BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 2. PÄEV!

TEINE PÄEV - 28. veebruar 2023

Hommikul ärkasime kell kaheksa! Pakkisime oma vähesed asjad kokku. Ega meil neid eriti ei olnudki. Nüüdne lennufirmade poliitika lubab lisatasuta lennule kaasa võtta vaid pisikese seljakoti suuruse koti. Aga olime saanud sellega hakkama! Hotellis hommikust enam ei söönud. Jalutasime rongijaama ja sõime seal ühes kohvikus kõhu täis. Rongi peale kaasa ostsin veel mõned saiakesed ka. Ees ootas kolmetunnine rongisõit Luksemburgi. Ja täna hommikul pidime ainult ühe korra teisele perroonile jooksma: isegi Belgia raudteesüsteem teeb edusamme! Rongis istusime alguses sarnaselt eilsele Brüggesse sõidule teisele korrusele. Kuid sealt ajas piletikontroll meid varsti alla: see pidi olema vaid esimese klassi reisijatele, meil aga teise klassi piletid. Kahju oli küll, sest ülevalt oleks parem vaade olnud, aga ometi vaidlema ka ju ei hakka! Huvitav on aga see, et internetis olid müügil kolme erineva hinnaga piletid, millest valisin keskmise ehk siis teise klassi. Siis peaks aga olema ka kolmas klass. Huvitav, kus see asub? 

Hiljem, kui veidi tähelepanelikumalt siinseid ronge jälgisime, selgus, et mitte kõik teised korrused ei ole esimesele klassile reserveeritud, vaid see on kuidagi kaootiline ja oleneb konkreetsest rongist ilmselt. Luksemburgi jõudes selgus kohe, kui väikese riigiga on tegemist - põhimõtteliselt riiki jõudes oli kohe Luksemburgi linn. Natukene olime segaduses, et kuidas see nii kiiresti käis. Siis ei suutnud Google Maps leida alguses meie hotelli, pakkudes ühe variandina kuskile kümnete kilomeetrite kaugusele seda, kuigi minu teadmise järgi pidi see peaaegu Luksemburgi vanalinnas olema. Korra käis isegi mõte peast läbi, et olen kuidagi kogemata täiesti suvalisse Luksemburgi linna rongipiletid ostnud. Või siis majutuse broneerinud. Aga Google kogus ennast natukene aega ja järgmise variandina pakkus meile rongijaamast 15 minutilist jalutuskäiku!

Hiljem, kui suutsime juba iseseisvalt orienteeruda linnas, saime aru, et Google oli meid vedanud suure ringiga meie hotellini - otse oleks olnud umbes 5 minutit jalutada! Hotellini jõudes helistasin omanikule, et saada infot, kuidas me sisse pääseme. Saime juhendatud kenasti ja ukse tagant koodiga hoiukarbist oma toa võtmed kätte. Pärast selgus, et võõrastemaja omanik oli mulle täpsed juhised saatnud meili peale, aga no ega ma siis ei vaadanud! Meie hotelliks oli armas pisikene võõrastemaja Passerelle silla kõrval. Sealt oli üle silla jalutada vanalinna umbes 5 minutit. Tuba oli meil hästi armas, kus oli isegi väike kööginurk olemas. Ja radiaator oli toas! Loomulikult oli see reguleeritud vaid külmumistemperatuurile, aga õnneks saime seda ise kruttida. Õues oli kuidagi eriti vastik ja kõle ilm - ilmselt sellest tulenevalt keerasin radiaatori peaaegu põhja.

