ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 27. aprill 2022!
Hommikul pidime nüüd pakkima kõik asjad kokku selliselt, et suure kohvri saaks anda lennuki pagasisse ära. Järgmiseks kaheks päevaks pidi piisama seljakotti mahtuvatest asjadest. Kummaline, aga kohvri pakkimine ei olnudki nii lihtne - oma arust ei ostnud nagu eriti midagi, tulles ei olnud kohver sugugi üleliia täis... aga nüüd pidin ikka väga korralikult asju pakkima! No minul muidugi võtavad alati suure osa kohvri ruumist ära raamatud. Ma kohe ei oska nendeta! Aga täna oli meil vaadata veel kaks vaatamisväärsust! Alustasime Majorelle´i aiast. Selle aia ja maja rajas prantsuse orientalistlik kunstnik Jacques Majorelle peaaegu neljakümne aasta jooksul alates 1923. aastast pärast seda, kui oli sattunud vaimustusse Maroko loodusest ja inimestest. Kubistliku villa projekteeris prantsuse arhitekt Paul Sinoir 1930ndatel aastatel. Villa oli kunstniku ja tema naise elukoht 1923. aastast kuni nende lahutuseni 1950ndatel. 1980ndatel ostsid Majorelle´i villa moedisainerid Yves Saint-Laurent ja Pierre Bergé, kes nägid kõvasti vaeva imelise villa ja aia taastamise nimel. Tänaseks on kogu territoorium külalistele avatud. Villas asub berberi ehete muuseum ning selle läheduses avati 2017. aastal Yves Saint-Laurent´i muuseum. Sellesse viimasesse meie ei jõudnud.
Villa on krohvitud julge koobaltsinise tooniga, mis inspireeritud värvilistest plaatidest, mida võib leida Marrakechi ümbruses ja berberite majades. Jacques Majorelle tõi selle tooni julge kasutamise taas ausse ning toon on saanud tema järgi lausa nime "Majorelle´i sinine" ning enne oma surma kunstnik lausa patenteeris selle tooni. Sinine toon on tõesti lummav! Seda enam, et sinine on üks minu lemmikvärve. Sellist säravat tooni ei kohtagi nii tihti. Majorelle asus elamist ümbritsevale territooriumile rajama uhket aeda, mis ongi tuntud Majorelle´i aia nime all. Aiast sai tema elutöö ning ta pühendas selle rajamisele ligi nelikümmend aastat oma elust! Sellise mastaapse aia ülalpidamine osutus aga äärmiselt kulukaks ning 1947. aastal avas Majorelle aia üldsusele külastamiseks eesmärgiga teenida tasa aiale kuluvad summad. Tihti oli ta sunnitud siiski müüma üha kasvava ja suurenema aia rahastamiseks selle küljest maatükke.
Pärast 1950ndate aastate lahutust oma naisest oli ta sunnitud aia, maja ja kogu maa hoopis maha müüma. Aed jäi hooletusse ning kõik lagunes kuni 1980ndate aastateni, mil selle avastasidki uuesti moedisainerid Saint-Laurent ja Bergé, kes asusid kinnistut päästma ning taastasid selle. Neile kuulus villa kuni aastani 2008, mil Yves Saint-Laurent suri. Oma tuha lasi ta puistata laiali just siia aeda. Hetkel kuulub kinnistu Prantsusmaa MTÜ-le Foundation Pierre Bergé - Yves Saint-Laurent ning seda hooldab Marrakechis tunnustatud MTÜ Jardin Majorelle (Jacques Majorelle´i poeg). Aed on kujundatud kõige suuremas osas erinevate kaktustega! Päris pikka aega pole ma näinud nii ilusat ning lummavat aeda. Vaatamata tõesti suurele hulgale rahvale, kes seda koos meiega külastas, oli siin keset kärarikast linna kui vaikne rahu oaas. Ning loomulikult oli hämmastav see, kui hooldatud ja korras aed oli - mitte üks kaktuse okas ei olnud ka kõver või vales suunas! Samal ajal kui meie aeda imetlesime töötaski seal päris mitu aednikku. Majas asus pood, kus müügil kallite Prantsuse moekunstnike looming. Maarja proovis selga jakki, mis oli imeline, sobis talle oivaliselt ja maksis hingehinda. Päris mitme riideeseme hinnad küündisid tuhane euroni. Mis olid aga enam-vähem normaalse hinnaga oli täisnahast kotid. Minagi mõtlesin ja mõtlesin seal ühe sinise koti ees. Et kas osta või mitte: minu vana sinine kott oli ära kulunud, aga kas seda uut nüüd just siit peaks ostma... Pealegi olin jätnud rahakoti bussi. Maarja oli aga lahkelt nõus minu eest alguses ära tasuma ja nii ostsingi koti ära. Tegelikult väga ilus kott!
