KEVAD MAROKOS - KÜMNES PÄEV!

KÜMNES PÄEV - 27. aprill 2022!

Marrakechiga tutvumist alustasime pool kümme jalutuskäiguga vanalinnas. Linna tähtsust läbi ajaloo näitab kasvõi see, et Marrakech on andnud nime Maroko riigile. Enam kui kaks sajandit on see Sahara, Altase ja Antiatlase mäestiku vahelisel ristumispunktil asuv berberi linn olnud võimsa impeeriumi süda. Tänasel päeval on Marrakech küll suuruselt ja tähtsuselt kolmas linn Marokos, kuid külastajaid lummavad endiselt muinasjutulised paleed ja varjulised palmisalud, mis on teinudki linnast ühe külastatavaima kogu riigis.

Sahara Almoraviidid rajasid Marrakechi 1062. aastal. 1106. aastal lasi Ali ibn Yusuf Andaluusia käsitöölistel ehitada pealinna paleed ja mośeed. Rajati ümber linna kaitsevallid ning khettara´ad (maa-alused niisutuskanalid). Marrakechi kaitsevall on Maroko kõige muljetavaldavam linnamüür. Hästi säilinud kindlustused ümbritsevad vanalinna ning sealseid paleesid ja aedu. Tambitud pinnasest müür on 19 kilomeetrit pikk, kuni 2 meetrit lai ja 9 meetrit kõrge. Müüris asuvad väravad on osa taas äärmiselt kauni mauri arhitektuuri näited. Müüril saab ka jalutada. Parim aeg on selleks varahommik või päikeseloojang, sest siis vahelduvad müüri soojad ookrikarva toonid vastavalt valguse muutumisele. Õhtul on müürid näiteks roostekarva tooni. Ja mõnikord hoopis roosad.

1147. aastal hõivasid linna Almohaadid ning rajati mauri arhitektuuri meistriteos Koutoubia mośee. Pärast Almohaadide dünastia langust tulid võimule Fesi Mariniidid ja üle 200 aasta püsis Marrakech nüüd muutumatuna. Linn hakkas taas kosuma alles 16. sajandil pärast Saadiidide võimuletulekut ning seda kõige silmapaistvamalt Ahmad al-Mansuri ajal. Seda kuldset ajastut tähistavad Saadiidide hauakambrid, Ibn Yusufi medrese ja Palais el-Badi varemed. 1668. aastal langes Marrakech Alaviidide kätte, kes tegid pealinnaks Fesi ning seejärel Meknese. Marrakech kaotaski nii suure osa oma tähtsusest.

Esimese asjana külastasimegi kuulsaid ja imelisi Sadiidide hauakambreid, milles on mõned kaunimad näited Maroko islami arhitektuurist, mis vastanduvad täielikult Almohaadide arhitektuuri lihtsusele oma suurustleva, suurejoonelise ning üle pakutud stiiliga. Sadiidid ehtisid kalmistuarhitektuuri sama uhkelt nagu kõiki muid ehitisigi. Samal kohal on asunud nekropol aga juba Almohaadide perioodil alates 1145. aastast, sama surnuaia võtsid üle Mariniidid ja siis Sadiidid. Viimaste hauakambrid on pärit 16. sajandi lõpust kuni 18. sajandini. Austusest surma vastu ning suurest soovist kustutada kõikide oma eelkäijate jäljed (ilmselgelt oli see viimane olulisem!), lasi juba meilegi tuttav Alaviidide sultan Mulai Ismail püstitada hauakambrite sissepääsu ümber müüri, mis need sulges.

Alles 1917. aastal avati hauakambrid külastajatele. Müüride vahel asuvas aias on Allahi paradiisi sümboliseerivate lillede vahel kaks mausoleumi. Esimeses, uhkes ja suurejoonelises ehitises, puhkab Ahmad al-Mansuri (1578-1603) oma järeltulijatega. Mausoleum koosneb kolmest saalist: esimene on palvesaal; keskset saali, mauri arhitektuuri tippteost, kroonib tähelepanuväärne kärgvõlvidega lehtkullaga kaunistatud seedripuust kuppel, mis toetub kaheteistkümnele marmorsambale, kus ruumi keskel puhkavadki lahkunud; kolmas saal on tuntud kolme niśi saalina, ehitud sama luksuslikult ning seal asuvad noorte valitsejate hauad. Teine hauakamber on palju tagasihoidlikum. Puhkab seal 1591. aastal surnud Lalla Messaouda, Ahmad Kuldse ema. Lalla´ks kutsutakse valitseja naist, ema, õdesid ning tütreid. Praeguse kuninga, Mohammad VI, naine on näiteks Lalla Salma.

