SUVINE ROOMA - KOLMAS JA NELJAS PÄEV!

KOLMAS JA NELJAS PÄEV - 10.-11. august 2022!

Hommikusöök taas kell üheksa! Eliisabetile küll väga ei meeldi siinne söögivalik, aga mulle sobib. Olen üldse vist äärmiselt vähenõudlik. Vähemalt selles osas, mis reisimisse puutub. Kodustes oludes võin olla siiski vägagi mugav. Ning täna suundusime kohe Protestantlikule surnuaiale. Minu Itaalia reisiraamat ütles küll suuna, kuhu peab keerama surnuaiale sisenedes, et John Keatsi hauale jõuda, kuid edasised juhised loomulikult puudusid. Seega istusid tüdrukud kenale valgele pingikesele puude vilus, mis oli vaatega püramiidile, seni kuni mina nimetatud hauda otsisin. Jah, tõsi, Roomaski on püramiid! Algselt on neid olnud isegi kaks: Vatikani ja Hadrianuse mausoleumi vahel asus sarnane, kuid teadmata päritoluga, püramiid, mis lammutati aga paavst Aleksander VI käsul  ning selle marmorit kasutati Püha Peetruse basiilika treppide ehitamiseks. Rooma püramiide, eriti säilinut siin surnuaia kõrval, ei anna küll võrrelda Egiptuse omadega, kuid Rooma kõrge ametnik, Caius Cestius, siiski lasi endale hauakambriks ühe sellise siia ehitada 18.-12. aastal eKr.

Natukene jalutamist ning leidsingi õige hauakivi! Inglise luuletaja John Keats´i kuulsusele aitas kindlasti kaasa tema surm nõnda noores eas ning tema haua epitaaf "Siin lamab see, kelle nimi on kirjutatud vette", mille luuletaja kirjutas ise enne surma valmis. Üks kuulsaimatest ning rohkem tsiteerituimatest lausetest läbi ajaloo! Percy Bysshe Shelley suri paadiõnnetuse tagajärjel aasta hiljem, tema randa uhutud surnukeha põletati rannal leidmise kohas (sellest nägime Keats´i ja Shelley muuseumis eile lausa maali) ning tuhk puistati laiali siia samasse Keats´i haua lähedale. Nüüd tulid Katariina, Eliisabet ja Elinagi kuulsat hauda vaatama. Tegime surnuaial väikese tiiru - imeliselt ilus koht! Kuna täna oli ilm õues eriti kuum, siis varjulises surnuaias jalutada oli väga mõnus!

Surnuaia jahedusest välja astudes pidi kuuma õhu laine meid peaaegu oimetuks lööma. Teisel katsel leidsime üles ka bussipeatuse, kust saime bussile, mis meid nüüd viis Diocletianuse termide ehk saunade juurde. Tegemist on oma aja võimsate ning suurimate avalike saunadega Roomas. Ehitatud aastatel 298-306 ning nimetatud keiser Diocletianuse järgi. Tellimuse tegi oma kaaskeisri auks keiser Maximianus. Termid olid avatud kuni Rooma piiramiseni idagootide poolt 537. aastal, mil viimased lõhkusid Rooma tulevad viaduktid ning saunad muutusidki kasutuskõlbmatuks. Termid asuvad Rooma seitsmest künkast kõige väiksemal Viminalil. 1560ndatel aastatel lasi paavst Pius IV ehitada termidesse basiilika, et mälestada kristlikke märtreid, kes väidetavalt surid ühe basseini ehitamise ajal. Michelangelo sai käsu kirik kujundada! Rajati ka väike klooster.

Pärast 1575. aastat muudeti paavst Gregorius XIII juhtimisel osad basseinid ja saalid Rooma linna vilja- ja õlihoidlateks. Algselt paiknesid Diocletianuse saunad lausa 13 hektari suurusel maa-alal, mis sisaldas näiteks kahte raamatukogu, mitut saali, frigidaariumi (jaheda veega pesemisruum), tepidaariumi (leige ruum, kus viibiti kuumast ruumist tulles enne jahedasse ruumi minekut) ja kaldaariumi (soojendatud lavatsitega ja basseinidega kuum lõõgastusruum) ning kaks gümnaasiumi ehk spordisaali. Tänasel päeval on muuseum ainult osas kunagistest termidest. Arheoloogiamuuseumi väljapanek on kunagise kloostri sisehoovi sammaskäigus. Basseinide jäänuseid võib näha ka kõikjal ümberkaudsetel tänavatel. Hetkel säilinud ja eksponeeritud müürid on vaid osake kogu kompleksist.

