KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 6. ja 7. august 2023
Ärkasime taas kell kaheksa. Kui meie Karliga olime parajasti hoos hommikuse pudru valmistamisega, hakkas telgi poolt Katariina ja Eliisabeti veidikene ärritunud hääli kostma. Neil olid ilmselged lahkhelid tööjaotuse teemal. Aga no neist saab ka üle! Hea hommikune tee sidruniga või tass auravat kohvi aitab kõige vastu! Õnneks ei ajanud me ilmselt üles meie naabrit ja enne meie lahkumist ta telgist nina välja ei pistnud. Täna võtsime suuna Schleswig-Holsteini liidumaa ehk Molfsee vabaõhumuuseumisse. Esialgu oli mul mõttes käia kohe reisi alguses seda külastamas, aga siis oleks see tähendanud meie jaoks suuremat ringi ja seega otsustasime tulla siia reisi lõpu osas. Oleme mitmes kohas, kus müüakse perepiletit, kasutanud just seda. Täiesti õigustatult, sest olemegi ju üks pere! Siin aga keeldus piletimüüja meile perepiletit müümast. Saaksin aru, kui oleks väga täpselt sätestatud, millisel juhul on õigus soetada endale vastav pilet. Näiteks, et pere koosneb kahest täiskasvanust ja mingist arvust alaealistest lastest. Siin midagi sellist ei olnud - aga perena keelduti meid ikka nägemast!
Kuid palju enam pani mind imestama see, et piletimüüja ei rääkinud mitte ühtegi keelt peale saksa keele! Tänasel vihmasel ja udusel päevalgi oli muuseumit külastamas päris palju välismaalasi, kes kõik pidid oma soovide väljendamiseks käed ja jalad appi võtma. Ilmselt on see ikkagi suurriikide omapära, et võõrkeeli ei osata. Eestlased ei saa sellist asja endale küll lubada! Aga piletid kätte saanud alustasime ringkäiguga. Väga sobilik ja armas oli ilmataadist lõpetada just meie ringkäigu ajaks vihmasadu. Mõned piisad veel tulid ja ilm oli suhteliselt pilvine, aga vihma me rohkem enam muusemis olemise ajal ei saanud. Pean ütlema, et Molfsee vabaõhumuuseum on fantastiline koht! Ülevaade Saksamaa 16.-19. sajandi taluarhitektuurist on äärmiselt põhjalik ja hea.
Võib-olla isegi väikese kadedusega vaatasime sakslaste elu-olu nimetatud ajal. Eestlastega võrreldes olid sakslaste elutingimused ning võimalused ikka kordades paremad. Imetlesin päris suure üllatusega neid uhkeid elamuid - minu jaoks tundusid need olevat päriselt taluarhitektuuri imed! Meie rehielamu põhimõttega sarnaselt oli järgitud põhimõtet, et nii majandus- kui eluruumid on kõik ühise katuse alla koondatud. Tihti oli see üks hiigelmaja ehitatud U-tähe kujuliselt või lihtsalt ühe pika hoonena. Saksamaa taluhooned on eriti kõrge õlgkatusega. Põhimõtteliselt võiks sinna katusealusesse ehitada juurde nii mõnegi korruse.
Mõne talu puhul oli seda ka praktiseeritud ning tekkinud lisakorrust kasutati panipaigana. Eluruumid laienesid teisele korrusele alles suhteliselt hiljuti. Molfsee muuseumi näitel alles kuskil üle-eelmise sajandi lõpus või eelmise alguses. Nagu ikka vabaõhumuuseumides on siinsedki majad olnud päriselt päris inimeste poolt päriselt kasutamiseks ehitatud ja selliselt ka kasutatud. Majad on lihtsalt erinevatel aegadel teisaldatud muuseumisse. Uuesti üles ehitatud, renoveeritud ning siis külastajatele avatud. Ning loomulikult on siin väga erinevaid hooned väga erineva otstarbega: meierei, sepikoda, mõisa peahoone, erineva suuruse ning jõukusega taluhooned ja nii edasi ja nii edasi...
Mina olin aga võib-olla kõige rohkem üllatunud taluhoonete arhitektuuri üle! Nagu mainisin, siis tõesti ühe katuse alla olid koondatud kokku kõikmõeldavad talus vajalikud erinevad hooned: laut, tall, küün, tööriistade hoidmise ruumid, erinevad aidad, köök, suveköök, elu- ja esindusruumid. Hoone keskele on koondatud kokku sissepääsud kõikidesse nendesse ruumidesse. Kompleksi keskele tekkinud suurt ruumi on kasutatud ära näiteks selle jaoks, et seal hoida riidekappe (kusjuures, ka riidekapid on enamuses kaetud värvikirevate maalingute ja mustritega). Samuti oli mitmes majas kasutatud seda suvise söögitoana. Kõige positiivsem ja kiiduväärsem asi sellise lahenduse juures on vaieldamatult asjaolu, et ükskõik millise koerailmaga sai talupere teha mugavalt kuivas ja soojas ära kõik igapäevaselt olulised toimetused.
