AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 8. PÄEV

KAHEKSAS PÄEV - 4. august 2023

Täna hommikul juhtus kummaline asi: meie Katariinaga magasime kauem kui Karl ja Eliisabet. Pesime alles hambaid, kui teise toa rahvas oli juba riides ja tuli hommikust sööma. Tegime teed ja kohvi ja sõime kiiresti hommikust, et liikuda edasi. Ootas meid Porsche muuseum! Eile õhtul, kui läksime õhtust sööma, jooksis meile tänavale järele hotelli administraator ja avaldas arvamust, et me peaks maksma veel kaks korda 50 eurot juurde. Ei suutnud ta uskuda, et maksime kahe toa peale kokku 100 eurot. Ilmselt pole siin hotellis vahet mitu inimest toas on: müüakse tube. Mitte kohtasid. Aasias on see kusjuures valdav praktika. Mina väitsin küll, et kõik on õige ja nii peabki. Lubas helistada kuhugi kellelegi... Aga täna hommikul hotellist lahkudes ei soovinud küll keegi enam meie käest raha juurde saada. Ja ega ma poleks maksnud ka - tegin broneeringu kahele toale ja neljale inimesele ja see kõik oli must-valgel broneeringus kirjas!

Porsche muuseum oli meie hotellile suhteliselt lähedal. Sõitsime võib-olla ainult 10 minutit. Kohale jõudsime suhteliselt varakult: piletikassas veel järjekorda polnud ning muuseumis ei pidanud trügima rahvamassis. Rahvast käib siin aga kõvasti! Nägime isegi peale meie endi veel ühte eesti perekonda. Porsche muuseumis saab kogeda kahte erinevat ringkäiku: tavalist muuseumituuri ning tehase ekskursiooni. Viimane on aga nii populaarne, et näiteks 2023. aasta ekskursioonid olid juba kevadeks kõik välja müüdud! Ning lisaks veel piirangud, et tehastesse ei saa kõikidel riiklikel pühadel (ja neid on Saksamaal tunduvalt rohkem Eestiga võrreldes!), nädalavahetustel ning perioodil 17. juuli kuni 18. september ning ka detsembri keskpaigast alates on ligi kuuajane paus. Seega meil polnud lootuski ja pidime leppima vaid muuseumiga!

Aga muuseum oli ka tore! Mina pole muidugi selline fänn nagu Karl. Minu jaoks on auto tarbeese, mis annab vabaduse näiteks reisida. Muu pole eriti oluline. No enam-vähem usaldusväärne kaaslane olla ja igast olukorrast ikka võitjana välja tulla võiks ta ka. Ja maksta mitte liiga palju. Sellistele nõudmistele vastab näiteks Ford. Neid olen sõitnud oma elu jooksul läbi peaaegu kolm tükki. Ja alati ikka uut valides jäänud sama margi juurde. Porsche ei haaku absoluutselt minu nägemusega mugavast, ökonoomsest ja heast reisiautost ega üldse ilusast autost. Sellel teemal oleme aastate jooksul Karliga tundide viisi vaielnud. Aga ega nad kõik nii väga koledad ka ei ole: kasvõi siin samas muuseumis olid mõned päris ilusad. Siis sellised vanemad, 50ndatest aastatest näiteks. Need mulle täitsa meeldisid. Ja politseiautona Porsche võib olla päris muljetavaldav - siin olev mudel oli kunagi näiteks politsei operatiivsõiduk siin samas Stuttgarti linnaosas, kus Porsche tehased laiuvad.

Porsche autotööstuse asutas 1931. aastal Ferdinand Porsche. Stuttgarti koliti kõikide tehaste ja peakontoriga 1950. aastal. Autosid loonud oli ta juba varem töötades tollase autotootja Daimler-Benz juures. Kusjuures veel 1939. aastal, olles juba loonud oma firma, konstrueeris ta veel ühe Mercedes-Benzi. Samal aastal tutvustati Berliini autosalongis Volkswageni "Põrnikat", mis oli samuti konstrueeritud Porsche poolt. Aga huvitavaid ning põnevaid fakte Porsche´de elust jätkub küllaga: näiteks 1932. aastal kutsuti Ferdinand Porsche koos kahe inseneriga Venemaale, kus tehti ettepanek jäädagi sinna ning asuda edaspidi konstrueerima autosid Stalini taktikepi all pakkudes neile kõikmõeldavaid ja -mõeldamatuid hüvesid. Kõike peale vabaduse! Olles aga vabaduses kasvanud ja sellega harjunud, ei olnud mõeldavgi, et ettepanek oleks vastu võetud. 1945. aastal kutsuti Ferdinand, ta poeg Ferdinand (keda kutsuti isaks eristamiseks Ferryks) ja väimees läbirääkimistele Prantsusmaale prantsuse väikeauto ehitamiseks.