Roomas on neid vanu saunakomplekse muidugi väga palju. Meie hotelli lähedal paiknesid näiteks Caracalla termid. Kuid tuginedes mitmetele erinevatele soovitustele valisin meile tutvumiseks ikkagi Diocletianuse omad. Vaadates neid meeletuid mastaape tuli tegelikult kuidagi nukrus ja jõuetus peale imetlemise asemel: see on õõvastav näide sellest, milleni võib inimene oma apluses ja ahnuses ning suurushullustuses minna? See üüratu ressursside raiskamine lihtsalt edevuse pärast!? Mitte kuidagi ei oleks tolleaegsete roomlaste saunamõnusid kehvemaks teinud see, et nende hoonete laed oleksid olnud nt 30 meetrise kõrguse asemel 5 meetrit. Eks need gigantsed hooned pididki muidugi muljet avaldama. Aga mulle jäi see mulje küll avaldamata! Natukene imestasin ka ise: nii pole ma seni vist veel ühegi arhitektuurse suurvormi juures tundnud!

Need saunad on nii suured, et nüüd on kasutatud neid näiteks Rooma ümbrusest leitud hauakambrite eksponeerimiseks. Kaljudesse õõnestatud hauakambrid on koos massiivse kaljuga eemaldatud ning teisaldatud Diocletaniuse termidesse. Päris sisse neisse uudistama minna ei saanud, kuid ukseavast sai siiski sisse piiluda. Piki seina asusid orvad urnimatuste jaoks. Hetkel on loomulikult kõik kadunukeste jäänused sealt eemaldatud ning hauakamber tühi. Kõikidest sellistest haudadest leitud inimsäilmed maetakse austusest surnute vastu ringi kui hauakamber või haud eksponeeritakse. Välja arvatud muidugi Egiptuse muumiad! Neid eksponeeritakse endiselt Egiptuses kui üht maailma suurimat vaatamisväärsust.

Aga meie järgmine sihtmärk oli Lego kauplus! Sinna minemist nõudis Eliisabet, kes kaarti sirvides selle juhusikult avastas. Vähemalt mina jalutasin sellest ka eile mööda. Tüdrukud siis ilmselt mitte, kui nad ei näinud seda - kulgesime mingil ajal ju erinevaid teid pidi. Aga Lego poest saime kohe Karlile kingituseks ühe tema lemmikauto mudeli. Mis sellest, et meie noormees kohe juba 20 aastane - Lego sobib ikka! Veetsime poes päris tükk aega. Hinnad olid jälle soodsamad Eestiga võrreldes. Eliisabet teadis ühe siin 40 eurose hinnaga müüdava komplekti kohta öelda, et Eestis maksab see 60 eurot. Päris suur hinnavahe tõesti!

Lõunapausi tegime taas ühel imepisikesel tänaval kuhu täiesti juhuslikult sattusime. Nüüd olime juba targemad ja võtsime pitsad kahe peale. Et jaksaks need ära süüa. Oh, itaallased oskavad ikka pitsat valmistada! Ilmselt ainult selle pärast tasub aeg-ajalt Itaalias käia. Edasi oli meil plaanis veel natukene tutvuda Rooma kaubandusega. Kõige suurema impulsi saime selle jaoks muidugi tüdrukutelt: mina oleksin ikkagi aega veetnud mõnes muuseumis pigem. Kuid täna leidsin isegi mina endale sobiva poe! Tavaliselt on poodides pandud riided välja suuruste järgi. Et siis ühes kohas on kõik ühesugused riided. Ühesõnaga: suhteliselt igavalt!

Selles poes olid aga pandud riided välja kõik suurused segamini, segamini seelikud, kleidid, püksid ja pluusid jne-jne. Ainukene kriteerium, mida oli järgitud, oli riiete toon. Kokku olid pandud sobivas toonis riided. Ja ka mitte ainult ühte värvi riided vaid lihtsalt toon-toonis olevad esemed. Võtsin paar asja proovikabiini. Olles enda kleidi pükste vastu vahetanud olin hämmingus: ükskõik, mis suunas ma ennast keerutasin, peeglit ma ei leidnud! Proovikabiinis ei olnud peeglit! Piilusin välja. No jah, seal kabiinide ees oli küll seina peal üks peegel, aga selle jaoks pidi kabiinist väljuma. Aga mul polnud ju sinna pükste peale midagi panna. Kleidiga ei saa ju pükse proovida. Ja millegipärast ei olnud mul tagataskust ka iga kell pluusi võtta.