Mitte kõige jõukamates taludes oli ruumiplaan rohkem meie rehielamu moodi ehk siis erinevate hooneosade vahele ei tekkinud eraldi suurt ruumi vaid eluruumide ning lauda/küüni/talli ruumi eluruumide poolne osa oli kohandatud selliseks vahepealseks ruumiks. Tihtipeale avanes sellesse lisaks eluruumide köögis paiknevale pliidile lahtine suur küttekolle, millel ilmselt valmis söök nii loomadele kui inimestele. Küttekolde lähedal oli tihti söögilaud koos toolidega. Järelikult kasutati ka seda vähemalt soojal ajal söögitoana. Ning imeilusad olid need majad! Maalitud seinad ja laed, lühtrid lagedes, tikitud laudlinad, vooditekid, kardinad. Mõnedes taludes oli lausa suurte akendega avar imelisse aeda avanev peosaal!
Kogu muuseumi ja kõik majad käisin meie seltskonnast läbi siiski ainult mina. Eks ole tegemist ka suure muuseumi ja maa-alaga: ligi 40 hektaril paikneb rohkem kui 60 hoonet! Lapsed jõudsid umbes poole peale. Kui jõudsin tiiru peale teha ja väravasse tagasi olid nemad juba kohvikusse jõudnud. Istusin siis ka korraks kohvikusse enne edasi sõitmist. Meil olid veel posti panemata eile Porsche muuseumist ostetud postkaardid. Igaks juhuks küsisin siit muuseumipoest kas neil marke on? Oli küll! Ja lisaks sellele kulutas sama (ainult saksakeelne) naisterahvas, kes meile piletid müüs, päris mitu minutit selle peale, et esitada meile küsimus, et kas me ümbrikke ka tahame!? No lõpuks saime isegi meie aru, millest ta räägib... kui otsis kuskilt sahtlist ühe ümbriku välja ja meile seda pakkus. Seda me siiski ei soovinud. Aga margid saime kätte!
Hakates muuseumist ära sõitma tegime plaani sõita edasi Taani poole, teha seal järgmises plaanitud linnas peatus ning kirjutada ära kaardid ja need siis postitada. Õnneks jagas keegi meist üsna ruttu ära, et me ei saa Saksamaalt ostetud markidega kaarte postitada Taanis. Seega asusime kohe otsima postkasti. Ning imede-ime, olime vaevu saanud muuseumi juurest välja keerata kui silmasimegi kohe ühte. Tegime selle juures peatuse, kirjutasime kaardid ära ja panime posti. Ning ees ootas meid taas Taani! Taanis oli plaanitud teha väiksem peatus sellises väikelinnas nagu Tonder. Linna on kõvasti kiidetud "Minu Taani" raamatus ning seetõttu soovisingi seda oma silmaga näha. Linn jättis unise suvise õhtupooliku mulje. Natukene sarnased on kõik maailma väikelinnad oma vaikses unisuses ning hüljatuse meeleolu nostalgias. No Tonderi puhul ei ole kindlasti tegemist hüljatud linnaga - siin elab näiteks isegi üks Taani prints oma perega.
Võtsime linna peale jalutuskäigule kaasa meie viieliitrise veenõu. Täna pidime ju taas ööbima telgis ning seetõttu oli meil vaja õhtuks vett. Lootsime, et kuskilt ikka saame. Ja Karl leidiski keset jalakäijate tänavat joogiveekraani. Tonderi linn sai 1243. aastal sadamaõigused, mis teeb sellest vanima privilegeeritud turulinna piirkonnas. Kuna Tonder asub suhteliselt Taani ja Saksamaa piiril, on olnud palju vaidlusi selle üle, et millisele riigile see siis ikkagi kuulub. Hetkel on linn Taani haldusalas, kuhu jäi pärast I maailmasõda. Kuigi näiteks suurem osa linnaelanikest avaldas soovi jääda Saksamaa koosseisu. Aga kes siis rahvast enne kuulanud on!
Pärast jalutuskäiku Tonderis ootas meid pikk autosõit! Olime plaaninud sõita edasi nüüd tänase päeva jooksul otse Rootsi välja ning ööbida viimase öö juba seal. Kuskil esimese silla juures Taani saarte vahel hakkas vihma sadama, mis vastupidiselt meie ootustele, et küll läheb varsti üle, läks aina hullemaks. Kui jõudsime viimase ehk Taanit ja Rootsit ühendava sillani, oli väljas juba päris maruks kiskunud. Telgis ööbimine eriti ahvatlevana ei paistnud. Aga ega meil ka midagi muud üle ei jäänud. Mingit hotelli ei viitsinud samamoodi enam vastu ööd ju otsima hakata. Eliisabet vaatas telkimiskohtasid. Esimene, kuhu sõitsime, osutus looduskaitsealaks, kus on telkimine keelatud. Tuli leida uus koht.
