ESIMENE JA TEINE PÄEV - 28. ja 29. juuli 2023
Kui mul oma laste Katariina, Karli ja Eliisabetiga kevadel reisimisest juttu tuli (just oli läinud lendude tühistamise tõttu vett vedama suvine plaan avastada Assoore Eliisabetiga!), nentisin korraks kahetsusega, et meie nö ametliku autoreiside sarja viimasele seiklusele Balkanimaadesse, ei saanud Karl kaasa tulla. Ja pole ammu käinud kuskil kõik koos. Vestlesime natukene veel erinevatest autoga reisimise sihtkohtadest ja Karl käis välja mõtte, et suvel võiksime Saksamaad minna autoga avastama. Kui selle idee üle sai veel nii mõnigi kord mõtteid mõlgutatud ja tüdrukute ning minugi poolt erinevaid eesmärke lisatud, siis hakkas asi minu silmis kuju võtma, et aga miks mitte...? Tegin veel viimase kooskõlastusringi kõigiga ning asi otsustatud! Ega tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kui sellises vanuses lapsed (23, 20, 18) on nõus (öelda, et soovivad, oleks ilmselt liialt unistustesse kaldumine) veel emmega reisile minema, siis tuleb kõik muu kõrvale jätta, mitte enam mõelda ja minna!
Hakkasin uurima marsruuti. Esimesel pilgul tundus mõistlik ikka tavaline ja kordi läbitud tee - Läti, Leedu, Poola jne. Siis aga võtsin Google Mapsi lahti ja mõõtsin ära: läbi Rootsi ja Taani on igal juhul lühem tee. Ostsin ära laevapiletid Stockholmi ja tagasi. Hiljem veel uue telgi. Meie vanasse kolmesesse, mis meile kunagi kingiti, kui lapsed veel väikesed olid ja alustasime oma autoreiside sarja, ei oleks me enam ka parima tahtmise juures ära mahtunud. Plaanis oli Rootsist lihtsalt läbi sõita. Taanis teha tasa eelmise reisi puudujäägid ehk käia ära Egeskovi lossis ja Legolandis. Meie eelmisel reisil Taani oli meil plaan minna Legolandi, kuid erinevate asjaolude kokkulangemisel muutus see hoopis Astrid Lindgreni keskuse külastuseks Vimmerbys. Sellest saab pikemalt lugeda meie 2015 aasta Taani autoreisi juures. Ehk minu südametunnistus on juba 8 aastat natukene kripeldanud, et toona Karli, kui suure Lego fänni, ära rääkisime ja Legolandi minekust loobusime. Nüüd siis olingi olukorras, kus ostsin Legolandi piletid endale ja oma eespool mainitud vanuses lastele! Natukene kentsakas tundus tõesti. No ja Egeskovi lossis jäi meil ka käimata vaatamata sellele, et ööbisime lossi külje all kaks ööd. Seda pidasin toona lihtsalt liiga kalliks.
Ja nüüd me siis olimegi Egeskovi lossi juures eile õhtul taas pärast 8 aastat ja 808 kilomeetri pikkust sõitu läbi Rootsi ja Taani ja kahe suure silla ületamist. Aga ees ootas meid paras üllatus! Mitte just kõige meeldivam. Ööbimiskohta, mida toona kasutasime ning mida interneti postituste järgselt kasutati veel hiljuti, ei eksisteerinudki enam! Seisime ja tammusime nõutult kohal, kus minu mäletamist mööda pidi olema kaks maja, millest ühes WC-d, duśśiruumid ja väike kööginurk kraanikausiga ning suur plats telkimiseks, aga seda kohta polnud enam lihtsalt olemas!!! Ma saan aru, et on telkimisplats ära kaotatud ning keelatud telkimine. Seda enam, et see oli tasuta. Aga ma ei saa aru sellest, mis pagana pärast oli vaja majad maha lammutada!? Majad, millest üks oli üle 100 aasta vana, mõlemad õlgkatusega ning imeilusad!? Õnneks oli alles suur ja võimas puu, mille all oli kunagi olnud äärmiselt mõnus telkida. Nii tuligi meil nüüd ööbida lihtsalt parkimisplatsil... ja me ei olnud ainukesed. Lisaks meile oli siin veel 4-5 autosuvilat (tõsi: neil on lubatud siin ööbida) ja üks telk. See telk oli küll auto katusel...
