ETIOOPIA - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 27. november 2023

Täna hommikuks olin pannud endale äratuse kell 5.50. Kell kuus tõuseb päike ja see pidi olema siin järve ääres imeline vaatepilt. Loomulikult tahtsin seda näha! Õues oli ootamatult jahe, toppisin kampsuni selga ja salli kaela ning jalutasin treppe mööda alla järve äärde. Päikesetõusus küll midagi erilist ei olnud: sellepoolest oleks võinud täiesti rahulikult edasi magada. Aga järve ääres avastasin päris palju erinevaid linde toimetamas. Neid oli tore jälgida ja nii mõnigi neist õnnestus ka kaameraga kinni püüda. Kuigi jah, selle jaoks, et neist ka tõeliselt ilusaid pilte teha, läheks vaja palju paremat ja võimsamat aparaati.

Jalutasin natukene aega veel järve ääres ja ronisin siis üles hotelli juurde tagasi. Kohe hakati hommikusööki pakkuma. Jälle meeletus koguses saia. Aga kohv oli siin erinevalt eilsest hotellist Addis Abebas väga hea. Küll kange, aga maitses fantastiliselt hästi! Etioopias tegelikult ei ootakski halba kohvi. Kohvitaim on ju siit aladelt pärit. Kohvi joomise tava sai küll alguse araablastelt, kuid kohvitaim on pärit just Etioopiast. 8.00 startisime. Sõitsime mööda imelist maastikku. Aeg-ajalt maalilised külakesed. See lõputu ja nii maaliline savann! Inimesi kohtab siiski esmaspilgul ka suhteliselt üksikuna tunduvais paigus. Etiooplasi lihtsalt on nii palju - üle 130 miljoni! Sellist rahvahulka ongi kindlasti keeruline juhtida, kuid Etioopia valitsus on nii mõnegi asjaga inimeste kontrollimise puhul üle piiri läinud. Kui valitsusele tundub näiteks, et mingite küsimuste või asjade suhtes on inimesed hakanud liiga palju huvi üles näitama, siis lülitatakse kogu riigis internet ja/või mobiililevi lihtsalt välja.

Ja valitsus kontrollib siin põhimõtteliselt kõike: inimeste meelsust, nende kuulekust, nende haridust jne-jne. Näiteks ülikooliharidus on Etioopias küll tasuta, lisaks ka söök ja elamine õppimise ajal (need kaks viimast tuleb küll pärast lõpetamist tagasi maksta), kuid ülikooli saab ainult riikliku suunamise alusel ja riigi poolt valitud/ette öeldud erialale. Ja see ei pruugi juhtuda üldse mitte sinu soovitud erialale. Riik teab siin ilmselgelt paremini, mis inimestele hea ja vajalik! Kedagi muidugi ei sunnita õppima minema vastavalt suunamisele, aga see tähendab ikkagi, et ei saa ise vabalt valida. Ülikooli pääsemise nimel ollakse õnnelik muidugi igasuguse suunamise ehk võimaluse eest. Kogu Etioopia peale on umbes 30 ülikooli. Kui tuletame meelde nende rahvaarvu, 130 miljonit, siis on selge, et väga vähestel on üldse võimalus. Eestis on umbes 20 ülikooli. Ja meie rahvarv on 1,3 miljonit.

Korruptsioon lokkab kõikjal! Arvatavalt pole olnud Etioopias mitte kunagi ka päriselt ausaid valimisi. Tegemist on küll Etioopia Demokraatliku Liitvabariigiga, kuid demokraatiat leidub siin ikkagi vähevõitu. Meie sõitsime nüüd aga Shashemenesse. Shashemene asub kogu Aafrika ühel tähtsaimal magistraalil, mida mööda me sõitsimegi - Trans Aafrika maanteel, mis ühendab omavahel Kairot ja Kaplinna ehk siis kogu mandrit. Shashemene linn tekkis siia 1966. aastal pärast tollase Etioopia  keiser Haile Selassie I külaskäiku Jamaikale, millest sai alguse rastafari ehk rasta liikumine. Tegemist on usulis-ühiskondliku liikumisega, mille keskmeks ongi Selassie austamine jumala ja messiana, mustanahaliste orjastamiseelse vaimse pärandi ja vabaduse väärtustamine ning ühtne vastandumine läänemaailmale.

