KEVAD MAROKOS - ÜHEKSAS PÄEV!

ÜHEKSAS PÄEV - 26. aprill 2022!

Täna hommikul oli meil lahedalt aega - hakkasime hotellist edasi sõitma alles 9.30. Esimesena asjana külastasime argaaniaõli valmistamise tehast. Argaaniapuud kasvavad suhteliselt väikesel maa-alal Sousi jõe orus ning Agadiri ja Essaouira vahel. Neid kuiva ja põuase kliimaga poolkõrbelisi alasid asustavatele berberitele on argaaniapuu eluliselt oluline. Puu vilju kasutatakse loomasöödana, seemnetest pressitud õli on asendamatu toidu valmistamisel ja nahahädade leevendamisel ning puit sobib ka küttematerjaliks. Viimase poole saja aasta jooksul on puude massiline maha raiumine põllumaade laiendamiseks põhjustanud aga soovitule hoopiski vastupidise tulemuse: maa on muutunud viljatuks ning kõrb tungib peale endisest kiiremini ja jõulisemalt.

Ei tuldud selle peale, et argaaniapuude võimsad juured kaitsevadki pinnast erosiooni ja kõrbe laienemise eest. Kuivõrd õli pressitakse puu viljadest, siis puud ennast selle käigus ei kahjustada ning mida suurem on nõudlus argaaniaõli järele, seda vähem on puude mahavõtmist muuks otstarbeks. See omakorda kaitseb jälle piirkonda jätkuva kõrbestumise eest, pakub puude alustaimedele varju kuuma päikese eest ning aitab säilitada haruldast puuliiki. 1998. aastal kuulutas UNESCO argaaniapuude kasvukohad Marokos biosfääri kaitsealaks. Kompensatsiooniks puude raiumisele kehtestatud piirangutele hakati toetama argaaniaõli tootmist. UNESCO on aidanud kogu maailmale tutvustada selle eksootilise õli häid omadusi, seda on nimetatud ka Maroko vedelaks kullaks, luues nii argaaniaõlile globaalset turgu.

Kasutades puust ainult viljasid ei kahjusta see kuidagi puud ennast ning suurendades veelgi nõudlust õli järele, väheneb järjest puude maha võtmine, mis aitabki nagu iseeneslikult kaitsta seda haruldast puuliiki, kaitsta piirkonda kõrbestumise eest ning pakkuda vajalikku varju argaaniasalude alustaimestikule kõrvetava päikese eest.  Samas on tõesti tegemist äärmiselt heade omaduste ning kvaliteetse õliga. Argaaniaõli pressitakse viljas olevast seemnest, mis asub kõva koorega pähklis, mida omakorda ümbritseb magusa lõhna, kuid ebameeldiva maitsega viljaliha. Ometi armastavad kohalikud kitsed neid - ronides viljade valmides nende kätte saamiseks osavalt mööda argaaniapuid. Ühes viljas on üks kuni kolm õlirikast seemet. Õlitootmisest üle jäänud pähklikestasid ja seemnepastat kasutatakse loomasöödana.

Seemnetest õli valmistamine on aeganõudev ja töömahukas tegevus, millega iidse kombe kohaselt tegelevad ainult naised. Ka selles tehases, kus meie peatusime, töötasid ainult naised. Paljudele naistele on see ainukeseks viisiks siinses piirkonnas natukenegi raha teenida. Alustuseks tuleb eemaldada kõva koorega pähkel. Siis viljaliha. Seemnest pressitakse käsipressi kasutades välja õli. Toiduõlina on argaaniaõli siin piirkonnas asendamatu. Berberite traditsiooniline hommikusöök on argaaniaõlisse kastetud koduleib. Ka traditsioonilistes maroko toitudes on see asendamatu: omapärase pähklinüansi näiteks kuskuss´ile ja tagine´ile annabk just see. Ameeriklased ja eurooplased on õli hakanud kasutama ka salatites, kala- ja liharoogades jmt.

