AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 3. päev

KOLMAS PÄEV - 30. juuli 2023

Täna ärkasime selle peale, et telgis hakkas palav. Vaatamata sellele, et just oli sadanud, mida mina küll ei kuulnud tänu kõrvatroppidele, mis on muutunud pea iga reisi lahutamatuks osaks. Soovitan kõigil proovida! Hommikusöök, asjad kokku ning meid ootas ees Lübeck! Enne küll oli vaja tankida, mistõttu sõitsimegi esimesse pisikesse külakesse, kus leidus selleks võimalus. Natukene olime hädas õige toote valimisega, sest puudusid meile harjumuspärased tähistused erinevatele bensiinidele. Lõpuks osutus õigeks E10. Karl pidi siiski käima korra poes sees küsimas. Ning kõik E-d pidid olema sobivad ja õiged. Saksamaal ma polnudki varem tankinud.

Kuigi Lübeckisse oli meie ööbimise kohast vaid umbes 50 kilomeetrit võtsime seda sõitu sinna äärmiselt tõsiselt - valisime kõige kõrvalisemad ja pisemad teed, mida meie navigeerimisüsteem meile vähegi suutis pakkuda ning sõitsime umbes 1,5 tundi. Karli ootus meie käesolevale reisile ju oligi tutvumine Saksamaa väikeste külade ja linnadega. Imetlesimegi siis kõiki neid külakesi, imearmsaid maju ja aedu. Vähekene imestust minus küll tekitas see, et majade ümber olev aed oli pea olematu. Aga ega kõik inimesed ei peagi rügama nii suures aias nagu mina! Ette rutates pean ütlema, et samas tundub siinsete majade ümber olev aed siiski natukene liiga pisikene. Taanis jäi mulle ühes linnakeses jalutades silma kinnisvara müügikuulus, kus müüdi maja pindalaga 100 ruutmeetrit ning maja ümbritsev aed oli vaid 300 ruutmeetrit! See tundub ikka liigväike olevat! Ja minu pilgu läbi olid aiad sama suurusega nii Taanis, Saksamaal, Śveitsis kui ka Austrias. Aga Lübeckisse jõudes otsisime hetke parkimiskohta. Olles ühe koha leidnud, ei suutnud me kohe aru saada, kas tegemist on kohaga, kuhu lubatud parkida. Olles alles alustanud arutelu sellel teemal, koputas meie auto aknale meesterahvas, teavitades meid sellest, et antud kohal on lubatud siiski parkida vaid kohalikel elanikel. Kusjuures ta ei öelnud, et me ei tohi seal parkida. Ta lihtsalt küsis väga viisakalt, et kas me teame, et see nii on... Loomulikult ei teadnud! Tänasime ja sõitsime edasi ning lõpuks leidsime suurepärase parkimiskoha. Täiesti tasuta. Vanalinna kõrval praktiliselt.

Jalutasime põhimõtteliselt vaid üle silla ning olimegi Lübecki vanalinnas. Eestlastele on Lübeck ilmselt üks tuntumaid Saksa linnu. On ju Tallinngi saanud algselt linnaõigused just sellelt kõige tähtsamalt hansalinnalt 1248. aastal. Nn Lübecki õigus oli keskaegne Mandri-Euroopa linnade õigusnormide kogumik, mis oli kehtiv ligi sajas linnas veel peale Lübecki enda nagu Kielis, Rostockis, Wismaris, Rakveres ja Narvas. Ja muidugi siis Tallinnas. Keskajal oli Lübeck üks tähtsamaid Läänemere piirkonna linnu olles Hansaliidu keskuseks. Praegu on Lübeck eelkõige tuntud just oma gooti tellisarhitektuuriga vanalinna poolest, millest kunagi kujunes lausa piirkondlik stiil. Linna kirikute interjöörid, ehitiste fassaadid, ainulaadne raekoda, linnavärav ja keskajast säilinud seek on suurimad vaatamisväärsused. Mainimata ei saa jätta muidugi fakti, et just see linn oli Saksamaa ühe armastatuima ja tuntuima kirjaniku Günter Grassi kodulinn.