Rastafari nimetus tuleb Haile Selassie I kroonimiseelsest nimest ras Tafari Makonnen, milles ras on lihtsalt amharakeelne kõrgema seisuse tiitel. Näiteks nagu Euroopas von. Rastafari liikumist on nimetatud pseudo- ja kvaasikristluseks. See vähese organiseeritusega, tugevate müstitsismi sugemetega vaimne liikumine toetub vabalt tõlgendatud lõikudele Piiblist, seoseid on nii judaismi kui afrokariibi loodususunditega. Siiski pole välja arenenud usulist dogmaatikat, formaalse õpetuse asemel väärtustatakse isiklikku usulist kogemust ja karismat. Mõned rastafarid (rastad) rõhutavad küll oma seost Etioopia õigeusuga. Teised jälle liigitavad selle protestantismi või judaistliku sektina. Poliitikas nad eriti ei osale. Endi sõnul on nad üle kõikvõimalikest ismidest. Isegi kommunismist ja kapitalismist! Varasemalt keeldusid nad põhimõtteliselt ka valima minemast. Kõige kuulsam rasta kogu maailmas on olnud ilmselt Bob Marley!

Etioopia suuremeelne keiser Haile Selassie I kutsus Jamaikal tagakiusatud mustanahalisi, kes pidasid Jamaikat maapealseks põrguks, Etioopiasse. Ja just siia, Shashemenesse, eraldas ta neile maad. Rastade väike kogukond elab siin tänase päevani. Suurem osa on neist segunenud kohalikega. Palju on kunstnikke. Kuulsad on nende kuivatatud banaanilehtedest kompositsioonid. Ja ühe sellise rastast kunstniku koju me nüüd külla läksimegi! Kunstniku assistent selgitas meile nende piltide tegemise tehnikat natukene. Suur kunstnik ise muidugi meid oma kohalolekuga ei austanud. Kuid ausalt öelda mina isiklikult väga sellist kunsti kunstiks ei pea ega oska seda ka hinnata. Vaatasime pigem aeda, kust leidsime väga suure jõulutähe. No sellise meie sireli mõõdus. Esimest korda Aafrikas olles, Keenias ja Tansaanias, läks mul tükk aega taipamiseks, millega tegemist. Nüüd läks kiiresti!

Etioopia mõistes oli tegemist äärmiselt jõuka perega, kellel linnas suhteliselt suur aed ja maja. Võrreldes näiteks tavaetiooplaste savist ja vitstest onnidega. Või linnaelanike plekist, kilest ja muudest käepärastest materjalidest kuutidega. Etioopia on jätkuvalt üks maailma vaesemaid riike ning näiteks ülemaailmset toiduabi saab see riik kõige rohkem maailmas. Ja seda vaatamata faktile, et Etioopias leidub tegelikult väga palju maavarasid. Kahjuks nendegi kasutamises lokkab meeletu korruptsioon ning tegelikku kasumit teenivad tihtipeale hoopis välismaised suurkorporatsioonid ja siinsed kõrged poliitikud. Mitte tavalised etiooplased. Need viimased on tihtipeale sunnitud vaid orjatööd tegema rikaste suurfirmade heaks.

Siinses Etioopia piirkonnas leidub aga palju järvi ning ühel sellisel tegime meiegi väikese paadisõidu. Lisaks ilusate vaadete nautimisele oli eesmärgiks näha jõehobusid, kes pidavat järves elama. Kuigi see tundus alguses natukene uskumatuna, sest järv oli kärarikka linna ääres, selle kitsamaist kohast läks üle autosild. Aga no ega meil polnud põhjust kahelda! Sättisime endid paati. Kusjuures isegi päästevestid anti selga. Järvel oli väga vaikne ja rahulik erinevalt kaldal valitsevast linnamelust - täiesti teine maailm. Mõnus päikesepaiste, mõni üksik kalamees paadiga, vesiroosid, linnud (marabud, pelikanid, raisakotkad, iibised ja veel mõned mulle tundmatud väiksemad liigid)... ja jõehobud. Ja olidki tõesti siin jõehobud, kes näitasid end meile päris julgelt!

Raisakotkad ja marabud on siin kusjuures veel eriti julged: elavad keset linna pelgamata inimesi või liigset kära. Ning marabuid võib aeg-ajalt kohata ka linna peal ringi jalutamas. Raisakotkad eelistavad siiski kõrgemaid puid maa peale laskumata. Pärast toredat vaheldust paadisõidu näol palusime kohalikku giidi, et kas oleks võimalik mõnes teeäärses külas peatuda ja paluda mõne pere käest, kas võiksime natukene nende elamisega tutvuda? Giid lubas meie palve täita. Meid ootasid järgnevate päevade jooksul küll ees mitmed külastused kohalike hõimude juurde, aga see oli ikkagi veidi teistsugune. Nemad hoiavadki teadlikult alles oma vana traditsioonilist eluviisi, olles jõudnud arusaamisele, et sellega võib raha teenida. Kuid hetkel oli meie mõte selles, et näha ikkagi ka seda päris-päris tavalist tänapäeva inimese kodu ja elu.

