SUVINE ROOMA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 8. august 2022!

Eile õhtul otsisin välja kõrvatropid, et öine ja varahommikune tänavamüra ei segaks. Aitasid kusjuures väga hästi! Olin kella seitsme ajal korraks üleval, aga magasin kohe edasi. Kell üheksa läksime hommikust sööma - tundus, et just see kellaaeg sobis meile kõigile hästi. Tänaseks oli meil broneeritud Pantheoni külastus kella kaheteistkümneks. Enne seda olin mõelnud külastada Protestantlikul surnuaial Keatsi hauda, aga nüüd vaadates kella ja sinna minemiseks kuluvat aega, siis olime sunnitud ringi otsustama. Surnuaiale poleks jõudnud, aga piisavalt aega oli meie oma linnaossa jääva Lateraani kiriku külastamiseks. Kuni keskajani oli Lateraani basiilika Rooma tähtsaim religioosne hoone. Siin krooniti kõrval asuvas Lateraani palees elavad paavstid. Kui paavstivõim 1309. aastal Prantsuse kuninga käsul Avingoni üle viidi, kaotas ka Lateraani kirik osa oma tähtsusest. Sest kui paavstid jälle Prantsusmaalt tagasi pääsesid, siis viidigi katoliku kiriku keskus juba Vatikani.

Lateraani basiilika on aga endiselt Rooma peakirik ning siin asub Rooma piiskopi ehk paavsti tool. Paavst juhib siin aeg-ajalt veel praegugi missasid. Näiteks alati Lihavõttepühade ajal suure neljapäeva missat. Lateraani basiilika on imeilus, ehitatud 4. sajandil keiser Constantinuse ajal ning oli esimene Rooma kristlik kirik. Mulle meeldisid eriti kõigi 12 apostli raidkujud basiilika keskmises löövis. Elina oli jõudnud just uurida, et mis võis olla apostel Johannese sümbol. Ka mul oli see meelest läinud. Aga kuju vaadates saime kohe meelde tuletada, et raamat või kirjarull see oli. Kusjuures erinevad natukene need sümbolid apostel Johannesel ja evangelist Johannesel ja pole maailm veel suutnud kokku leppida selles, kas neid tuleks pidada üheks ja samaks isikuks või mitte. Siin oli igal juhul kujutatud evangelist Johannest kuna raamat on eelkõige just tema sümbol.

Kiriku poest ostsime koju saatmiseks postkaardi ja margi. Oleme ikka igast maailma otsast saatnud koju kaardi. Külmkapi peale mälestuseks. Samas seisis Vatikani postkast: kui siit kiri või kaart posti panna saaks see peale Vatikani templi! Kuid kahjuks polnud meil enam aega kaarti kirjutama hakata. Pidime liikuma edasi Pantheoni. Enamus aega oleme siin sõitnud ringi bussiga. Vaid Vatikani minekuks oli erandiks metroo. Piletit me pole osanud ainult osta. Arvasime ise, et küll saab bussijuhi käest, aga seal ei näinud me kedagi seda ostmas. Järeldasime, et ju siis ei saa. Aga piletikontrolle kusjuures isegi nägime liikvel eile, kui Vatikanist tulime. Meie bussidele pole õnneks sattunud. Nüüd suundusime aga Pantheoni poole. Sõitsime Rooma antiikses osas mööda veel mitmest foorumist. Näiteks Augustuse ja Traianuse omast koos uhke Traianuse sambaga, kuhu keiser jäädvustas raidkivist steelidele kõik oma vägiteod.

Bussilt tulles oli meil natukene maad jalutada ja olime Pantheoni juures! Aukartust äratava kupliga Pantheon ehk kõigi jumalate tempel on Rooma kõige paremini säilinud antiikhoone. Erinevalt paljudest teistest Rooma ehitistest, mis jäeti unarusse, sai Pantheonist 7. sajandil kirik, mis tagas hoone pideva kasutuse ja läbi selle säilimise. Pantheoni katab tohutu 43,3 meetri kõrgune ja laiune poolkerakujuline hiidkuppel. Kupli tipus asuv ümmargune aken on ainukene valgusallikas hoones. Et seda tohutut massi kanda on kuplit toetava tamburi seinad kuue meetri paksused ning õõnsad laekassetid aitavad omakorda vähendada kupli raskust. Insenertehnilise ime eest, mis kusjuures on tänapäevalgi veel maailma suurim sarrustamata betoonkuppel, võlgneme tänu keiser Hadrianusele, kes kavandas ehituse aastatel 118 kuni 125. Pantheoni on kasutatud ka matmispaigana. Näiteks on maetud siia mitmeid Itaalia kuningaid ning Raffael. Ning sellel ajal, kui paavstid resideerusid Avingonis, oli Pantheonis linnuturg! Jõudsime kohale natukene varem, kui meie broneeritud aeg ette nägi. Läksime aga siiski sisse. Piletit ei soovinud keegi näha. Samas, kui on väga palju rahvast, siis ilma broneeringuta mingil hetkel enam sisse ei lasta. Nii et, igal juhul on kindlam ette broneerida! Esimest korda käisin siin 25 aastat tagasi. Otsisin üles isegi vanad kohutava kvaliteediga fotod sellest. Kuid tollal ei olnud mingit turvakontrolli, turvamehi, rahvamasse ega broneeringuid. Rahvast oli vähe: mõned üksikud inimesed.