Panin siis kleidi selga uuesti ja tõin endale mingi suvalise pluusi. Püksid said ikka lõpuks proovitud. Sobisid imehästi (vähemalt minu arvates). Ostsin ära. Minul oli nüüd igal juhul küll kõikidest poodidest kõrini. Ma pole muidugi ka eriline poefänn. Jalad valutasid endiselt. Tükk aega pole ma ühelgi reisil jalanõudega niiviisi alt läinud. Rihmikuid ei julgenud tänagi veel jalga panna hõõrumise tõttu ning natukene väikesed botased panid lihtsalt varbad meeletult valutama. Aga seda tihemini maha vaatasin! Roomas on enamus kanalisatsioonikaevude luuke tähistatud kirjaga S.P.Q.R! See pole aga niisama tootjafirma logo. Tegemist on lühendiga juba antiikse Rooma vabariigi aegadest pärit lausest, mis peaks kogu Rooma olemuse kokku võtma: Rooma senat ja rahvas. Esimesed viited selle kasutamisele on aastast 80 eKr. 1930ndatel aastatel tõi Mussolini akronüümi taas kasutusse. Itaallased on teinud lausest muidugi oma versiooni: Sono pazzi questi Romani ehk need roomlased on hullud! Päriselt oli tegemist siiski Rooma vabariigi rahvusterviklikkuse sümboliga, mis pidi rõhutama võimu jaotumist Vana-Rooma senati ja kodanike vahel.

Enne hotelli minekut võtsime kerge õhtusöögi. Liis ja Emma olid täna sõitnud Roomast välja mere äärde ning pidid jõudma tagasi hilja. Seega täna polnud meil plaanis kohtuda. Tellisin õhtusöögiks cesari salati. See, mille sain, oli aga väga kummaline asi: tundus, et köögis olid kõik toiduained otsa saanud ja olid jäänud veel vaid roheline salat ja kana. Midagi muud salatis ei olnud! Ega ei maitsenud kah! Tüdrukutel läks oma söökidega paremini õnneks. Kõhud täis käisime läbi toidupoest. Lidl vist oli see. Elina otsis ühte konkreetset sorti kohalikku limonaadi. Poes oli väga armas müüja: limonaadi müüdi tegelikult ainult neljastes pakkides, aga Elina tahtis ainult ühte proovimise jaoks. Müüja otsis siis sama hinnaga mingi muu joogi, mille Elina soovitud limonaadi asemel kassast läbi lõi. Nüüd läksime bussi peale. Buss sõitis läbi kogu antiikse Rooma keskuse - foorumid, Kapitoolium, Emmanuel II mälestusammas, Colosseum jne-jne. Kõik särasid tuledes. Päris kena vaatepilt! Hotelli juures bussilt maha tulles tegime juba traditsioonilise käigu meie jäätisekohvikusse. Meie viimane õhtu ju Roomas täna!

Hommikul, enne lennukile minekut, plaanisime käia ära katakombides. Mina olen neis üle maailma palju käinud. Katariina ja Eliisabet on ka mõned korrad sattunud, aga Elina polnud käinud varem. Valisime välja meie hotellile suhteliselt lähedal asuvad Saint Sebastiano katakombid Via Appia Antical. Tegemist on iidse Rooma tänavaga, millel liikudes jääb mulje, et oled sattunud ajas tagasi umbes tuhat aastat või siis vähemalt kuskile väga kaugele maapiirkonda. Püha Sebastiani katakombid on ühed vähestest, mis on kogu aja olnud juurdepääsetavad. Kokku oli neil neli korrust. Esimene on aga kahjuks täielikult hävinud. Iidne matmispaik tekkis kunagise karjääri alale 2. sajandi lõpus, kuhu esmalt rajati üldse mitte maa-aluseid matmiskambreid, vaid uhkeid paganlikke hauakambreid karjääri maapealsele alale. Aja jooksul hakati matma varakristlasi, keda oli vaja päriselt maha matta, kuna polnud aktsepteeritav näiteks põletusmatus, maapealsete haudade alla uuristatud koobastesse.

