ETIOOPIA - ESIMENE, TEINE JA KOLMAS PÄEV!

ESIMENE, TEINE JA KOLMAS PÄEV - 24.-26. november 2023

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult olen ma üritanud juba peaaegu neli aastat sõita hoopis Germaloga Iisraeli avastama! Alguses tuli koroona ja kõik reisid jäeti ära. Ning nüüd paar päeva enne kaua oodatud reisi algust puhkes Iisraelis sõda ning kõik reisid sinna jäeti täiesti arusaadavatel põhjustel jällegi ära. Siis tuli kiiresti otsustada ja nii ma sattusin endalegi ootamatult hoopis taas Aafrikasse! Etioopia on siiski riik, kuhu reisimise peale olen vähemalt paar korda mõelnud. Ilmselt seetõttu tuligi selline valik. Vägisi tuli meelde meie kunagine plaan sõita lastega autoreisile Musta mere äärde Krimmi, mis lükkus mitmeid aastaid edasi: esimese äpardusena sain endale kargud ja kipsis jalaga ikka autoreisile ei lähe. Järgmisel suvel ründas Venemaa Ukrainat tungides Krimmi ning pidime taas oma plaane muutma. Aga loo moraal on see, et tuleb olla järjekindel ning trotsida kõiki takistusi ja lõpuks päädib see fantastilise reisielamusega, mida oligi meie reis Musta mere äärde aastal 2017.

Nii olingi jälle Tallinna lennujaamas alustamas suure põnevusega uut seiklust Aafrikasse! Meie grupp koosnes koos giidiga vaid kümnest inimesest. Esimese hooga lendasime Istanbuli. Juba Tallinnast väljalend hilines üle 40 minuti. Mistõttu hakkas tunduma järjest tõenäosem, et meid ähvardab oht jääda maha järgmisest ehk Addis Abeba lennust. Meie giid Siret üritas küll Istanbuli lennukis saada pardameeskonna  nii kaugele, et nad annaksid teada Istanbuli, et üks grupp peab jõudma järgmisele lennule, aga asjatult. Jooksime küll ühelt lennult teisele, aga kui lõpuks väravasse jõudsime, oli see juba suletud! Ja nii ma jäingi esimest korda elus lennukist maha!!! Kõige kurvem selle juures oli asjaolu, et Tyrkish Airlines polnud nõus meid panema järgmise lennu peale Addis Abebasse vaid otsustas, et me saame lahkuda alles järgmisel õhtul sama lennuga. Mingi rääkimine ei aidanud!

Nii tuligi meil äärmiselt tobe ja mõttetu passimine kuskil hotellis Istanbuli tühermaal terve ööpäeva! Eriti nõme tundus see selle tunde kõrval, et see mõttetu passimine oli ühe päeva arvelt Etioopiast! Hotell oli küll mugav, aga nagu öeldud - täiesti mõttetu koha peal keset tööstusmaastikku. Umbes 5 kilomeetri kaugusel paistis küll Marmara meri ning mõtlesingi hommikul teha sinna ühe jalutuskäigu, aga just siis, kui oli aeg minema hakata, hakkas vihma sadama. Nüüd ei ahvatlenud jalutamine enam sugugi. Kella kolmeks aga tuli meile lennujaama buss järele ja asusime järgmisele katsele jõuda Etioopia pealinna Addis Abebasse. Siret oli võtnud eile kohe ühendust meie kohaliku giidiga Etioopias, kes oli plaaninud juba meie asjad kõik selliselt ringi, et ilma ei pidanud me millestki jääma.

Addis Abebasse jõudsime südaööl. Siis oli ainult võtta pagas ja lühikene sõit hotelli magama. Lõpuks ometi sain enne magamaminekut pesta puhtaks hambad! Istanbulis eile õhtul me pagasit välja ei võtnud, sest väidetavalt oleksime pidanud seda veel mitu tundi ootama. Tänaseks olime saanud aga Siretilt väga tõsise hoiatuse, et kraaniveega ei tohi isegi hambaid pesta ja dušši all käies tuleb meeles pidada, et piiskagi vett ei tohi suhu sattuda. See läks mul muidugi meelest juba esimesel pesus käimisel. Jessas, ma pole veel ühelgi reisil nii tõsiselt nende asjade peale mõelnud! Ja hambaid polnud ka varem stabiilselt pudeliveega pesnud. Mõned korrad vaid kui see on osutunud ainsaks olemasolevaks veeks. Aga no oleks ikka jama ka, kui keegi meist peaks mingi väga ägeda kõhutõve saama. Siis oleks probleem kogu grupil.

Ärkasin järgmisel hommikul kell kaheksa. Ajavahet Eestiga eriti ei olegi: vaid tühine tunnikene. Hommikusöögi lauas midagi väga eestlaste maitsele polnud - valikus sai saia ja saiaga! Aga see oligi nüüd see, millega pidime järgmiste päevade jooksul harjuma. Startisime hotellist oma ringsõidule kell 10.00. Olime tellinud ette summa, mille soovisime vahetada kohaliku raha vastu. Mina sain oma soovitud 150 euro vastu üle 9000 kohaliku raha ehk etioopia birri. Olime saanud soovituse võtta kaasa umbes 300-400 eurot või dollarit sularaha vahetamiseks kohaliku raha vastu. Õnneks soovitas meie giid vahetada siiski natukene vähem ja vähendasin ise seda summat veelgi ja nii vahetasingi mina 150 eurot. Hiljem osutus keeruliseks isegi nii väikesele summale rakenduse leidmine.