Hauakambritesse päris sisse täiesti arusaadavatel põhjustel ei saa. Saab neid piiluda avatud uksest. Nii siis käisimegi korda-mööda uste peal seda ilu uudistamas. Kogu see hiilgus on ikka hämmastav tõesti: et isegi surnutele ehitades kulutatakse nii palju ja nähakse nii palju vaeva. Meie puukirstu ja kaevatud hauaga ning lihtsa ristiga kalli kadunu peatsis ei anna isegi võrrelda mitte! Aga järgmisena ootas meid berberi apteek. Koht, kus iidsete berberi retseptide ja tarkuste järgi, valmistatakse igasuguseid raviomadustega kosmeetikatooteid. Üheks põhiliseks koostisosaks on loomulikult taas argaaniaõli. Müügimees tegi toodete tutvustamisel head tööd! Isegi nii head, et minagi ostsin päris mitmeid kreeme ja muid totsikuid küll endale, küll kingitusteks. Argaaniaõli tehase hindadega, kus varasemalt olime käinud, võrreldes maksid siin tooted ikka väga palju vähem. Ning tagantjärele võin öelda, et need tooted on tõesti kõik super head!

Nüüd ootas meid Marrakechi teine pärl - Bahia palee! Paleekompleksi ehitasid 19. sajandil kaks võimsat suurvesiiri - sultan Sidi Muhammad ibn Abderrah vesiir Si Musa ja tema poeg, sultan Abd al-Azizi vesiir Ba Ahmad. Nimedega on neil siin muidugi keeruline! Neid kõiki ei suuda keegi meelde jätta, hääldada ega kirjutada peast. Si Musa rajatud vanemas osas on toad paigutatud ümber marmorsillutisega siseõue. Ba Ahmadi ehitatud uuem osa on tohutult suur palee, mille luksuslikud toad avanevad siseõuedesse, kus kasvavad puud. Et palee tüsedal isandal oleks lihtsam ringi liikuda asub suurem osa eluruumidest esimesel korrusel. Kõige suurem siseõu on sillutatud marmoriga, ääristatud uhkete kannelüüridega sammasgaleriiga ning keset õue on kolm imelist purskkaevu. Õu, mida kunagi kasutasid sultani konkubiinid, asub kõige suurema, arabeskidega kaunistatud seedripuidust laega luksusliku vastuvõtutoa vastas.

Sellist luksust ja suurejoonelisust annab ikka otsida! Kui palju on ammused meistrimehed viitsinud vaeva näha ja nikerdada kogu seda kivi- ja puupitsi, ladunud neid mosaiike jne-jne. Tänasel päeval ei viitsi mitte keegi selliseid maju ehitada ja minul on sellest oi kui kahju! Loomulikult palgati Bahia palee ehitamiseks riigi parimad käsitöölised. Kasutati kallihinnalisi materjale: Meknése marmorit, Kesk-Altase seedripuitu ja Tétouani keraamilisi plaate. Põhjusega valis Prantsuse protektoraadi ajal marssal Lyautey endale elamiseks just Bahia palee.

Palee juurest läksime edasi Menara aedadesse. Ligi 90 hektaril kasvavad jahedat varju pakkuvad õli- ja viljapuud. 12. sajandil kaevati aia keskele tohutu suur bassein varustamaks Almohaadide sultaneid veega. 19. sajandil lasi valitsev sultan aia korda teha ning ehitas basseini äärde paviljoni, kus sultanid korraldasid romantilisi kohtumisi. Väidetavalt heitsid nad igal hommikul vette konkubiini, kellega olid eelmise öö veetnud. Ning enne mingit meredessanti olevat siin basseinis millalgi ka sõdureid ujuma õpetatud. Kui palju sellest tõsi on, on keeruline öelda. Jalutasime aias ringi. Roose oli siin meeletult palju. Keegi peab neid ju hooldama ja kastma. Sellises kliimas on iga rohelise taime elus hoidmine ikka meeletu töö ja vaev.