Mina soovisingi kindlasti külastada just seeki ehk kunagist haige- ja vaestemaja. Ning eks ilmselge oli ka see, et praegusel reisil peab olema tagasihoidlik kunstimuuseumide ja kirikutega. Lastel on mingi teatud taluvuse piir selles osas ja seda ei tasu ületada! Kuid sisenedes seegihoonesse olimegi esimese asjana siiski kohe kirikus. Ega ükski hoolekande asutus keskajal väljaspool kirikut ei eksisteerinudki. Halastus ja sotsiaalhooldus tähendasidki kirikut. Lübecki Pühavaimu seek on terves Kesk-Euroopas üks paremini säilinuid. T-kujulise hoone lühemas läänetiivas, kust kaudu sisenesime, ongi kahelööviline kodakirik, ehitatud umbes 1286. aastal. Teises, pikemas tiivas, töötas hooldekodu. Kunagi oli tegemist ühe meeletult suure ning kõrge ruumiga, mis oli tihedalt täidetud vooditega. Värske õhu puuduses ei pidanud siinsed hoolealused ilmselt kannatama, aga külma küll, sest küttesüsteemi selles polnud. Kuid 1820. aastal ehitati siia vanuritele väheldased magamiskambrid.  Kogu senine suur ruum ehitati nüüd täis pisikesi eraldi pugerikke. Kasinad olid need tõesti: kergete seintega eraldatud pisikestesse ruumidesse mahtus voodi, öökapikene ja tool. Pühavaimu seek oli sellisel kujul kasutusel kusjuures aastani 1970.

Kohe seegi kõrval asub Jakobi kirik. Kiriku ja seegi vahele moodustub väike väljak, kuhu oli väga mõnus linnaaed puidust kastidesse rajatud. Kastide vahele olid pandud pingid ning isegi mõned lamamistoolid. Minu järeltulev põlv leidis loomulikult need lamamistoolid kohe ja tundis ennast seal äärmiselt mõnusalt. Mina tahtsin aga minna kirikusse. Ootamatult avaldas Karl soovi tulla minuga kaasa, mida tüdrukud muidugi tõlgendasid kohe väikese pugemisena. Aga kiriku juurde me läksime igal juhul, kuid sisse ei saanud, sest kirik oli veel suletud. Tuli teiste juurde sama targalt tagasi minna ning liikuda ringkäiguga edasi. Järgmisena jalutasime Lübecki tähtsaima kiriku ehk Maarja kiriku juurde.

Maarja kirik ehitati patriitside jumalakojaks vastates oma kaksiktornide, põiklöövi ja hulknurkse altariruumiga prantsuse klassitsistlikule katedraalile. Selle vahega, et erinevalt prantsuse basiilikatest on Maarja kirik ehitatud tellistest. Tohutu kiriku 40-meetrine tellisvõlv on omasuguste hulgas suurim kogu maailmas. Ühe torni põrandal on näha endiselt kirikukellade kilde, mis jäid pärast 1942. aasta Lübecki pommitamist põrandasse. II maailmasõja päevil pommitati Hitleri alistamiseks suurt enamust Saksamaa suuremaid ja tähtsamaid linnasid. Mitmedki tollased uhked ja ilusad vanalinnad hävisid pea täielikult. Selle tulemusena on paljud vanalinnad, mida täna imetleme, tegelikult pärast maailmasõda lihtsalt uuesti üles ehitatud ja taastatud. Pärast Kölni pommitamist näiteks jäi linna vanimas osas püsti vaid katedraal. Seega ongi vähemuses nö neid päris vanalinnu.

Maarja kiriku kõrval asub Lübecki raekoda. Või kui nüüd kohe päris täpne olla, siis asub kirik Raekoja taga. Raekoda on ehitatud 1226. aastal ning on kuulsaim tellistest Raekoda Saksamaal. Ilmselt on selles oma osa natukene kummalistel müüridel ja tornikestel, mis annavad hoonele minu arust ootamatult moodsa ja tänapäevase välimuse. Igal juhul on see hoone olnud omal ajal kõvasti just sellest "omast ajast" ees. Meenutas mulle Tallinnas asuva Rotermanni kvartali uuemaid hooneid. Olles päris pikalt vanalinnas jalutanud soovisime mõnda mõnusasse kohvikusse minna. Eliisabet otsis paar kohta välja. Esimene neist ei meeldinud meile kellelegi. Teine sobis imehästi! Eriti meeldis see mulle, kuna asus Jakobi kiriku kõrval, kuhu me varem sisse ei pääsenud. Kuna õues oli hakanud natukene vihma sadama, siis valisime omale laua sisse. Kuigi oleks olnud väga mõnus ka õues istuda. Sõime imemaitsvaid ja tohutult suuri (tõesti oli ühte saia täis terve väiksemat mõõtu praetaldrik!) ning vaid 2 eurot maksvaid kirsisaiakesi. Eliisabet ja Karl olid soovinud küll pannkooke, kuid ilmselt vaatas müüja, et see oleks liiga keeruline... igal juhul pärast väikest juurdlemist meid äärmiselt põhjalikult pealaest jalatallani uurides, teatas ta, et pannkoogid said just nüüd otsa.