Mingil ajal on räägitud legende sellestki, et apostlid Peetrus ja Paulus on maetud siia katakombidesse. Kuid nende hauakohtadele on tunduvalt prestiižemaid pretendente. Kas või Vatikani Püha Peetruse katedraal ise. Püha Sebastian, kelle järgi katakombid on nime saanud, oli kristlasest märter, kes suri Diocletaniuse ajal ja kelle viimane lasi matta siia. Haudade kohale lasi ta 4. sajandi esimesel poolel ehitada basiilika, mis meie giidi sõnul oli esimene ristiusukirik Roomas. Kuid jällegi: sellelegi aule on mitmeid pretendente Roomas. Kuni 9. sajandini asusid Sebastiani säilmed siin, kuni need viidi linnamüüride vahele, kuid nüüd hoitakse neid jällegi katakombide kohale ehitatud basiilika Püha Sebastiani kabelis. Maa alla minnes pidime maskid ette panema! See oli küll kummaline: mitte kuskil mujal neid ei nõutud. Katakombid ise olid võimsad. Ning meie külastasime vaid ühte nendest kümnetest, mis Roomas on. Rooma linna alune kalju on pehme tuff (vulkaaniline kivim), mida on väga kerge uuristada. See on ka põhjus, miks maa-aluseid nekropole siin nii palju on.

Katakombidest maa peale tagasi tulles sattusimegi otse kirikusse, millest natukene juttu juba oli. Praegune kirik muidugi ei ole enam see, mis algselt varakristlikust perioodist pärit, vaid ehitatud 1933. aastal vanadele müüridele. Kirik oli pisikene, samas oli siin väga uhkelt kaunistatud lagi. Giid lõpetaski tuuri siin. Vaatasime ka muuseumi poes ringi. Hakates tagasi bussi peale minema, et hotellist kotid võtta ja siis lennujaama suunduda, juhatas Google maps meid läbi tagahoovide, majade ja põldude, selle asemel, et otse minna. Kummaline marsruudi valik igal juhul! Bussipeatuses oli ka meeletult rahvast! Enamus turistid, kes kõik olid tulnud tutvumast siinsete katakombidega, mida oli siin kõrvuti päris mitmeid.

Ja ega nüüd ei olnudki enam muud kui hotellist kotid võtta ja lennujaama bussile. Lennujaamas käisime söömas MacDonaldsis. Tegemist oli ühe väikseima lennujaamaga, mida kohanud olen (kui mõni Siberi teivasjaam välja arvata). Ning ega siia vist peale Tallinnast ja veel mõnest muust kaugemast põhjamaa nurgast tuleva Ryanair´i lennuki muid ei maandugi. Need päevad Roomas olid aga äärmiselt toredad! Imeline linn! Ja jäätis muidugi! Kahju, et me enne lennukile minekut ei jõudnud jäätisekohvikust läbi käia. Aga me vähemalt mõtlesime sellele. Ja võib-olla satume Rooma kunagi veel tagasi, kuigi Trevi purskkaevu me münte vist keegi ei visanud. See pidi aga olema garantii Rooma tagasi tulemiseks...

Raha kulus kahel viimasel päeval 5 eurot surnuaiale kohustuslikuks annetuseks, Diocletianuse termide piletid 10, poes 8 eurot, lõunasöök 28 eurot, 25 eurot Karli kink, õhtusöök 30, turistimaks 32 eurot, jäätised 6 ja lennujaamas söök 15. Kokku 127 eurot. Roomas koha peal kulus 362 eurot minul ja Eliisabetil. Lend, hotell ja hommikusöögid olid inimese kohta 325 eurot. Ühele inimesele kulus siis meie reisil 506 eurot umbes. No või üsna täpselt! Ei ole ju nii lühikese reisi eest nüüd imeodav, aga eks reisimise puhulgi peame paratamatult leppima faktiga, et nii odavalt kui enne koroonat enam reisida ei saa. Ah, jaa, Itaalia raamatu ostsin ka - maksis üle 30 euro! Juba kevadel Napolisse minnes mõtlesin sellele, aga siis ei raatsinud. Nüüd enne Rooma tulekut siis ostsin... aga ma pole vist mitte kunagi nii kallist raamatut ostnud varem!