Kõige fantastilisem oli aga majas asuv berberi muuseum, kus eksponeeriti traditsioonilisi berberi ehteid. Paar päeva tagasi olin jõudnud kahetseda, et meil on olnud vähe (või õigemini pole olnud mitte ühtegi!) muuseumikülastusi, aga nüüd sai see suurepäraselt tehtud. Berberi ehted on imeliselt suured... lausa nii suured, et turul neid kohates, pidas Monyca neid hoopiski hobusekaunistusteks. Kollektsioon oli tõesti hästi valitud, ei olnud korduvaid esemeid ning see andis suurepärase ülevaate berberite riietusest ning seda kaunistavatest traditsioonilistest ehetest. Pean tunnistama, et kogu nüüd lõppeva Maroko reisi jooksul, olles näinud ära väga suure osa sellest riigist, oli Majorelle´i aed üks parimaid elamusi!
Aga vaatamata oli meil veel Koutoubia mośee! Pühakoda on algselt rajatud 1147. aastal Almohaadide dünastia kaliifi poolt pärast seda, kui ta oli Marrakechi vallutanud Almoraviidide käest. Aga juba 1158. aastal ehitati hoone täielikult ümber. See teine versioon ongi see, mida meie tänasel päeval saame imetleda. 77 meetri kõrgune minarett sai valmis 1195. aasta paiku. Koutoubia mośeed peetakse klassikaliseks ning parimaks näiteks Almohaadide perioodist ning ka kogu Maroko pühakodade arhitektuurist on see üks parimaid näiteid. Minarett on kaunistatud erinevate geomeetriliste kaaremotiividega ning selle tipus on tornikiiver ja metallkaunistused. Koutoubia mośee on inspireerinud ilmselt paljude hilisemate hoonete ehitamist. Näiteks nagu Sevilla Giralda ja Rabatis asuva Hassan II torni. Need ehitati varsti pärast Koutoubia torni. Minarett on saanud Marrakechi oluliseks sümboliks ning maamärgiks. Kuid nagu ikka: kes pole moslem hoonesse sisse ei saa! Nii jäi meil ainult jalutada ümber mośee ning imetleda seda arhitektuurilist saavutust väljast poolt. Hoone on ümbritsetud ilusate aedadega, kus kasvavad imelised roosid. Samuti on aias mitmeid purskkaevusid. Kuid täna andis juba ilm aimu, milline kõikehõlmav kuumus valitseb Marokos suvisel perioodil. Õhk virvendas kuumusest ning kõik, nii inimesed kui loomad, otsisid varjulisi paikasid. Jalutasime bussi juurde tagasi. Sellega oligi kahjuks lõppenud meie tutvus Marokoga.
Siin oli palju imelist ning reisi jooksul nägime ning kogesime tõesti palju ja saime hea ülevaate sellest väga erilisest ning eripalgelisest riigist. Kõrgmäestikust Saharani. Nüüd ootas meid veel ees uuesti lend Istanbuli, seal öö hotellis ning järgmisel päeval lend kodusesse Tallinna. Kõige rohkem vaimustusin mina Maroko linnade vanalinnadest, nendest imelistest kitsastest tänavate labürintidest ning kohalikust linnamelust. Samuti jättis unustamatu mulje vana berberi arhitektuur, karm kõrb ning selles peituvad pelgupaigad roheliste oaaside näol. Ning loomulikult panustasid reisi õnnestumisesse fantastilised reisikaaslased! Aitäh Maarja, Natalja ja Monyca!
Raha ei kulutanud täna üldse! Kogu reisile kokku kulus 305 eurot Marokos koha peal olles ning sellele juurde 1099 eurot oli reisi maksumus. Lisaks juurde 70 eurot koroonatestile, mis sai enne reisi tasutud. Kokku siis 1474. Päris kallis reis! See ongi põhiliseks põhjuseks, miks enamus reise teen omal käel. Lisaks veel vabadus, mis kaasneb vaid omal käel ringi seigeldes. Järgmisena on meid ootamas ees Katariina, Eliisabeti ja Elinaga puhkus Roomas!
No comments:
Post a Comment