Pantheon seest vaadatud, jalutasin sellest natukene eemale, et ka väljast mõned fotod teha. Kuna hoone esine väljak on väga tillukene, siis oli keeruline nii imposantset ehitist tervenisti pildile saada. Jalutasin nii kaugele kui sain. Selle käigus jäi mulle aga silma kohe Pantheoni ees oleva välikohviku hinnakiri, mis oli odavam, kui mõne suvalise kaubanduskeskuses asuva kohviku oma Tallinnas. Sama kogesime eile Colosseumi kõrval õhtust süües. Meie järgmine sihtkoht oli aga Navona väljak! Enne jäi meile teele ette üks väga armas ja tore koti- ja kingapood. Loomulikult pidime me sinna sisse astuma. Ja välja astusime mina tibukollase käekoti- ja Katariina punase rahakotiga. Poes olid ka imeilusad rihmikud! Kuna minu omad olid eile mul jalad villi hõõrunud, pidasingi plaani Roomast uued osta. Kuid siin poes müüdi ainult äärmiselt ebamugavaid jalanõusid! Lausa imestasin, et kuidas on võimalik selliseid küll valmistada!? Itaalia peaks ju olema kuulus oma kvaliteetsete ja mugavate jalatsite poolest.

Poest väljudes suundusime uuesti Navona väljaku poole... kuni jäi järgmine takistus ette. San Luigi dei Francesi kirik. 16. sajandil ehitatud Prantsuse rahvuskirik on tuntud eelkõige Cerasi kabelis asuvate suurepäraste Garavaggio maalide poolest - 1597-1602 loodud "Matteuse kutsumine", "Matteuse martüürium" ja "Matteus ja ingel". Viimase maali esimene versioon lükati kusjuures tagasi kuna kunstnik oli maalinud pühaku mustade jalgadega vanamehena. Ei mingit realismi veel tol ajastul! Nimetatud tööd olid aga Garavaggio esimesed olulised religioossed suurteosed. Roomas on meeletult palju kunsti ja maailmakuulsaid teoseid siinsetesse arvukatesse kirikutesse ja paleedesse peidetud. Näiteks võib kohata Rubensi maale Chiesa Nuova kirikus. Aga alati peab kahetsusega nentima, et kõike ei jõua iialgi ära vaadata... Aga ma alati üritan anda endast parima! Edasi suundusime aga nüüd küll takistusteta Navona väljakule. Ükski teine Rooma väljak ei suuda sellega teatraalsuses võistelda! Luksuslikud kohvikud ning kolme uhket barokset purskkaevu ümbritseval jalakäijate alal on kogu aeg midagi toimumas. Nii öösel kui päeval! Väljaku keskel asub Egiptuse obeliskiga (loomulikult on see Egiptusest varastatud ning neid on Roomas palju!) Nelja jõe purskkaev aastast 1651, mis sümboliseerib nelja tollast kõige tähtsamat jõge maailmas: Niilust, Rio de la Plata´t, Gangest ja Doonaud.

Algselt (1.-100. aastani pKr) on Piazza Navona olnud aga hoopis kergejõustikuvõistluste staadion, mille kunagist kuju järgib ka tänane väljak. Kummalist meelelahutust on siin harrastatud ka aastatel 1655-1866, mil iga aasta augustis ujutati väljak veega üle, kus siis aristokraadid vaatasid tõldadest, kuidas alamad klassid vees ujusid. Fakt, et siin oli ka linnaturg, tundub eelneva kõrval äärmiselt igav! Navona väljakult on aga juba kiviga visata Trevi purskkaev. Liis ja Emma käisid seda eile imetlemas. Juhtus aga nii, et siis polnud purskkaevus vett!? Täna hommikul saatis Liis mulle aga sõnumi, et olevat nüüd ka vesi... no ikka on purskkaevu purskavana ja veega parem vaadata kui ilma.