Asusime õhtusööki valmistama. Söök tehtud ja kõhud täis ning väljas parajalt hämaraks läinud, panime ka telgi üles. Natukene aega see esimesel korral võttis: ikkagi tuttuus ja esimene ülesse panek ja natukene hämar ka juba. Hommikul väga kaua ei maganud igaks juhuks. Eliisabetil helises äratuskell 7.30. Esimese asjana panid tüdrukud kiiresti telgi kokku, et kaotada igasugused jäljed meie seaduserikkumisest. Taanis tegelikult ei tohi seaduse järgi mitte kusagil, välja arvatud selleks ette nähtud kohtades, telkida. Meie Karliga tegime hommikusöögi. Vesi oli meil siiski ettenägelikult selleks igaks juhuks kaasa ostetud Eestist. Ei teagi miks. Sest tegelikult meie teadmiste kohaselt oleks pidanud siit vett saama. Sellest õhku haihtunud majast. Olime omadega valmis juba natukene pärast kella kaheksat. Loss avatakse aga alles kell kümme. Karli ettepanekul läksime ümbruskonnaga tutvuma, et siis lossi avamise ajaks nagu õiged mehed kunagi saabuda uuesti teadmata midagi siin ööbijatest.
Sõitsime ümbruskonna imelistes külades ringi, tehes nii mõnegi peatuse meile muljet avaldanud hoonete juures. Jalutasime kõige ilusamas surnuaias, kus ma kunagi käinud olen. Ja endiselt on tark tugineda kogemustele: surnuaias asunud väikese kiriku seina äärest leidsime ka veekraani, kus saime täita uuesti oma 5 liitrise veepudeli. Kui mõni minut enne kella kümmet Egeskovi lossi juurde tagasi jõudsime, oli piletikassa juures juba päris korralik saba. Internetist ette osta ma millegipärast pileteid ei saanud, väidetavalt ei sobinud minu pangakaart, millega olen ometi saanud osta kõike muud nagu lennukipiletid ja nt Legolandi piletid. Jäi üle vaid loota, et pärast seiklust kadunud telkimisplatsiga, ei selgu, et tänaseks kõik piletid välja müüdud. Õnneks seda ei juhtunud ja varsti saimegi lunastada piletid ja minna tutvuma imelise lossi ja aiaga.
Egeskovi loss kuulub tänasel päevalgi eraomandisse. Läbi aastasadade on loss kuulunud mitmele Taani kõige silmapaistvamale aadlisuguvõsale. Aastal 1784 sai lossi omanikuks Bille perekond, kelle järeltulijate ehk Ahlefeldt-Laurvig-Bille perekonna käes on senini. 1554. aastal muudeti seni kindlustamata külamõis korralikuks vallikraaviga kindlustatud renessansslossiks. Egeskovi loss olla ehitatud tammevaiadele ning ehitamiseks kulunud neid terve metsatäis. Ehitusmaterjaliks on Taani metsad kohe päris ära kulunud - tänasel päeval on Taani suhteliselt lage ning meie mõistes metsa seal ei eksisteeri. Ikka on tegemist pigem parkmetsaga. Loss on tänasel päeval üks paremini säilinud losse kogu Põhja-Euroopas. Krahv Gregers ja krahvinna Nonni avasid Egeskovi aiad avalikkusele 1960ndatel aastatel. Nende poeg krahv Claus avas 1968. aastal ka lossi laiemale avalikkusele. Kusjuures loss on endiselt ka perekonna eluase.