Esimeses külas, mille ääres oma bussi kinni pidasime, meie soov ei õnnestunud. Ja seda mitte sellepärast, et külaelanikud oleksid vastu olnud, vaid meie giid ei saanud nende jutust lihtsalt aru. Ja vastupidi! Etioopias on üle 80 erineva hõimu ning need ei räägi sugugi kõik ühte keelt. On küll tõesti üks ja ametlik riigikeel ning see on amhara, kui ühe suurima hõimu keel. Aga loomulikult ei valda seda keelt suur osa muudest hõimudest. Tuli edasi sõita. Natukese aja pärast leidsime sellise küla ja majapidamise, kus peremees rääkis meie giidile arusaadavas keeles. Lahkelt lubas ta meil oma kodu ja perega tutvuda. Mees rääkis, et tal on 5 last, kelledest 2 vanimat olid parasjagu koolis. Lapsi oli aga hoovile bussi peatudes jooksnud kokku vähemalt 15. Sellega peab Etioopias ringi liikudes harjuma: kohe kui valget inimest märgatakse on tema ümber ootamatult 15-20 lapsest koosnev seltskond, kes kõik ootavad ja loodavad midagi saada.

Tavaliselt rõõmustatakse kõige rohkem muidugi raha üle. Aga sobivad ka pliiatsid, maiustused, sallid jne-jne. Maiustusi võib tabada muidugi õnnetu saatus selle näol, et need ei pruugi pisikesele saajale sugugi meele järgi olla. Sellisel juhul ei peideta neid delikaatselt silma alt ära (meile harjumuspärasel viisil) vaid visatakse suhteliselt samasse kohta maha, kus saadi. Meil oli muidugi lepitud kokku, et üle-üldse kõik andmised kohtades, mida külastame, korraldab ära meie giid. Aga mõned kommid ja šokolaadid said lapsed lisaks ikka. Antud pere puhul oli tegemist suhteliselt jõukal järjel oleva majapidamisega. Majaks oli suur ümmargune roigastest õlgkatusega onn. Sees oli kottpime lõkkeasemega suur ruum, kus elatakse tavaliselt koos loomadega. Just loomad annavad öösel sooja inimestele. Aknaid ei tehta. On ainult ukseava. Mõnede hõimude majadel on lisaks paar valgusava katuses. Magatakse üldjuhul muldpõrandal loomanahkade peal.

Ilmselt kõige lihtsam viis hindamaks perekonna jõukust on laste kooliskäimine. Kui lapsed (või vähemalt osad pere lapsed) koolis käivad, siis on järelikult tegemist paremal järjel oleva perekonnaga. Lapsi on peredes palju. Linnades keskmiselt 5 ja maapiirkondades 10 last. Väga suur osa nendest lastest ei pääse aga mitte kunagi kooli kahjuks! Haridus on küll tasuta, kuid ometi kaasneb koolis käimisega palju muid kulusid: koolivorm, õpikud, vihikud, kirjutusvahendid, söök kooli kaasa jne-jne. Ja väga suur argument vanematel laste kooli mitte saatmise poolt on asjaolu, et suur osa kodustest töödest jääb siis ju tegemata. Lapsed on vägagi arvestatav tööjõud koduses majapidamises. Näiteks on üldiselt laste töö, seda mudilasest peale, vee tassimine. Üldjuhul tuleb seda tuua päris kaugelt. Mõnikord mitme kilomeetri kauguselt.

Rikkamatel peredel on selle jaoks lastele anda abiks eesel. Veelgi rikkamad lasevad veega kauplejatel vee koju kätte tuua. Kuid kõige vaesematel on kasutada vaid oma lihaste jõud. Õigemini laste oma! Väga tavaline oli kohata tee ääres mõnd vaevu viieaastast tüdrukutirtsu, kes vedas seljas suurt ja rasket veekanistrit. Ja ilmselt tuli nii mõnigi päev see teekond võtta ette rohkem kui kord. Veel üks asi, millega Aafrika südames (samuti tegelikult ka Aasias mõnes piirkonnas) käies harjuma peab on see, et kohalikud (üldse mitte alati lapsed!) tutvuvad enda jaoks võõra ja harjumatu asjaga pea alati kätega. Kui ikka pole valget nahka enne näinud, siis tuleb seda katsuda! Sama on juustega, riietega, fotoaparaatidega... kõigel ollakse kallal kättpidi uudistamas!