Addis Abeba rajas 1886. aastal Etioopia kuningas Menelik II paika, kus juba oli pikalt olnud asustus ning linna nimi tähendab tõlkes uut lille. Addis Abeba asub Entonto mäe jalamil umbes 2500 meetri kõrgusel platool, mis teeb linnast kõrguselt neljanda pealinna maailmas. Linnas elab umbes 3,9 miljonit inimest. Pealinna puhul on tegemist igas valdkonnas Etioopia kõige kõrgemalt arenenud keskusega. Addis Abebat ei saa seetõttu võrrelda ülejäänud maaga - linn on totaalselt erinev kogu muu Etioopia elu-olu taustal!  Kõige rohkem paistab see silma muidugi inimeste elatustaseme ja võimaluste poolest. Kui Addis Abebat võib võrrelda suhteliselt suvalise suurlinnaga, siis Etioopia maapiirkondades kannatavad inimesed igapäevaselt tühja kõhtu ning peavad karmi olelusvõitlust puhtalt oma eksistentsi eest. Esimese asjana sõitsime aga veelgi kõrgemale ehk mäe tippu, kus asub Menelik II palee ja samuti tema rajatud kirik ja muidugi imeline vaade all laiuvale Addis Abebale.

Etioopia puhul on erakordne, et see riik on suutnud läbi terve ajaloo säilitada oma iseseisvuse - riik pole mitte kunagi allunud ühelegi võõrvõimule välja arvatud mõned aastad fašistliku Itaalia okupatsiooni aastatel 1936 kuni 1941! Enamusel maailma riikidel pole siia kõrvale midagi panna. Meie ajaarvamise alguses kujunes Etioopia aladel kuulus orjanduslik Aksumi riik. 13.-14. sajandil kujunenud Etioopia ehk Abessiinia feodaalriik osutus hiljem killustatuteks iseseisvateks vürtskondadeks. Keisrivõim nõrgenes pärast 1468. aastat ja kohalikud valitsejad hakkasid oma võimu uuesti suurendama. Keisri tiitel muutus formaalsuseks. Tõeline oht Etioopiale tulenes aga hoopis moslemitest, kes üritasid saada Etioopia alasid oma kontrolli alla. Selles võitluses saadi lõpuks abi Portugalilt, kelle huvideks polnud siiski mitte niivõrd iseseisev Etioopia vaid katoliku usu ja oma koloniaalimpeeriumi piirkonna laiendamine. 30 aastat kestnud sõda põhjustas Etioopiale suuri kaotusi nii inimeste kui kloostrite, linnade ja paleede osas. Lõpuks saavutasid etiooplased aga võidu moslemite üle Portugali abiga.

Etioopia on ka üks maailma vanimaid kristlikke riike. Kiriku pärimuse järgi kolis Iisraeli kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna ühine poeg Menelik 4. sajandi alguses Etioopiasse pannes aluse valitsejate põlvkonnale kuni 20. sajandil sündinud Haile Selassie I välja. Veel räägib kiriku pärimus, et Saalomoni poeg tõi endaga kaasa ka ristiusu kõige pühama seaduselaeka ning see paiknevat siiani Etioopia territooriumil. Etioopia kristlik kirik ehk Etioopia õigeusk on aga täiesti omapärane nähtus. Arenenud suhteliselt suletud piirkonnas eraldi ülejäänud kristlikest maadest jääb esmapilgul mulje, et meile harjumuspärase usuga pole siin mingit seost. Päris nii see siiski pole ja näiteks 18. ja 19. sajandil Aafrikat ristiusustama tulnud misjonäridele anti suhteliselt kiirelt mõista, et kuulge, mida te meile pakute, meil on siin ristiusk juba ammu enne seda kui teil!!! Kahjuks aga Etioopia kirikutesse ei lubata eriti sisse niisama huvilisi uudistama. Seega saime meiegi tutvuda Entonto mäel asuva Menelik II rajatud kirikuga vaid väljastpoolt. Küll saime aga toreda ekskursiooni kiriku kõrval asuvas väikeses muuseumis, kus eksponeeritud 19. sajandi mööbel, relvad, keiserlikud rõivad ning hinnalised vääriskividega kaunistatud sakraalesemed. Enamus eksponaate on seotud just Etioopia kuulsaima keisri Menelik II (valitses aastatel 1889 kuni 1913), kelle ajal sai Etioopiast moderne keisririik. Otse kiriku kõrval asub ka keiser Meneliku paleekompleks. Paleeks on meie mõistes seda keeruline nimetada kuna tegemist paari suurema õlgkatusega savionniga.