Asi lõppes aga fiaskoga: Jean-Pierre Peugeot (kadedus!?) pealekaebamisel pandi Porsched vangi, kus pidid tasuta töötama Renault 4CV kallal. Ferry Porsche vabanes vanglast 1946. aasta keskel. Isa eest nõuti tollel ajal sensatsioonilist miljoni frangi suurust kautsjoni. Ning seda sularahas! 1947. aastal õnnestus Ferryl mitme uue auto projekteerimisega saada miljon franki kokku ja augustis isa vabaks osta. Kahjuks oli professor Ferdinand Porsche niivõrd kurnatud, et ideedest pakatav konstruktor ja leiutaja olid temas surnud. Prantsuse kohus vabastas ta hiljem küll süüdistustest, kuid miljon franki "unustati" tagasi maksta. Tänasel päeval on Porsche kaubamärk Volkswageni tütarettevõte ning toodabki vaid sportautosid. Kusjuures, käesoleval aastal saab 75 aastat esimese sportauto mudeli konstrueerimisest Porsche tehases. Aga firma on tootnud ka näiteks hoopis traktoreid aastatel 1956-1963 tootes selle ajaga üle 125 000 traktori.

Mina käisin muuseumi läbi suhteliselt kiiresti. Ülejäänud aja istusin väljas pingil ja lugesin raamatut. Tüdrukutel läks tunnikene kauem kui minul ja Karlil veel umbes tund kauem. Jõudsime Katariina ja Eliisabetiga just kohvikus võtta kohvid ja muffinid, kui Karl oma tuurilt saabus. Sai samuti kohvi ning pärast kohvikut veetsime veel pool tundi poes. Esimese asjana tuli sealt osta postkaarte. Ja siis automudeleid. Katariina ostis näiteks selle sama ilusa punase traktori mis pildil. See lihtsalt pidi olema nii ilus!!! Pidin nõustuma temaga. See on kenam kui nii mõnigi auto. Stuttgartis asub ka Mercedes-Benzi tehas ja muuseum. Pakkusin Karlile, et külastame äkki mõlemat!? Karl aga arvas, et pole mõtet ja tasub keskenduda ühele ja valis just Porsche! Seetõttu jõudsime veel kenasti käia läbi üles põhja poole sõites tee peale jäävast Goslari linnast. Sõit sinna oli suhteliselt pikk mööda kiirteed. Teel oli päris suur avarii ja liiklusseisak, aga meie Waze juhatas sellest õigel hetkel meid kenasti mööda.

Goslari puhul on tegemist vana asustusalaga, kus linn olnud juba vähemalt 10. sajandist peale. Aga linnaeelne asustus palju kauemgi. Tegemist on vana kaevanduspiirkonnaga, kus erinevaid metalle kaevandatud juba Rooma ajast peale. Täna kuuluvad nii Goslari vanalinn kui ümberkaudsed vanad Rammelsbergi kaevandused UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Tuntud inimestest on Goslaris sündinud näiteks kokaiini avastaja Albert Niemann. Meie saabusime linna imevaiksel ja sulnil pärastlõunasel ajal. Raekoja platsil oli just lõppenud laat. Seetõttu natukene segasid neid imelisi vaateid mitte just väga ilusad valged plastputkad. Kuid sellele vaatamata on siin jällegi tegemist ühe ilusaima linna keskväljakuga, mida minul õnnestunud näha. Naljakas, just sellel aastal olen sattunud nendesse kõige ilusamatesse - varakevadel Brügge ja Brüssel; nüüd Lüneburg, Hann. Münden, Alsfeld...

Selle juures hämmastas mind ikka kõige rohkem parkimine! Põhimõtteliselt tasuta (või mõnes linnas paari euro eest) võid otse vanalinnas parkida kaua tahad. Ja kõige kummalisem on see, et vabasid kohtasid on alati võtta!!! Jalutasime Goslaris päris pikalt: mina olin vaimustuses! Lõpuks, kui sain isu täis ahmitud kogu seda ilu, suundusime auto juurde tagasi. Goslarist välja sõites asusime otsima ööbimiseks sobivat kohta. Vihma hakkas samuti uuesti sadama. Oleme sellel reisil saanud väga palju vihma! Õnneks on aga läinud selles mõttes hästi, et meie tegemisi pole see kuigivõrd seganud. Vähemalt seni! Suurt valikut telkimisplatse ega kämpinguid küll siin piirkonnas võtta ei olnud. Eliisabet leidis lõpuks ühe kämpingu 30 kilomeetri kaugusel Goslarist, mis jäi meile tee peale, kiirteelt lihtsalt natukene maha sõita.