Kaua me toas muidugi aega ei veetnud, sest meil oli plaanis täna veel Luksemburgiga tutvuda. Luksemburgi Suurhertsogiriik (ainukene suurhertsogiriik tänapäeval!) on üks Euroopa väiksemaid. Selle ümbermõõt on vaid 356 kilomeetrit. Riigi nimi tuleneb pealinna Luksemburgi kohal asunud väikesest Lucilinburhuci kindlusest. Nimi tähendas väikest kindlust. Luksemburgi kindluse asukohta on mainitud esmakordselt 963. aastal seoses selle läänistamisega krahv Siegfriedile. Keldi hõimud asusid siinsele alale elama juba vähemalt 2. sajandil eKr, 1. sajandil eKr liideti ala Rooma riigiga. Pärast frankide sissetungi 5. sajandil sai piirkond Frangi riigi ja seejärel Karolingide impeeriumi osaks. Siin on asunud Luksemburgi krahvkond ja Luksemburgi hertsogkond. Riiki on jagatud erinevate riikide vahel sarnaselt Poolaga kolmel korral. Pärast Preisi-Austria sõda 1867. aastal vabanes Luksemburg lõpuks. II Maailmasõja ajal kuulutus Luksemburg küll ennast neutraalseks kuid okupeeriti sellele vaatamata Hitleri vägede poolt.

Läksime jalutama kohe esimese asjana üheks ilusaimaks kohaks peetavale jalutusrajale Chemin de la Corniche´le, mis algas peaaegu meie hotelli juurest. Pidime vaid üle silla minema. Rada peetakse Euroopa kõige ilusamaks jalakäijate promenaadiks ning kulgeb 17. sajandi linnamüüri vallidel pakkudes imelisi vaateid all oleva Alzette´i jõe orule. All jõe kaldal asub kunagine benediktiinide klooster Abbaye de Neumünster, millest tänasel päeval on tehtud kunstikeskus. Meie sihiks olid aga Bock´i kasematid. Just selle esimese, 963. aastal Siegfriedi poolt ehitatud lossi, mis oligi aluseks Luksemburgi linna ning hiljem kogu riigi tekkele, varemed ja maa-aluste kaitsekäikude ning galeriide süsteem. Sissepääsu juurde jõudes selgus aga, et need on ajutiselt remondi tõttu suletud! Väga ei kurvastanud sellepärast, sest sarnaseid koopaid ja käike olen suhteliselt palju külastanud maailma erinevates nurkades.

Ja kuna õues oli täna ikka väga lõikavalt külm tuul ja vastikult kõle, siis otsustasime järgmisena külastada siseruume ning võtsimegi ette MNHA ehk Musee National d´Historie et d´Art. Oi, kuidas mulle see muuseum meeldis! Saime näha päris head kogu Madalmaade 13.-19. sajandi kunstist. Ja no tänases päevas pidi ilmselt igas asjas olema oma tõrvatilk: saal, kus asusid näiteks Rembrandt´i tööd, oli suletud! Saime siiski imetleda Lucas Granach´i, Groningeni jpt suurepäraseid meistriteoseid. Katariina jäi silmitsema paari pisikest ja eemalt vaadates mitte midagi ütlevat joonistust ja uuris siis hämmeldunult, et kas Victor Hugo mitte kirjanik ei olnud!? Sealsamas uurisime (internet on ikka ime!) kohe järgi kuidas sellega siis on. Ja tõesti-tõesti: andekad inimesed on tihtipeale andekad mitmel alal. Nii ka Victor Hugo. Ja mul polnud aimugi!

Tegemist aga tõesti sama isikuga, kes oli ühtmoodi andekas kirjanik, poliitik ja kunstnik. Van Gogh ja Delacroix hindasid väga kõrgelt tema töid. Viimane avaldas isegi arvamust, et kui Victor Hugo oleks kirjutamise asemel hakanudki kunstnikuks, siis oleks ta ületanud oma saavutustega kõiki 19. sajandi kunstnikke! Victor Hugo ise hoidiski teadlikult oma kunstitöid (on säilinud umbes 4000 tööd) avalikkuse eest peidus, kartes, et viimased jätavad varju tema raamatud. Muuseum ise oli paras labürint, orienteerumine hullem kui esimest korda Tallinna Regionaalhaiglasse sattudes. Kuidagi suutsin siiski saavutada veendumuse, et olen käinud kõik erinevad saalid läbi. Aga soovides esimesele korrusele fuajeesse tagasi minna sattusin järjekindlalt kogu aeg ühte ja samasse kohta tagasi. Põhimõtteliselt ei küsinud väljapääsu kohta valvurilt ka pärast kolmandal korral tema juurde sattudes. Kuidagi sain siiski välja. Arvasin, et Katariina on mind juba tükk aega oodanud, aga ta seikles veel kauem seal labürindis.

