BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 3. PÄEV

KOLMAS PÄEV - 1. MÄRTS 2023

Täna hommikul magasime isegi päris kaua - kuid pool üheksa olime siiski mõlemad Katariinaga ärkvel. Tegime hommikusöögi ise eile poest ostetud kraamist! Maitses palju paremini eelmiste hommikutega võrreldes. Kuigi: Katariina suutis natukene vinguda ikkagi salaami kallal. Polevat piisavalt hea! Mina, arvates millegipärast, et üks pakikene, mis meile tuppa jäetud sisaldab kohvikoort, rikkusin oma kohvi lootusetult ära. No ei olnud kohvikoor. Kõik olid kohvipakid. Seega tegin omale topeltkange kohvi ja piima või koort ikkagi ei olnud. Üldiselt joon suhteliselt lahjat kohvi. Ja ainult piimaga. Nüüd sain topeltkange piimata... Suurema osa suutsin eneselegi üllatuseks ära juua.

Tänast päeva võisime suhteliselt rahulikult võtta. Luksemburg osutus koha peal veel pisemaks kui meie ettekujutuses. Seega oli meil aega piisavalt tutvumiseks plaanitud vaatamisväärsustega. Nautisime pikka hommikusööki. Kui lõpuks uksest välja saime jalutasime üle silla vanalinna. Nüüd ei saa küll öelda, et me seal oleksime väga palju ringi jalutanud, aga ootamatult kiiresti olime teinud tiiru peale samadele kohtadele, kuhu olime eilegi sattunud. Suundusime nüüd Luksemburgi ajaloomuuseumisse. Jäi mulje, et oleme tänased esimesed külalised. Turvamees võttis pidulikult uksel meid vastu ja juhatas piletikassasse. Ostsime piletid. Siin müüdi ka minule väikese soodustusega üliõpilase pilet. Muidu on väljaspool Eestit tavaliselt vanusepiirang kuskil 26 aasta kandis. Mina ületan selle kahjuks pea kahekordselt. Aga mõnikord tehakse mullegi erandeid vanusele vaatamata.

Kui olime ühe saali kenasti läbi uurinud ja järgmisesse suundunud ning just sellesse süvenema hakanud, tuli meie juurde sama tuttav turvamees ja palus meil seljakotid panna kappi. Kuna olime juba sissepääsust suhteliselt kaugel, siis väga hea mõttena see ei tundunud. Seepärast küsisingi, et kas see on tingimata vajalik? Pidi olema! Lonkisime siis nende kappide juurde. Olles oma kotid saanud lõpuks sinna sisse toppida ja hakates kappi lukustama, selgus tõsiasi, et selle tegevuse jaoks on vaja eurost münti. Ütlesin turvamehele, et meil ei ole münte ja ei saa seega kappi kasutada, et kas ikka peame? Vastuseks sain, et peab ikka! No rohkem ei osanud midagi öelda peale selle, et siis me ilmselt ei saa muuseumis oma ringkäiku jätkata.

Ei oskagi öelda, mida ma eeldasin, aga ilmselt mingit lahenduse pakkumist muuseumi töötaja poolt, et vahetada raha või laenata münti vmt. Aga ei, turvamees kehitas vaid õlgu ja kordas flegmaatiliselt, et meil ole münte ja vist siis ei saa muuseumit külastada. Kehitas õlgu ja jalutas piletimüüjaga lobisema. Hetke veel viivitasime, et äkki kahe peale mõtlevad ikkagi mingi variandi välja. Siiski mitte. Ja no, nii ilmselt need tänased ainukesed külalised nende muuseumist lahkuma pididki... see viimane on muidugi ilmselge fiktsioon ja ilmselt ka liialdus... samas võib ka tõsi olla. Päeva esimene osa lõppeski sellisel viisil meie jaoks väga ootamatult. Ei osanud isegi tige ega pahane olla - olin vaid äärmiselt hämmeldunud. Jalutasime siis veel vanalinnas natukene. Linn tundus päris tühi. Vaatamata sellele, et siin peaks resideeruma päris suur hulk euroametnikke sarnaselt Brüsselile lisaks kohalikele. Luksemburgi linnatänavad tundusid aga peaaegu inimtühjad. Ilm muidugi ei soosinud linna peal jalutamist. Kõle ja külm tuul. Rahvastikutiheduselt on Luksemburg siiski väga tihedalt asustatud: 250 inimest ruutkilomeetri kohta. Luksemburgi riigi pindala on 2586 ruutkilomeetrit ning rahvaarv ligi 650 000 tuhat inimest. Eestiga ei hakka parem võrdlemagi. Riigil on oma ajalooline side kusjuures ka Eestiga: siin varjus oma viimastel elunädalatel end vapside liider Artur Sirk, kes suri Echternachis siiani kahtlastel asjaoludel.