Egeskovi puhul pole tegemist pelgalt lossi ja imelise aiaga: siin on mitmeid muuseume, roosiaed, ürdiaed, labürint jne-jne. Lossi väravaehitises oli avatud 18.-19. sajandi riietemoe näitus. Vaadates imelisi maani ulatuvaid ja tohutult naiselikke kleite tollest ajast kipun sageli õhkama, et mulle oleks väga meeldinud elada antud ajastul, et iga päev panna selga selline uhke kleit... Annan endale loomulikult aru, et nimetatud aja ühiskondlik korraldus ei oleks mulle absoluutselt sobinud. Oleksin ilmselt olnud korralik mässaja meestekeskses ajastus (a la naise koht on ainult köögis ja lastetoas) ning tihtipeale puritaanlike reeglite ja kommete vastu, kus suurimaks probleemiks hoopis silmakirjalikkus ja kahepalgelisus.
Aga käisime läbi veel mootorrataste muuseumi, sepikoja, Falck´i muuseumi, vanade autode muuseumi (ehitatud suurejoonelisse paarisaja aastasesse laudahoonesse, mille algne otstarve veel tänagi lõhna järgi koheselt tuvastatav) ning kämpingu muuseumi. Mulle need muidugi mingit väga suurt elamust ei pakkunud. Loss ja park olid siiski põhilised. Aga paljud olid tulnud siia lastega ja kogu päevaks ning neile on need lisad ilmselt olulised. Minugi suured lapsed tegid liikluslinnakus mõned kiiremad ringid jalgadega vändadavate autodega. Igal pool olid lauad ja toolid, kus võimalik süüa kaasa toodud sööki. Loomulikult on võimalik ka koha pealt süüa osta. Meie siin pikalt niisama aega ei viitnud vaid suundusime edasi Taani mandriosasse Billundisse, kus asub Legoland. Umbes 1,5 tundi sõitu ja kohal olimegi! Parkisime auto ära. Juba parklate arvu ja suuruse järgi võis järeldada, et siin käib igapäevaselt läbi meeletu rahvahulk.
Ning lõpuks, pärast pikka ootamist, sai Karl 20 aastasena täidetud oma lapsepõlve unistuse käia ära Legolandis! Meie arvamus ja muljed sellest olid aga kõigil meil lühidalt kokku võttes suhteliselt sarnased: ootasime suuremat keskendumist just legodele mitte niivõrd natukene odavamaigulist lõbustusparki. Et oleks olnud rohkem mingeid põnevaid meisterdusi ja ettevõtmisi legodest. Mingeid õpetusi, juhendamist, võib-olla isegi töötubasid. Või kasvõi väljapanekut legoklotside saamisloost, ajaloost jne-jne. Hetkel jäi meile sellest ikka meeletult kommertslik mulje, kus pole isegi üritatud seda ülimat keskendumist ainult rahale ja odavale meelelahutusele varjata või natukenegi maskeerida.
Üks tore asi, mis meile meeldis, oli mingi ninjade (ega ma päris hästi pole enam kursis kogu selle maailmaga) värk. Põhimõtteliselt sõitsime mingeid koopaid mööda rongiga, moodustasime neljakesi ühe meeskonna, kes pidi siis võitlema virtuaalselt mingite halbade tegelastega. Vot, see oli päris lõbus ja mulle väga meeldis! Tulemus oli meil märkimisväärne: saime meie sõidu parimaks tiimiks. Aususe ja õigluse huvides tuleb siiski märkida, et vastasteks olid meile üldjuhul tunduvalt väiksemate lastega perekonnad. Samas tuleks ka teisest küljest asja vaadata ning tunnistada asjaolu, et tänapäevases digi- ja virtuaalmaailmas on lapsed kordades osavamad tegijad kui 50ndale eluaasta lähenevad naisterahvad.
Teine tore asi oli legodest ehitatud maailm! Seda imetlesime küll kohe pikalt. Alustuseks sõitsime rongiga kogu selle väljapaneku läbi ja siis jalutasime veel need kohad läbi, mida lähemalt soovisime vaadata. Seal oli Norra väikelinnasid, Amsterdam, kuulsaid ehitisi nii Taanist kui kogu maailmast, sadamaid ja isegi nafta puurtorn. Ja veel rohkem kui legode piiramatuid võimalusi erinevate asjade ehitamisel imetlesin kogu selle väljapaneku juures kasutatud haljastust. Need pisikesed bonsai mõõtu puud ja üldse kogu see taimestik, nende kooslus ning valik, oli suurepärane! Tahaks öelda "braavo" Legolandi aednikule!