Jalutasimegi sinna. Ja no vot, siin nägime me nüüd tõesti kõige rohkem rahvast kogu oma Roomas veedetud aja jooksul. Samas, 25 aasta tagusel pildil, istun ma suhteliselt üksi selle imelise purskkaevu serval. Fontana di Trevi on aga Rooma kuulsaim ja suurim purskkaev. Asub tõesti suhteliselt tillukesel väljakul. 1762. aastal ehitatud kaev on suurejooneline vaatemäng oma merihobude, merikarpi puhuvate triitonite, konarlike kaljude ja habraste palmipuudega. Legendi järgi on purskkaev saanud nime Trivia nimelise neitsi järgi, kes juhatas Rooma insenerid allika asukohta. Purskkaevul on ka reljeef sellest, kuidas Trivia osutab allikale. Veel praegugi tuleb vesi siia mööda 19. sajandil ehitatud akvedukti. Trevi purskkaevu vett peeti siis linna puhtaimaks ning inglastest linnaelanikud olevat hoidnud alati tee valmistamiseks kodus just selle vee tagavara. Tänasel päeval hoitakse muidugi suhteliselt karmi keemia abil kõik Rooma purskkaevud puhtana ning vetikatest vabana. Veel üks Rooma legend jutustab sellest, et iga Rooma külastaja, kes tahab sellesse suurepärasesse linna naasta, peab viskama mündi Trevi purskkaevu: iga päev visatakse siia umbes kolm tuhat eurot! Purskkaevu vastas pidi olema Rooma parim jäätisekohvik - loomulikult pidime sellegi ära proovima. Aga vähemalt mina pidin tõdema: meie hotelli juures olev jäätisekohvik "Origini" oli parem!

Pärast jäätise söömist ning päris pikka linna peal jalutamist ning kogu selle ilu ja kunsti imetlemist soovisime korraks mõnda mõnusasse kohvikusse istuda. Kohe siin samas, mõne sammu kaugusel, leidsime päris normaalse koha. Istusime maha, saime menüü. Täpsustasin kelneri käest üle, et kas see, mida arvasin olevat õlu (menüü oli ainult itaalia keeles ja ajan alati segamini õlu ja mahla), ka seda on? Jaa-jaa, on küll! Tellisin endale siis ühe. Tüdrukud tellisid ka mingid joogid. Hetke pärast toodi mulle mingi hallikas ollus imepisikeses klaaspudelikeses. Õlu see küll ei olnud. Lubati ringi vahetada. Kelner seisis aga ikka meie laua juures nagu oodates midagi. Lõpuks küsis, mis me sööme? Olime söönud hetk tagasi suures koguses jäätist ja seega ei soovinud me süüa mitte midagi. Meie suureks hämmelduseks sai meesterahvas aga selle peale vihaseks ja käratas meile, et ainult mõne joogi pärast hoiate siin lauda kinni!

Ega me siis ei hoidnud kah! Tõusime püsti ja lahkusime. Palju rohkem soovisimegi liikuda edasi Hispaania väljakule. Nimi on tulnud siin asuva Hispaania saatkonna järgi. Kunagi oli saatkonda ümbritsev maa Hispaania territoorium. Näiteks, kui keegi teadmatusest sellele alale sisenes, võis teda ähvardada sundus saada värvatud Hispaania sõjaväkke. 1700. aastal tuldi mõttele ehitada saatkonna ja Trinita dei Monti kiriku vahele ühendav trepp. Nimetatud Hispaania treppidel ei tohi mitte keegi aga istuda! Ja tõesti, keset treppe seisab alati mundris karm politseinik, kes läbilõikavalt vilistab kohe, kui keegi vaevalt selle mõtte realiseerimiseni on jõudnud. Päris karm töö! Kogu aeg nii kuri ja tige olla inimeste peale. Meie sihtpunkt siin väljakul oli aga hoopis Keatsi ja Shelley muuseum. Inglise romantilised ja lüürilised poeedid John Keats ning Percy Bysshe Shelley veetsid mõlemad oma elu lõpu Roomas. Ei tasu aga arvata, et luuletajad nautisid siin toredat vanaduspõlve: Keats (1795-1821) oli surres vaid 26 aastane ning Shelley (1792-1822) 30. Tuberkuloosi käes vaevlev Keats reisis oma elu viimasteks kuudeks Rooma paremat kliimat otsima ning elaski kohe Hispaania treppidel paiknevas majas. On arvatud, et tema surma kiirendasid tolleaegsed karmid ravivõtted. Näiteks niigi haigusest kurnatud kehast aadri laskmine. Luuletaja maeti Protestantlikule surnuaiale. Samale, mida soovisingi hommikul külastada. Kliima vahetust oli soovitanud juba aastaid arst ka Shelley´le, kes elas ja rändas Itaalia erinevate linnade vahel juba mitu aastat.