Helsingborgi lähedal ta midagi isegi leidis, aga tundus, et seal ei tohi parkida. Kuna meil aga laual mingit muud kohta ei olnud, siis sõitsime ikkagi sinna. Vihm ja tuul läksid aina hullemaks. Kohale jõudes läksin autost välja paika üle vaatama. Iseenesest oli tegemist väga ilusa mereäärse telkimisplatsiga, kus olid näiteks olemas neoontuledes vilkuv tipptasemel tualettruum, lõkkease ning katusealune ööbimiseks. Karl uuris samal ajal omakorda kaarti ning leidis tegelikult teisel pool telkimisala suure parkla. Kuna meile midagi paremat poleks nagunii olnud võimalik leida ja ilma vastu oleme võimetud, siis sõitsime ringiga parklasse ja sättisime ennast laagrisse. Väike arutelu tekkis meil selle üle, kas ööbida katusealuses või telgis? Mina kartsin, et aina tugevneb torm teeb katusealuses ööbimise liiga ebamugavaks just külma tõttu (sooja oli vaid 13 kraadi). Katariina ja Eliisabet arvasid, et selles katusealuses on liiga räpane, mis oli muidugi tõsi. Karl, kui just kaitseväest vabaks lastu, arvas muidugi, et kõige mugavam oleks ikkagi juba valmis ehituses magada. Ei peaks telki üles panema.
Enamus otsustas lõpuks. Seda enam, et Katariina ja Eliisabet väitsid, et nad parema meelega panevad tormis telgi üles, kui ööbivad telgita. Seega sai telk üles! Koos Karliga tegime katusealuses õhtusöögi. Magustoiduks sõime tee juurde Lidlist ostetud küpsiseid - küll olid head! Kõhud täis, pugesime suhteliselt kiiresti telki. Torm läks aina hullemaks. Aga positiivse asjana mõtlesime sellele, et küll on tore, et me täna öösel ei pea laevas olema! Mina keerasin suhteliselt kiiresti magama. Panin oma kõrvatropid kõrva, soovisin lastele head ööd ja magasin. Viimase asjana kuulsin veel laste kommentaari, et emme pani ennast nüüd
mute´i peale. Jaa, see nali on meil siin ennegi olnud. Aga tõesti on kõrvatropid imelised asjad reisil olles!
Magasin kui lapsuke vaatamata tormile hommikuni ning ärgates alles hakkasin kuulma, mis kõik oli öösel juhtunud ja kuidas mina ometi magada sain!? Kõike seda kuulates; tormis hakkas telk kokku kukkuma, mida Karl siis uuesti tormikindlamalt püstitamas käis, meile olid öösel äärmiselt lärmakalt saabunud naabrid, kes magasid katusealuses nüüd jne-jne; imestasin ise ka, et kuidas ma selle kõik maha magasin ja minu armastus kõrvatroppide vastu kasvas veelgi! Aga vihma sadas endiselt ja kuna me ei tahtnud magavat seltskonda segama hakata, siis otsustasime edasi sõita ja oma hommikuse pudru keeta mõnes teeäärses peatuskohas. Eks meid seal natukene imelikult vaadati, aga meil oli vaja puder valmis keeta ning seetõttu ei lasknud me ennast häirida. Vihm ja torm ei läinud aga sugugi paremaks.
Stockholmini oli meil sõita umbes 600 kilomeetrit, mis oli täiesti paras päevateekond. Kell pool viis pidime olema sadamas. Vihma sadas ikka veel. Jõudsime ühegi vahejuhtumita sadamasse. Korraks käisime vaid poes, et osta laevale kaasa õhtusöök. Ja nii põhimõtteliselt saigi meie selle korra autoreis otsa. Isegi ei julge hetkel öelda, et viimane selle seltskonnaga, sest tegelikult pidi juba meie eelmine autoreis Balkanimaadesse oleme viimane. Neid viimaseid võib veelgi tulla. Aga veel hiljuti pidin sügisese koolivaheaja veetma Iisraelis. Nüüd on seal aga sõda ning loomulikult jäeti reis ära. Asenduseks sõidan novembri lõpus hoopis Etioopiasse!
Raha kulutasime viimase kahe päeva jooksul bensiinile 170 eurot, Molfsee piletid 40 eurot, poes 35 eurot. Kokku siis 245 eurot. Kogu reisi peale kulutasime aga kokku 2393 eurot, millele lisandus laevapiletite hind 560 eurot. Ehk siis päris kõik kokku 2953 eurot, mis teeb inimese kohta 738,25 eurot. Sõidetud sai kokku päris palju kilomeetreid. Aga nagu esimeste päevade kokkuvõttes ka kirjutasin, läks meil see kilomeetrite arvestus suhteliselt kiiresti sassi, siis hetkel saan vaid öelda, et läbisime umbes 5500 kilomeetrit. Kuskile kirjutasime selle tähtsa numbri küll üles, aga tänaseks päevaks on see kaduma läinud kahjuks.
T
No comments:
Post a Comment