Sõitsime täna päris pikalt alla lõuna poole. Enamuse päevast veetsimegi oma bussiaknast ümbritsevat imetledes. Õhtuks jõudsime Addis Abebast umbes 500 kilomeetri kaugusel asuvasse Arba Minchi. Arba Minch on juba Etioopia lõunaosa rahvaste piirkond. Linna nimi tähendab 40 allikat ja asub rifioru lääneserval Abaya ja Chamo kaksikjärvede kohal. Linnas võib kohata kümnete erinevate ümbruskonnas elavate hõimude esindajad. Arba Minch on tuntud ka oma rikkalike puuviljaaedade, kireva turu, ülikooli ja ümberkaudsete rahvusparkide poolest. Arba Minch on rajatud samuti 1960ndatel aastatel. Meie veedame siin nüüd kaks järgmist ööd. Kui jõudsime hotelli ja olime bussi katuselt oma kohvrid kätte saanud, jäime tõesti suu ammuli vahtima hotelli vastuvõtu lahtiselt verandalt avanevat vaatepilti.

Ja kui me oma majakesed olime kõik kätte saanud ja nendesse jõudnud ning astunud maja taha avanevale terrassile võisime näha veelgi vaimustavamat vaatepilti! Sellist vaadet polnud ma ammu näinud! Jõudsime hotelli natukene enne kella poolt kuut. Natukene aega oli veel valge. Seega sain istuda terrassil ja vaadet imetleda kuni veel midagigi näha oli. Selle tarbeks oli siia lausa voodi toodud, et valge turist saaks võimalikult mugavalt ennast tunda. Ma tavaliselt sellistest mugavusest ega luksusest eriti ei hooli, imetlen rohkem maad, rahvast, kultuuri jmt kui hotelli mugavusi. Öö võin veeta väga tagasihoidlikes tingimustes. Aga siin täitsa nautisin seda õues asuvat voodit. Toas loomulikult oli ka voodi. Hotell õigustas täielikult oma nime. Paradiis. Vähemalt looduse poolest, mis meid ümbritses.

Kahjuks läks liiga kiiresti pimedaks! Ma oleks istunud veel näiteks tunnikese koos raamatuga terrassil. Lugenud ja kuulanud linnulaulu. Aga samas: kõht oli ka päris tühi juba! Lõunat ei söönud me ka täna. Kui Siret uuris eile, et kuidas meil sellega on, kas peame iga päev lõunat kuskil korralikult sööma, siis olid kõik minu õnneks seda meelt, et pigem mitte. Ma ei jaksa kunagi nii palju süüa nagu reisidel võimalusi tekib. Seega oli mul hea meel, et nüüd vähemalt üks võimalus/kohustus vähemaks jäi. Eile ostsime suure kotitäie banaane bussi. Mulle ühest täiesti piisas. Kell seitse oligi aga õhtusöök. Võtsime veiniklubi seltskonnaga taas ühe kohaliku rifi oru punase veini, mis maitses endiselt hea. Hind varieerus aga erinevates kohtades küllaltki suurtes piirides. Maksime igaüks küll täna sama hinna mis eilegi, aga osalejaid oli üks vähem, seega saime igaüks natukene suurema koguse. Hiljem tegime kokkuvõtte, et kõige kallim oli kõige esimeses kohas.

Kui pärast sööki oma tuppa tagasi jõudsin avastasin sealt ühe tüütu kärbse. Kuna ta väga aktiivselt kogu aeg ringi lendas ja ühelegi horisontaalsele pinnale hetkekski ei laskunud, kus oleksin ta saanud näiteks joogiklaasi alla panna, pidin midagi muud välja mõtlema. Silma alla sattus Sireti soovitusel Tallinna lennujaamast kaasa ostetud sääsetõrjevahend. Et sääski võib olla siin päris palju, siis valisin mingi purgi sealt välja ja ostsin ära. Nüüd mõtlesin, et kui sellega kärbse märjaks lasen, siis ta püsib vähemalt hetke paigal ja saan klaasi alla panna lõpuks. Mõeldud-tehtud! Selle peale kukkus see tüütus seinalt maha küll. Aga täiesti surnuna! Vaatasin ja vaatasin seda pudelit! Oli küll sääsetõrjevahend. Mitte putukamürk. Inimestel kasutamiseks nii riietel kui nahal. Ma sellist kiiretoimelist mürki ei taha siiski endale peale lasta. Isegi riietele mitte.

Aga raha kulus tänagi ainult 300 birri veini peale.