Kuid tolle aja tavalise etiooplase eluasemega võrreldes oli tegemist kindlasti tõelise lossiga. Kiriku ja palee vahel on kohalik surnuaed, mis tegelikkuses koosneb vaid seinaorvadest, kuhu saab asetada urni kadunu tuhaga. Edasi sõitsime siit mäelt jälle alla linna tagasi ning Etioopia Rahvusmuuseumi, mis asub Etioopia viimase keisri Haile Selassie palee ruumides. Ekskursiooni tegi meile väga värvikas giid! Antud muuseumi kõige olulisem eksponaat on loomulikult Lucy!!! Ega asjata ei öelda, et reisides Etioopiasse, naaseme kõik oma juurte juurde. Just Lucy on meie, kõigi inimeste, ühine ja ürgne esiema. Lucy vanuseks hinnatakse teadlaste sõnul 3,2 miljonit aastat ning kuulub ta australopiteekuste ehk esikloomaliste seltsi inimlaste sugukonna väljasurnud perekonda, millest põlvnebki tänapäevane inimene.

Ega neid luid eriti palju säilinud ei ole, aga olemasolevategi abil on teadlased siiski jõudnud järeldusele, et just Lucy skelett tõendab esmasena inimese püstist ehk kahel jalal käimist! Lucy leiti 1974. aastal Addis Abeba lähedalt ja kuulub varajasse inimliiki, kes elas Ida-Aafrikas enam kui 3 miljonit aastat tagasi. Ta oli meist lühem (pikkus veidi üle meetri ja kaal 29 kilogrammi), ahvi sarnane ja väiksema ajuga, kuid nagu öeldud, suutis siiski seista täiesti sirgelt ning kõndida kahel jalal. Seetõttu olid nad võimelised elama nii puu otsas kui ka savannis, mis kindlasti aitas kaasa faktile, et see liik suutis pea miljon aastat elus püsida. Rohkem siin muuseumis eriti midagi vaadata ei olnud ja õige varsti jätsime meie värvika giidiga hüvasti ning alustasime Addis Abebast sõitu mööda Oromia orgu alla lõunasse.

Etioopias elab üle 80 erineva hõimu. Meie eesmärk lähimate päevade jooksul ongi just tutvuda osaga neist. Hetkel sõitsime arvuliselt suurima ehk oromode territooriumi mööda. Oromod on ajalooliselt olnud peamiselt karjakasvatajad ja erinevad oma elulaadi poolest põhjapoolsematest semiidirahvastest amharatest ja tigredest, kes on olnud peamiselt teraviljakasvatajad. Meie tee kulges mööda kuulsat Aafrika rifiorgu ehk Ida-Aafrika alangut, mis on mandrilaamade vaheline lõhe, mis tuleb Punasest merest diagonaalis alla läbi Etioopia kuni Mosambiigini ning on kuulus oma looduslike vaatamisväärsuste, eksootiliste lindude ja sügavate rifioru järvede poolest. Teel tegime ühe järve ääres ka peatuse lindude vaatamiseks... kuigi palju me neid ei näinud... paari iibist vaid.

Tee äärest avanesid imelised vaated Etioopia maastikule: savann oma täiuslikus ilus! Tundsin ennast äärmiselt õnnelikuna olles taas selles päris Aafrika südames! Ööbima sõitsime Langano järve äärde. Tükk aega pidime otsima seda hotelli. Maantee kõrval mängisid lapsed jalgpalli. Nendest mõne meetri kaugusel lebas kitsekorjus, mille kallal maiustasid kohalikud koerad. Tee kadus aga üldse ära. Ületasime kuskilt kohalike näidatud kohas maanteekraavi ning sõitsime sissesõidetud savannirada mööda järve äärde, kust siiski leidsime meid ees ootamas hotelli. Toad kätte saanud jalutasime natukene järve ääres. Päris ilus koht tõesti. Pimeduse saabudes ootas meid imehea õhtusöök. Aga enne, kui sööma hakkasin, helistasin Eestisse Karlile, kellel täna sünnipäev. Lapsed tähistasid seda kõik kolmekesi koos restoranis.

Meie õhtusöök koosnes etioopia rahvusköögi ühest põhilisemast roast tibbsist ja injerast. Tibbs on pisikesed grillitud lihatükid (vahet pole millisest lihast... siga nad siin siiski ei söö) ja injera hapu kohalik pannkoogitaoline leib, mis võetakse näpu vahele ja millega süüakse tibbsi. Liha maitses meile hästi vaatamata sellele, et see oli veidikene vintske. Kuid reisi edenedes selgus, et see ongi neil siin stabiilselt selline vastupidav hamba all. Injera söömise jätsime siiski edaspidi vahele - eestlase maitsemeelt see ei hellita just. Söögi juurde tellisime nelja peale pudeli kohalikku punast veini, millele kulutasin reisi esimesed 300 birri. Pärast õhtusööki tehti meile veel lõke, aga väga pikalt selle ääres ei jaksanudki istuda - päev oli olnud pikk ja pehme voodi tundus ahvatlevam! Natukene lugesin, tegin tööd ja kirjutasin siiski veel enne uinumist.