Kohalik politsei registreeris surma kui enesetapu, kuid siiani usutakse olevat tõenäolisema, et Sirk mitte ei hüpanud vabatahtlikult aknast alla, mille tagajärjel hiljem haiglas suri, vaid lükati sealt alla. Meie olime jalutades jõudnud aga oma järgmise eesmärgi ehk Cathedrale Notre-Dame juurde. Siin piirkonnas tundub igas suuremas linnas olevat samanimeline kirik. Pidime peaaegu tiiru ümber kiriku jalutama kuni leidsime õige ukse sisenemiseks. Kirikus oli jälle ootamatult rahvarohke! Ilmselt ei olnud kõik külma ilma eest varju otsijad turistid. Katedraal on ehitatud aastatel 1613 kuni 1621 ning siia on maetud kuningliku perekonna liikmed. Esimest korda elus nägin sedagi, et kirikus on kasutusel plastmassümbrisega küünlad! See pani mind päris tükiks ajaks juurdlema küünla süütamise soovi ja vajaduse üle. Lõpuks sai harjumus mõistlikkusest ja rohelisest mõtteviisist siiski võitu, mis tähendab, et ostsin ning süütasin ühe küünla. Kirikust väljudes teise ukse kaudu sattusime ootamatult sooja päikesepaiste kätte. Tuulevaikses ja päikesepaistelises kohas oli mõnusalt soe. Katariina istus pingil ja luges. Mina ootasin 20 minutit kuni lõppes kahe tütarlapse fotosessioon kiriku ees. No õigemini ühe tütarlapse, sest teine ainult pildistas. Imestasin, mis ma imestasin, aga jätkus neil ikka kannatust! Rääkimata sellest, et kas selliseid fotosid peab just kiriku trepil tegema. Aga ma olen samuti väga kannatlik ja lõpuks sain minagi oma hetke. Siis kiriku pildistamiseks. Mitte enda.

Ühe hea asjana saime järgmise muuseumi soovituse ajaloomuuseumist siiski kaasa: nimelt saab nende piletiga külastada tasuta Villa Vauban´i. Sinna nüüd läksimegi. Asub see väike villa nüüdses vallikraavi kenas pargis. Väga kuulsate ja tuntud kunstnike teoseid sealt ei leia, aga siiski on tegemist väga armsa väikese kunstigaleriiga. Ja eriti tore oli siinne töötajaskond. Näitasime oma pileteid ja suunati meid nüüd õnneks kohe, mitte poole muuseumi külastuse ajal, sarnaste kappide juurde. Läksin piletimüüja juurde kohe tagasi sama jutuga, et mul pole eurost münti. Selle peale müüja naeratas ja ulatas mulle võtmehoidja, mille küljes täpselt euro suuruses metallmünt. Tänasin, võtsin mündi ja saime oma kapi sulgeda. Täiesti võimalik, et ka ajaloomuuseumis on tegelikult kasutuses sarnased võtmehoidjad. Ilmselt oli töötajatel lihtsalt halb päev!

Uudistasime muuseumi läbi. Püsikollektsioon, mis ongi põhiline osa, sisaldab endas 17.-19. sajandi euroopa maalikunsti ja skulptuuri. Päris huvitavad oli maalide järgi tehtud puulõiked. Neid oli tehtud pea igas saalis ühest maalist. Kokkuvõttes mulle väga meeldis! Ja eriti meeldis mulle see, et kui läksin lahkudes münti tagasi viima, teatas piletimüüja, et ta ei võta seda tagasi kuna see on mulle päriseks. Ja kui hetk hiljem olin stendilt valinud ühe postkaardi koju saatmiseks ja tahtsin maksta selle eest, sain vastuse, et ka see on tasuta. Villa Vauban on ümbritsetud kena aiaga, kus eksponeeritud mitmed skulptuuridki. Edasi jalutasime Casino Luksemburgi juurde, kus andis oma viimase kontserdi Franz Liszt. Tänasel päeval eksponeeritakse hoones kaasaegset kunsti, mille väga suur austaja mina siiski ei ole. Mulle ikka meeldib pigem vana... Katariina ka ei näidanud erilist entusiasmi näituste külastamiseks. Seega me näitusele ei läinud. Piirdusime vaid korraks sisse astumisega ja fuajees ringi vaatamisega.