Kui saime kõik vaadatud, Karlil oli territooriumi plaan käes, mille järgi kõik kohad läbi käisime, maksime parkimise eest ning suundusime auto juurde. Ja meid ootaski ees Saksamaa! Plaanis oli täna õhtuks jõuda Saksamaale ning ööbima jääda. Schleswig-Holsteini liidumaal (Saksamaa on jagatud 12 liidumaaks) on ametlikult olemas telkimisplatsid nö Schlafplatz Wildes´ed, kus võib väike seltskond telkida. Kahjuks on need tõesti ainult nimetatud liidumaal, kuigi siin on neid päris tihedalt. Valisime välja ühe, mis oli kõige lähemal Lübeckile, kuhu plaanisime minna järgmisel päeval. Kohale jõudes avastasime tõesti väga suure kenasti hooldatud telkimisala. Isegi tualett oli olemas. Küll see plastikust variant, aga ikkagi tualett. Kuna vihma hakkas sadama valisime kiiresti sobiliku telgikoha ja tüdrukud asusid telki püstitama. Täna läks see oluliselt kiiremini eilsega võrreldes. Ilmselt aitas vihm kaasa!
Süüa saime teha katuse all, kus olid laud ja pingid. Nagu ikka kuulub meie reiside priimusel valmistatud õhtusöökide juurde õhtune teejoomine küpsistega. Nüüd vihmaga katuse all oli äärmiselt mõnus istuda. Mingil ajal avastasime imeilusa vikerkaare - tõsi, kogu vihmasaju aja oli pooles taevas säranud ju päike. Peale meie oli siin ööbijaid kusjuures päris palju. 5-6 erinevat seltskonda. Oli ratastega liikujaid ja jalgsimatkajaid. Enamus seltskondasid siiski autodega. Autod jäeti korralikult platsi äärde kuna autoga sisse sõitmine oli keelatud. Mingit tõkkepuud ega takistust küll sissesõidu ees ei olnud, aga kellelegi ei tulnudki pähe eirata kirjutatud reegleid.
Nimetatud reeglid olid aga kenasti infotahvlile kirja pandud. Küll ainult saksa keeles. Aga tuletades meelde oma kunagist saksa keele oskust suutsin isegi kõigest aru saada. Üldiselt me vastasime nendele reeglitele. Ainult seltskond oli liiga suur. Suurim telk, mida siia võis püstitada, oli kolmekohaline ja suurim üheskoos liikuv/matkav kooslus siis vastavalt ka kolmeliikmeline. Suuremate gruppide korral tuli ühendust võtta. Seda me siiski ei teinud. Rõhudes sellele, et alati saame vabandada, et me ei räägi saksa keelt ega mõista midagi, mis sellest, et must-valgelt kirjas. Kui magama hakkasime sättima avastasime, et niigi imeline vikerkaar oli kahekordistunud!
Esimesel päeval sõitsime Stockholmist Egeskovi lossi juurde 808 kilomeetrit ja teisel päeval Egeskovist Legolandi ja sealt edasi ööbimiskohta kokku 383 kilomeetrit. Nüüd pean ausalt tunnistama, et järgmistel päevadel läks kilomeetrite arvestamine meil (õigemini mul) täiesti metsa. Igal autoreisil olen hommikuti pannud autol spidomeetri nulli ja igal õhtul kirjutanud sõitmise lõppedes päevase näidu maha. Nüüd läks meil see juba reisi alguses täiesti sassi, nii et neljandal päeval umbes otsustasin, et ei pane enam nulli ja las koguneb kogu reisi kilometraaž siis kokku. Need esimesed päevad tuleb sellele siis lihtsalt juurde liita. Raha kulutasime bensiinile 85 eurot, tasuliste sildade ületamisele 102 eurot, Egeskovi piletitele 140 eurot ja Legolandi piletid olid 234 eurot ning parkimine 6 eurot. Kokku esimese kahe päeva kulu oli 568 eurot. Päris kopsakas summa, aga peab silmas pidama, et tegemist ikkagi nelja inimese kuludega.
No comments:
Post a Comment