Muuseum oli väike kuid tore! Paikneb maja teisel korrusel. Imeline rõdu kõrgub kohe Hispaania treppide kohal. Muuseumisse on kogutud kokku maailma parim kogu kirjavahetust, käsikirju, mälestusesemeid ja maale, mis kõik seotud Keatsi ja Shelley´iga, aga ka nende sõpruskonda kuulunud Byroni, Wordsworthi, Robert Browningu, Elizabet Barrett Browningu, Oscar Wild´i, Mary Shelley jt. Tegemist on imearmsa ning tillukese majamuuseumiga, kus seinast-seina raamaturiiuleid täis toad, pisikene Hispaania treppidele avaneva aknaga magamistuba Keatsile. Viimases pidavat olema säilinud originaalsisustus. Kuigi ühe allika järgi olevat Rooma valitsus lasknud pärast luuletaja surma toa sisu hävitada tuberkuloosi nakkuse leviku vältimiseks. Keatsi ja Shelley muuseumipiletiga sai soodushinnaga ka Goethe (jah, ka Goethe on mingi ajahetke elanud Roomas!) majja. Loomulikult tahtsin ma sealgi ära käia. Seda enam, et sinna vaid 5 minutit jalutada. Tüdrukud olid tänaseks aga kogu sellest kunstist, kultuurist ja ajaloost küllastunud ning suundusid Via del Corsole ehk poodide tänavale.

Samal tänaval teises suunas, Piazza del Popolo väljaku poolses otsas, asuski Goethe maja, mis muuseumina oli siiski täiesti mõttetu, kui ei olda just itaallane või sakslane, sest vaid nendes keeltes oli kogu muuseumi väljapanek. Piazza del Popolo väljakul on ka Leonardo da Vinci muuseum. Mõtlesin siis sinna minna, aga kuna õues sadas vihma, siis räästa all oodates ja muuseumi kohta uurides selgus, et pole mõtet. Roomas on mitu Leonardo da Vinci muuseumi ja see tundus neist kõige lahjem olevat. Tunduvalt parem peaks olema Vatikani lähedal. Seal vihma eest varjul oodates vaatasin hämmastusega, kuidas vihmasaju alates muutusid kõik lehvikumüüjad vihmavarjumüüjateks. Kui loomulikult ja sujuvalt see käis! Nagu nad polekski mitte kunagi midagi muud müünud. Vihm jäi ruttu üle. Äike. Liitusin nüüd samuti tüdrukutega. Leidsime lõpuks ka armsa kohviku, kus hetkeks hinge tõmmata.

Pärast käisime läbi terve rea poode. Kulus ikka mitu tundi! Tüdrukud ostsid natukene kosmeetikat. Minul oli tänu eile ootamatult hõõruma hakanud rihmikutele (üldse pole tegu uute, sisse käimata, jalanõudega) jalas tossud (need olid nüüd küll esimest korda jalas!), mis ilmselt aga suts väikesed. Jalad valutasid! Seega olin päris rõõmus, kui õhtusöögi aeg  hakkas kätte jõudma. Liis ja Emma proovisid leida lauda kuuele Trevi purskkaevu läheduses, kuid see ilmselt ikka liiga populaarne koht ja tundus võimatu. Jalutades nende suunas, jäi aga Hispaania väljaku ja Trevi purskkaevu vahelisel alal meile teele päris armas restoran. Ettekandja oli väga lahke meile valmistama ette laua kuuele. Lauad paiknesid otse tänaval. Poole tänavast võttis enda alla restoran, teist poolt kasutasid autod. Auto mööda sõites võis ennast imetleda tahavaatepeeglist. Täna sõi meie pere pastat. Selle juures oli aga kummaline, et nö värskelt valmistatud pasta polnud eriti hea - tavaline ületas selle maitselt ikka kordades. Kuigi iga inimene eeldaks ju vastupidist!

Õhtusöögi ajal tuli Liisiga jutuks bussipiletite ostmine ning selgus, et ikka saab juhi käest neid osta. Tubakaputkadest pidi ka saama. Ja õhtul enne hotelli jõudmist käisime jällegi meie jäätisekohvikus. Oli teine müüja, kes andis meile proovida jälle hoopis uusi maitseid. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai kirss! Selles oli reaalselt 120% kirsse sees! Võtsingi siis valikusse kirsi, punase apelsini ja meloni - suurepärane. Täna võtsime kõik ka juba suurema koguse ehk kolm palli. Eile olime selle kõrval veel tagasihoidlikud kahe palliga. Raha kulutasime Eliisabetiga täna Pantheoni broneeringutele 16 eurot, kirikutes küünaldele 3 eurot, käekotile 40 eurot, Keatsi ja Shelley muuseum 11 eurot, Goethe maja 5, kohvikus 11, õhtusöök 23 ja õhtused jäätised 6 eurot. Kokku 115 eurot.