Jalutasime suurhertsogipalee juurde. Umbes kaks sammu muuseumist... Luksemburg on nii pisikene, et vanalinnas on kõik asjad üksteisest mõne sammu kaugusel! Külastada saab paleed siiski vaid suvel ja sedagi piiratud ajal kuna hoone on tänase päevani suurhertsogi või -hertsoginna residents. Hetkel on riigi eesotsas alates 2000ndast aastast suurhertsog Henri. Läbi ajaloo on imeilusal ehitisel olnud palju erinevaid funktsioone: raekoda, Prantsuse valitsuse metsanduse prefektuur, alates 1817. aastast valitsuse hoone. Alates 1890. aastast on palee suurhertsogi residentsiks. Luksemburgi suurhertsogite dünastiale alusepanijaks loetakse muuseas seda sama eespool juba korduvalt mainitud Siegfriedi! 23. juuni on Luksemburgi riigipüha: siis tähistatakse suurhertsogi või suurhertsoginna (vastavalt sellele, kumb parajasti võimul on) sünnipäeva. Vaatamata sellele, et seni pole ükski valitseja tegelikult sellel päeval sündinud. Ette määratud sünnipäev!

Käisime veel vaatamas Hotel de Ville´d. 1838. aastal ehitatud uus-klassitsistlik hoone oli algselt raekoda. Hoone ehitamisel on kasutatud läheduses asunud frantsiskaani kloostri müürikive. Hoone kõrval käisid aga rekonstrueerimistööd ja erilist muljet see ehitis mulle küll ei jätnud. Võrreldes Brüggega, mida eile külastasime, on Luksemburg ikka täiesti teistsugune linn! Brügge võlus meid oma armsuse, avatuse ning külalislahkusega. Olles küll piinlikult puhas ja korras, samas imeliselt vaba ja kerge. Luksemburg on kui teisest maailmast - ilus, aga tundub esimesel pilgul kuidagi eemalolev, kauge ja kättesaamatu. Ja need värvid! Brügge on kui värviline vikerkaar. Luksemburgis on aga kõik kuidagi ühte tooni.

Suundusime viimase asjana Hotel de Ville läheduses asunud toidupoodi. Kuna kuskile välja sööma ei viitsinud enam minna, siis mõtlesime otsida poest midagi õhtusöögiks. Oma hotellis olime pannud tähele, et meil oli toas mikrolaineahi ja veekeedukann. Seega midagi isegi soojendada oleks seal täitsa võimalik. Pika arupidamise, mõtlemise ja otsimise peale valisime välja pitsad. Kolme euro eest ostsin ka veini. Tekkis täitsa huvi, et kuidas võiks maitsta Luksemburgist kolme euro eest ostetud vein? Ostsime ära ka kaheks päevaks hommikusöögi. Mingisugust kohvi ja teed oli hotellis meil samuti olemas. Hotelli tagasi jõudsime juba pimedas. Pitsa läks mikrolaineahju ja ei maitsenudki kõige hullemini. Isegi kolme eurone vein kõlbas täiesti juua. Toas oli mõnus ja soe tänu põhja keeratud radiaatorile! Eilne ilm Brügges ja eriti tänane väga kiita ennast ei lasknud. Eile oli vähemalt päike enamus aega väljas, tänane päev oli veel pilvine ka. Ilmaga läksime natukene vist alt ja olime liigselt lootnud siin ees ootavale ja valitsevale kevadele. Raha kulutasin täna hommikusöögile Brüsseli raudteejaamas 14 eurot ning õhtul poes 9 eurot. Muuseum oli tasuta. Kokku kulutasin täna 23 eurot.