Ja olles nüüd juba uuesti ringiga tagasi Jakobi kiriku juures ei olnud lapsigi keeruline kirikusse saada, sest see oli ju ometigi siinsamas kõrval! Erinevalt Maarja kirikust sai 15. sajandil ehitatud Jakobi kirik II maailmasõjas suhteliselt vähe kannatada, mistõttu on säilinud kiriku algupärased baroksed jooned. Vaatamata suvisele turismi kõrghooajale ning pühapäevasele päevale oli linnas väga vähe inimesi ringi liikumas. Kõik oli mõnusalt vaikne ja rahulik. Jalutasime alla sadama poole tagasi. Sattusime imeilusale tänavale, kus mina pidin imetlema igat maja ja iga maja juures igat detaili. Seetõttu juhtuski nii, et lapsed ilmselt jõudsid auto juurde tagasi pool tundi varem kui mina. Nähes eemalt mind tulemas sõideti kenasti mulle vastu, et emme kiiresti auto peale saada. Auto peale sai alguses siiski vaid minu kott. Ise jalutasin veel korraks sadama teise otsa, et sealtki mõni pilt teha.

Edasi ootas meid pisikene kuid armas Lüneburgi linnakene! Sinna sõitmiseks otsis Karl jälle pisikesi külateid. Keerutamist oli meeletult ja aega kulus palju, aga samas läbisime imelisi paiku. Marsruut, mis läbisime oli umbes järgmine: Lübeck-Niendorf-Kühsin-Nusse-Koberg-Köthel-Mühlenrade-Basthorst-Schwarzenbeck-Worth-Geesthacht-Raven-Evendorf. Praeguste saksa külade puhul on hämmastav see, et kunagised suured ja jõukad talupidamised on tänaseks päevaks keset tihedat külaasustust surutud praeguse aja majade vahele. Kuid sellele vaatamata on nii mõnedki neist säilitanud oma funktsiooni toimiva taluna. Lihtsalt laudad ja põllumaad paiknevad külast natukene eemal.

Lüneburgi praegu külastades võib olla isegi raske uskuda, et see pisikene linn oli kunagi üks jõukamaid tervel Saksamaal. Rikkus tuli soolalademetest, mida hakati kaevandama juba 956. aastal. Ja just siin arenes välja toonase Euroopa suurim tööstustootmine! Vanalinnas asuvas jõesadamas laaditi kaevandatud sool laevadele 14. sajandil ehitatud puust kraanaga. Kraana on praegugi samas kohas. Muidugi mitte see 14. sajandist pärit vaid 18. sajandil ehitatu. Toonase pisikese sadama ümbrus on kenasti renoveeritud ning äärmiselt armas. Linna väiksusele vaatamata oli siin juba tunduvalt rohkem turiste Lübeckiga võrreldes. Seda just nimelt Lüneburgi kompaktselt säilinud vanalinna tõttu. Lüneburgist välja sõites nõudis Karl lõunasöögipeatust ning valis selleks lähima teele jääva MacDonaldsi. Hea odav! Muus osas on minu hinnang muidugi kesisevõitu sellele.

Lüneburgi nõmm, mida soovisin samuti külastada, kujutab endast Lüneburgi linna lähedal asuvat maa-ala, kus on aastasadu karjatatud mullikaid ja lambaid. Kuulsad on Lüneburgi nõmmed oma kergelt lainelise maastiku ning ulatuslikult laiuva kanarbiku poolest. Just augustis on Lüneburgi nõmm oma kõige uhkemas hiilguses. Meie olime siin aga paar nädalat liiga vara ning saime imetleda vaid murdosa sellest roosade õitega kanarbiku õitsemisest ja kogu sellest ilust. Õitsemise tippajal on aga kogu maastik nii kaugele kui silm ulatub üleni lillakas-roosa. Säilitamaks seda haruldast looduslikku kooslust rajati siia 1921. aastal looduspark. Meie soov oli läbida pisikene tee nõmmede vahel Undeloh´i külast Wilsede külani. Vahemaa umbes 7 kilomeetrit.

