipade tootmisest ning müügist. Otse loomulikult olid kõik vaibad kuidagi eriliselt ilusad. Hinnad ka! Aga saan täitsa aru: ühe vaiba kudumiseks täieliku käsitööna kulub meeletult tunde. Vastavalt sellele ka hind, mis usun, on õiglane. Mõned väiksemad vaibad isegi osteti meie grupi poolt. Meie Maarjal oli väga selge soov ja tahtmine, kuid täpselt sellist vaipa ei võlunud nad kuskilt välja. Ja loomulikult on nad alati lahkelt valmis omalt poolt kauba kulleriga kasvõi teise maailma otsa saatma.

Tänane lõunasöök oli Marokos seni kogetuist parim! Aga mis see oli, ei mäleta mitte! Järgmise lühikese peatuse tegime Taroudant´is. Linna nimi tähendab lauset "mu lapsed on läinud". Ronisime hästi säilinud linnamüürile ning jalutasime seal natukene. Õhtuks jõudsime välja juba Maroko ühte kõige kuulsamasse kuurortlinna Agadiri. Hotell asus peaaegu ranna ääres. Saime oma toad kätte; õnneks olime nüüd ka siin hotellis kaks ööd. Viisime asjad tuppa ja läksime Nataljaga mere äärde. Natalja tahtis kohvi ja mina veidikene süüa. Meeletult palju kohalikke oli rannas! Kuna väljas juba pime ja päike ammu loojunud, siis ramadaan selleks päevaks lõppenud ning perekondade kaupa olid inimesed väljas õhtust söömas ja piknikke pidamas.

Minul kulus täna lõunasöögile 12 eurot ning õhtul kohvikus 5 eurot. Kokku 17 eurot.