Küllastamata rasvhapped ja samuti kõrge E-vitamiini sisaldus on peamised põhjused, miks kosmeetikafirmad argaaniaõli nii vaimustunult vastu võtsid! Teatavasti on E-vitamiin üks efektiivsemaid antioksüdante, mis on parim relv võitlemaks nahka vanandavate vabade radikaalidega. Kui uskuda kosmeetikatootjaid, siis on tegu tõelise imevahendiga! Ta sobib kõigile imikust eakateni, ei ummista poore, on vananemisvastane ja reguleerib naha tegevust, kaitseb päikesepõletuse eest, ravib nahapõletikke, ekseeme, psoriaasi ja ärritusi, niisutab, toidab ning pehmendab. Kui uskuda kõike seda, mis meile kokku räägiti argaaniaõli suurepärastest omadustest! Suur osa sellest muidugi vastab ka tõele. Olles reisilt tagasi jõudnud ning saanud seda suurepärast õli ise proovida, olin samuti vaimustuses! Ning just selles osas kui hästi ja kiiresti see nahka imendub. Argaaniaõlile iseloomulik pähklilõhn mulle küll eriti ei meeldi.

Õlitehasest tulles sõitsime Essaouria´sse. Enne vanalinnaga tutvumist käisime ookeaniäärses restoranis lõunat söömas. Söök oli siin üsna kehv, aga selle eest väga kallis! Vaade ookeanile aga lummav. Jalutasime veidi aega rannikut pidi ja siis suundusime lõpuks edasi Essaouria vanalinna, mis oma valgeks lubjatud seintega majade ning avaratesse haik´idesse (põhimõtteliselt on naised mässitud varbaotsast pealaeni heledasse jämedakoelisse kangasse, milles vaid pilu silmade jaoks) riietatud naistega on tüüpilisemaid ja lummavamaid Maroko linnasid. Oma asukohast tulenevalt on linnas aasta läbi väga mõnus kliima ning esmaklassilised tingimused näiteks surfajatele, kui sellele vaatamata on jäänud linn massiturismist puutumata. 1970ndate aastate hipide meka on praeguseni kunstnike linn ning populaarne just omal käel reisijate hulgas.

Essaouira on väga vana linn. Juba 7. sajandil eKr rajasid siia oma tugipunkti foiniiklased ning 1. sajandil tegi Juba II linnast purpurpunase kanga tootmiskeskuse. 15. sajandil lõid oma kaubandusliku ja sõjalise tugipunkti siia portugallased nimetades linna Mogadoriks. Päris linn rajati siiski alles aastal 1760, mil Alaviidid otsustasid rajada siia mereväebaasi. Sadama, linna ja kindlustused kavandas kuulus Prantsuse arhitekt Théodore Cornut, kes oli töötanud ka kuningas Louis XV juures. Alates 18. sajandist on käinud 40% Atlandi ookeani liiklusest Essaouira kaudu, mis sai toona tuntuks kui Timbuktu sadam. See oli teiselt poolt Sahara kõrbe tulnud karavanide sihtkohaks, kust viidi kaubad edasi Euroopasse.

Tänasel päeval töötab linnas vaid 500-600 kalurit ning on säilinud traditsiooniline laevatehas, mis valmistab puidust paate. Essaouria on mediina ehk vanalinna on ebatavalise kaootilise tänavavõrgustikuga. Uuemas linnas on aga sirged ja laiad, üksteisega täisnurga all ristuvad, tänavad. Linna puutöömeistreid on olnud kuulsad juba ammustel aegadel, valmistades tänagi veel vanadest kommetest ja töövõtetest kinni pidades, kohalikust elupuust ning selle pahast kõikvõimalikke esemeid. Ühte töökoda ka külastasime: tõesti, ei olnud eset või asja, mida siin ei leidunuks! Ning taas olid nad loomulikult valmis saatma meie ostetud kauba igasse maailma otsa!

Essaouiraga tutvus tehtud, alustasime pikka sõitu Marrakechi poole, kuhu jõudsime suhteliselt hilja õhtul. Hotell oli väga mõnus ja uhke meil sellel korral - veedame siin kaks viimast ööd Marokos. Hotelli lähedal oli suur pood. Viisime asjad tuppa ära ja jalutasime Monyca ja Maarjaga kohe poodi. Ostsime nagu ikka apelsine ja apelsinimahla õhtusöögiks. Täna ka jäätist! Ma ei ole küll sugugi jäätisesõber, aga see kulus küll marjaks ära. Koju ostsin kaasa datleid. Raha kulutasin täna lõunasöögile 7 eurot ja poes 10 eurot. Kokku 17 eurot.