Lõunat sõime täna restoranis, mis uhkuselt ei jäänud palju alla Bahia paleele! Mis sest, et siin ainult võlts kuld ja kard oli. Aga sellele vaatamata oli siinsel, tänava kohal kõrguval, rõdul mõnus ja väga ilus istuda: Mohamed oli sellel korral suutnud saavutada selle, mis ei õnnestunud Meknés´is. Kogu meie grupp sai lauad rõdule! Pärast sööki suundusime suuki´desse ehk turgule, kus saime mõned tunnid veeta. Maroko vanade linnade traditsioonilised turud ei erine üksteisest väga palju. Ka Marrakechi turg on sarnane näiteks Feśi omale. Nii paigutuse kui ka müüdavate kaupade poolest. Minul oli täna turul üks eesmärk: leida Katariinale ja Eliisabetile püksid! Sellised kokku õmmeldud, lillemustrilisest kangast püksid, mis seotakse esimene pool seljataha kinni ja tagumine pool ette kinni. Tõin kunagi sellised endale Indoneesiast. Tüdrukud olid neist väga vaimustuses ja palusid nüüd otsida neile ka taolised.

Imekombel siin neid müüdigi päris mitmes kohas. Uurisin hinda: esimeses kohas küsiti peaaegu 25 eurot paari eest, paaris järgmises 12 eurot paar. No, Aasia hinda pole mõtet siit lootagi, Indoneesias maksin nende eest 7 eurot. Aga ostsin kaks paari pükse ära. Ka 12 eurot paari eest oli minu arust päris normaalne hind. Hiljem selgus muidugi, et kvaliteedi osas jäid need kõvasti alla Indoneesiast tooduile. Jalutasime turul veel ringi natukene. Kui kõik olid sellest kauba virr-varrist juba oimetud soovisime vaid mõnda rahulikku kohvikut, kus istuda ja juua värskelt pressitud apelsinimahla ning tass kohvi. Leidsimegi selleks suurepärase koha Place Jemaa el-Fina väljakul.

Väljak on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja, kui ainukordne ja ebatavaline linnakeskus. Ehkki väljak ei ole midagi enamat kui korrapäratu hooneteta suur plats on see Marrakechi südameks olnud juba sajandeid. Siin kohtab veel ehedat Marokot! Väljakul on aga kahjuks verine minevik - 19. sajandil raiuti siin pea maha kurjategijatel, kellele oli määratud karistuseks surmanuhtlus. Mõnikord hukati siin päevas kuni 45 inimest, kelle pead soolati ja riputati teistele hoiatuseks ja hirmutamiseks linnaväravatele välja. Praeguseks pole sellest õnneks enam jälgegi. Tänasel päeval on hommikuti ja päeval siin turg, kus müüakse põhiliselt ravimtaimi, erinevaid pähkleid ja maiustusi. Pärast päikeseloojangut saavutab elu väljakul aga haripunkti - sellest saab suurejoonelise ja mitmenäolise vabaõhuetenduse toimumiskoht. Väljaku vallutavad muusikud, tantsijad, jutuvestjad, meelelahutajad, hammaste väljatõmbajad, ennustajad ja maotaltsutajad.

Ülevalt, kohviku rõdult, oli kogu seda sebimist päris mõnus jälgida. Tellisime kohvid ja apelsinimahlad. Läbi paari viimase sajandi on mitmed reisisellid seda paika oma reisikirjades kirjeldanud. Isegi tuntud eestlasi on siia jõudnud! Tunnikene mõnusat istumist, siis pidime liikuma hakkama. Kogunesime kella viie ajal Place Jemaa el-Fina väljaku ääres postkontori (sain panna posti oma kaardi kodustele!) ees. Buss ootas meid Marrakechi kõige kuulsama mośee, Koutoubia mośee, kõrval. Hotelli jõudsime täna õhtul samuti suhteliselt vara. Aga oligi vaja asjad kõik kokku pakkida, nüüd jälle lennuki pagasisse minev kohver eraldi. Tänane öö on Marokos meil viimane. Päris kahju! Raha kulus mul täna kosmeetikale 100 eurot, kingitustele 24 eurot, lõunasöögile 12 eurot ning kohvikus 4 eurot. Kokku 140 eurot, millest siis reisi jaoks vajalik kulu vaid 16 eurot!