Suundusime seda otsima. Tee viis meid sillaaluseid ning mahajäetud tööstusmaastikku pidi lõpuks tallini. Selgus, et talli taga oli siiski ka kämping. Vihma sadas kõvasti. Ühtegi hingelist kuskil näha ei olnud. Lõpuks leidsime infotulba, kus kirjas, et kui ööbida tahetakse, siis tuleb minna maja number 5F juurde ning uksekella anda. Otsisime siis üles selle maja ja andsime kella. Ning tõesti: paari minuti pärast tuligi välja tohutult sõbralik meesterahvas, kes arvas, et no ööbida loomulikult saab. Vestlesime natukene aega meesterahvaga, mina ja Karl, tüdrukud olid autosse jäänud. Sakslasest härrasmees oli vaimustus sellest, et tuleb mingi suvaline eestlane tema jaoks kuskilt pärapõrgust ja oskab saksa keelt! See vaimustus oli minu jaoks muidugi natukene ülepakutud, sest ainukene sõna, millega tõesti antud hetkel hiilgasin oli "schlagbaum". Ilmselt on see tema igapäevases keelekasutuses äärmiselt oluline sõna.

Saime koha omanikuga asjad läbi räägitud, raha makstud (ainult 15 eurot!!!) ja loa kämpingu alale sisse sõita. Meie platsi kõrval olid laud ja pingid, sellel ajal kui Katariina ja Eliisabet telgiga tegelesid, tegime meie Karliga õhtusöögi. Vihm oli ka järele jäänud. Kõhud täis, läksime kõik koos nõusid ja hambaid pesema. Avastasime üllatusena, et kogu reisi jooksul pesime me esimest korda kaasa võetud sööginõusid (tassid ja lusikad-kahvlid ei lähe arvesse: need raputati või pühiti lihtsalt paberiga puhtaks!). Seni olime telgis ööbides kasutanud Karli kaitseväe teenistusest üle jäänud matkasööke, mida süüakse pakendist, mistõttu pole meil tõesti kausse varem vaja olnud. Nüüd olid need kõik otsa saanud ja tegime kohe päris pajarooga, mis maitses muidugi ka natukene paremini. Kui me pesuruumi oma suure seltskonna ja nõudega sisenesime, jõudis meiega samal ajal sinna üks meesterahvas ja pidi siis kõigi meie järel ootama. Seda me muidugi taipasime alles siis, kui järjest lahkuma hakkasime ning ta ukse taga istudes meile kõigile väga armsalt "head ööd" soovis! Eliisabetile, kes meist esimesena lahkus, saksa keeles, järgmistele juba inglise keeles.

Pesemast tulles pugesime telki magama. Katariina ja Eliisabet teevad meile igal telgis veedetud ööl õhtul alati voodid valmis. Mulle on eraldatud kogu reisi jooksul üks ja sama koht ääres. Teised siis vahetavad oma kohtasid rotatsiooni korras. Õnneks sellel reisil pole seni tulnud vajadust öösel telgist välja ronida ja WC käia.  Täna öösel siiski see vajadus tuli. Ronisin telgist välja, kell oli umbes nelja ringis ja jalutasin tualeti poole. Esimese ehmatuse sain hobuse peale! Pimedas pidasin päris hobuseks meeletult suurt üleelusuuruses puidust hobusekuju. Oli juba meelest läinud, et see kuju seal tee ääres seisis. Teise ehmatuse sain, olles juba peaaegu eesmärgil, kui sellise suurema vasika suuruses koer, tormas meeletult haukudes minu poole. Koertega pole mul eriti südamlikke suhteid kunagi olnud. Õnneks reageeris väga kiiresti koera peremees ja koer ka kuuletus automaatselt. Raha kulutasime täna Porsche muuseumis 24 eurot (suur osa meist said õpilase piletid), Porsche kohvikus 20 eurot, tankimine 89 eurot, tasulistes WC-des kamba peale umbes 5 eurot ja kämpingus ööbimine 15 eurot. Kokku siis 135 eurot.