Aga nüüd olid meil kõhud väga tühjad! Jalutasime veel linna peal ringi, nüüd küll selle pilguga, et leida mõni armas kohvik, kuhu hetkeks maha istuda. Mõnikord võib see väga pikk ja vaevaline protseduur olla, kuid hetkel leidsime päris kiiresti kena koha. Alguses mõtlesime isegi osta kohv kaasa ja otsida mõni ilus pargipingikene, sest ilm oli õues läinud päikseliseks ja soojaks. Aga meil ei olnud midagi ka ilusas kohvikus istumise vastu. Katariina tellis endale pannkoogid ja mina piirdusin kaneelirulliga. Jumal tänatud, sest pannkoogid olid ikka hiiglaslikud! Kõrvallauas olid kaks naisterahvast tellinud endale kohvi ja siis vaikselt nahistades sõid laua alla olevast kotist kohvi juurde sefiiri. Mina mõtlesin, et kui juba sefiir ja selline salaja söömine, siis peab tegemist olema meie kõige suurema naabrite esindajatega - ei eksinudki!

Kohvikust lahkudes olime jõudnud esimese valgusfoorini kui mulle tuli meelde, et olin unustanud oma huulekreemi kohvikusse laua peale. Korraks proovisin harjuda mõttega, et mul seda polegi enam. Aga läbi see ei läinud! Tegemist eelmisel kevadel Marokost ostetud kreemiga, mis liiga hea sellest nii kergekäeliselt loobumiseks. Tuli tagasi minna. Eks rumal pea ole ikka jalgadele nuhtluseks. Aga kätte sain ja jalutasime nüüd hotelli poole tagasi natukene suurema ringiga, et rohkem linna näha. Ületasime Adolphe silla. Teisel pool silda paari ilusat maja uudistades pöördusid minu poole äkki kaks naisterahvast. Vene keeles. Ega ma hästi aru ei saanud alguses mis põhjusel. Olime päris pika dialoogi maha pidanud, kui lõpuks tõde selgus: sooviti vestelda minu suhtest Jeesusega. Kahjuks ei lahka ma tänaval oma suhteid meesterahvastega võõraste inimestega. Põhjendasin oma kiiret lahkumist sellega, et oleme turistid ja siin riigis pole meil mingit mõtet sellistel teemadel rääkida. Naisterahvad tegid imestusest suured silmad, et tõesti turistid või!? No minu vene keele grammatika oleks võinud kohe neile selle teadmise anda.

Mina jäin aga juurdlema ja pead vaevama selle üle, kuidas on võimalik, et mind peetigi vene rahvusest inimeseks ning minu poole pöördutigi vene keeles!? Ei osanud mingit seost luua peale selle, et hommikul peeglisse vaadates sain vaid ohata, et näen välja nagu vene baaba. Kuigi tagantjärele ei oska ma isegi öelda, mis minus sellise assotsatsiooni tekitas. Käisime jälle poest läbi ja ostsime õhtusöögi. Kahe päeva jooksul polnud meile silma hakanud ühtegi mõnusat söögikohta, kus oleks tahtnud õhtustada. Oma hotellituba tundus kõige mõnusam variant. Poes oli muidugi natukene keeruline, sest üldiselt olid kõik kirjad ja sildid prantsuse keeles. Meie seda kahjuks ei valda.

Midagi sealt poest siiski kaasa ostsime. Võtsin muu söögi juurde endale porgandisalati arvates, et see on kindla peale minek: et no porgand on ikka igal pool ühe ja sama maitsega. Oi, kuidas ma eksisin! Salat läks väga kiiresti isegi minul prügikasti, kes ma üldjuhul mitte kunagi sööki ära ei viska. Aga muud asjad kõlbasid väga hästi süüa. Eilsest õhtust oli meil järel veel pool pudelit head kolme eurost veini. Kuna olime eelmiste õhtutega võrreldes suhteliselt vara hotellis, siis jõudsime mõlemad veel nii õppida kui tööd teha ja lugeda. Raha kulus täna ajaloomuuseumis 3 eurot, kohvikus 5 eurot, poes 7 eurot ja kirikus küünlale 1 euro, mis teeb kokku 16 eurot. Väga säästlik päev!