Kui me aga Undelohi jõudsime, selgus, et seda teed ei saa läbida autoga. Waze seda millegipärast ei teadnud! Natukene pidime siiski sõitma keelumärgi alt sisse, et saada sinna tee algusesse, kuhu auto jätta. Edasi-tagasi oleks tulnud meil jalutada 14 kilomeetrit. Sellega me arvestanud ei olnud ning seega pidime lihtsalt valima väikese jalutuskäigu ümberkaudsetel küngastel. Turistidele pakutakse muidugi ka vankrisõitu kahe küla vahel. Aga see tundus mulle natukene liig. Ronisime kõrgeimale künkale mis ümbruskonnast oli paista. Ausalt öelda oli sealtki vaade päris nauditav! Aga vaprad kohalikud pensionärid, olles varustanud endid käimiskeppidega, alustasid veel õhtu eel entusiastlikult matka. Võib-olla oli neil plaanis läbida muidugi ka ainult üks ots.

Meie asusime aga otsima ööbimiskohta. Nüüd liikusime küll kiirteed pidi, sest meil oli vaja päris tükk maad veel edasi sõita graafikus püsimiseks. Rooli läksin mina kuna Karlil oli vaja üks tööintervjuu teha. Eliisabet leidis (vähemalt fotode järgi) väga mõnusa koha, kus kirjade järgi oleks saanud telkida. Sõitsime päris kõrgele üles mäkke kuni selgus, et just see tee, mille äärde pidi leitud koht jääma oli kinni pandud. Päris teetõkke kõrvalt ei hakanud ka sisse trügima... kuigi oleks mahtunud küll. Sõitsime natukene edasi veel järgmise linnani, mis oli märgitud minu Saksamaa raamatus kui vaatamisväärse vanalinnana. Kuid kuidagi mingil hetkel, linn oli küll pisikene, kuid sellesse sissesõit eramajade vahel kohutavalt pikk, loobusin ja otsustasin, et tuleb ikka ots ringi keerata ja keskenduda ööbimiskoha leidmisele. Sõitsime tuldud teed pidi tagasi. Varem oli jäänud meile silma teeviit, mis juhatas kämpingu juurde. Sinna nüüd suundusimegi!

Kämpingusse kohale jõudes oli õues juba natukene hämarduma hakanud. Aga saime väga sõbraliku administraatori käest kogu vajaliku info ja endale päris mõnusa telkimisplatsi. Maksma läks kogu see lõbu vaid 36 eurot meie auto, telgi ja 4 inimese peale. Tüdrukud panid telgi üles, meie Karliga tegime õhtusöögi. Esimesed päevad on olnud meie köögitoimkonnale väga lihtsad kuna olin plaaninud nendeks Karli kaitseväest üle jäänud matkasöögid. Oligi vaja ainult otse pakki valada söögile peale kuum vesi, segada, 10 minutit oodata ja valmis ta oligi! Minu ja Karli arvates täiesti söödavad, mõned õhtusöögi variandid olid isegi päris maitsvad. Eliisabet sai ka hakkama. Katariina aga ei osanud neid sugugi hinnata! Oma autoreisidega oleme juba suhteliselt kogenud seltskond. Nüüdsel reisil juba esimese õhtu telkimisel oli äärmiselt tore kogeda, et ilma midagi kokku leppimata, jagunesid vaikides meie laagerdamiste ülesanded täpselt samamoodi nagu esimesest reisist alates Põhja-Jäämere äärde kümme aastat tagasi! 

Täna läbitud kilomeetritega oligi aga siis see häda, et need läksid mul totaalselt segamini! Midagi sellist pole minuga varasemalt veel ühelgi reisil juhtunud. Aga üks variant on, et oli 440 kilomeetrit, mis iseenesest võib olla päris loogiline. Ja pärast tänast päeva loobusin päevast marsruuti kirja panemast. Ehk kogu ülejäänud reisi läbitud kilomeetrid kogunesid kokku. Raha kulutasime täna Lübeckis kohvikus 25 eurot, küünaldele kirikus 2 eurot, lõunasöök MacDonaldsis 36 eurot, ööbimine samuti 36 eurot ja tankimas 81 eurot. Kokku siis 180 eurot.