ETIOOPIA - ÜHEKSAS PÄEV!

ÜHEKSAS PÄEV - 2. detsember 2023

Äratus 6.00! Meie praeguse ööbimiskoha majad küll ühtegi putukat kinni ei pea. Sääsevõrk oli ka siit-sealt auguline. Seetõttu ei jõudnud hommikul enda õhtust tarkust ära kiita: jätsin nimelt WC tule põlema, et meelitada kõik majja sattuvad putukad sinna lambi ümber tiirlema ja mina saaks rahulikult magada. WC ja magamistoa vahel oli nimelt vaid poolik sein! See töötas! Hommikust sõime 6.30. Üle väga mitme päeva saime siin imehead kohvi! Söök oli lihtsalt normaalne. Osad meist tellisid praemuna ja osad omletti. Natukese aja pärast tuli noormees vabandama, et praemuna ei saa ja kas sobib kõigile omlett? No sobis ikka, aga vot seda meie mõistus ei võtnud, et kuidas saab omletti teha, aga muna praadida ei saa?! Aga kõhu saime täis ka omletist ja heast kohvist.

Meiega samal ajal sõid hommikust hõimuliitude esindajad Arba Minchist. Etioopias on lisaks riigivalitsusele ka kohalike hõimude valitsused. Valitsus natukene kardab seda hõimuvalitsuste liitu. Seni on valitsuse poolt isegi võib-olla tagant õhutatud või vähemalt silm kinni pigistatud hõimude vaheliste konfliktide ja sõdade ees. Kui hõimud jagelevad omavahel pole neil aega keskenduda valitsuse tegemistele ning viimane saab segamatult toimetada. Seni kuni hõimud on kõik omaette ja üksi, on nad valitsuse vastu nõrgad ning nendega saabki manipuleerida. Võttes neilt näiteks ära maa ja sundides neid jõuga minema mujale. Kahjuks on tulnud palju ette juhuseid, kus valitsus on korrumpeerumise tulemusena rentinud kalli raha eest maa mõnele välismaisele suurkorporatsioonile, ajades oma riigi põlisrahvad inimpõlvi neile kuulunud maadelt minema. Kuid kui hõimud liituvad ja omavahel koostööd teevad, on valitsusel keeruline neist nii kergesti üle sõita ning nad on sunnitud hõimude esindajaid kuulama ja nendega arvestama.

Kõhud täis, ootas meid dasenehi ehk gelebi rahvas. Dasenehid elavad Omo jõe alumises orus Turkana järve ääres. Küla, kuhu meie läksime, asub vaid paar kilomeetrit Keenia piirist, mistõttu liikusime piiritsooni. See tähendas, et politseikontrolle oli veel tihedamalt kui enne. Niigi peeti meid 5-7 korda päevas kinni. Teele oli tavaliselt tõmmatud kulunud ja mitmest kohast sõlmitud nöör, mis mõlemal pool teed kinnitatud tooli jala alla. Sõiduki tulles tõmmati see pingule, kui sellel lubati edasi sõita, lasti jälle maha. Toolidel istusid vägagi tülpinud näoga politseinikud. Alati ei saanud arugi kas tegemist ametlike riiklike korravalvurite või isehakanutega: mõnikord polnud vormist jälgegi! Ainukene võimu tähistav ese oli tihtipeale hooletult õlal või kogunisti toolil rippuv automaat. Piirduti küll alati bussijuhi tervitamise ning veendumusega, et bussis turistid. Kontrollivad nad eelkõige kohalike liikumist ning relvade olemasolu.

Dasenehid on suguluses Keenias ja Tansaanias elavate masaidega. Ning tõesti meenutasid nad oma pika kasvu ja sihvakuse poolest mulle Tansaanias kohatuid masaisid. Enamus meie praeguse reisi poolt külastatavaid hõime on olnud suhteliselt mõõduka pikkusega. Natukene pikemad olid vaid mursid. Ning nüüd veelgi pikemad siis dasenehid. Dasenehide puhul on tegemist tõeliselt kaunite ja sihvakate inimestega! Elavad nad sarnaselt masaidele vitstest punutud onnides, mida on lihtne püstitada ning vajadusel ka teisaldada. Erinev on vaid onni kuju: masaide onnide sissepääs meenutab teokarpi. Dasenehid on põlistest aegadest peale olnud karjakasvatajad-nomaadid. Paiksemaks on nad jäänud rohkem viimasel ajal ning hakanud harima põldu ja tegelema kalapüügiga.

Naised hoolitsevad traditsiooniliselt majapidamise eest ja mehed käivad öösiti näiteks krokodille küttimas. Söövad nad neid küll vaid ise. Teised hõimud ei pea eriti krokodillilihast. Dasenehide hüplevad tantsudki on sarnased masaide omadele. Mul on üks äärmiselt vana, nurkadest juba narmendav, roosa sall. Võtan seda ikka alati reisidele kaasa, sest on hea õhuke ja sobib just soojas kliimas kasutamiseks igasugusel otstarbel. Kui vaja päikese eest varjata, tuule eest, ennast vaja varjata kirikutesse sisenemiseks jne-jne. Nüüd juba mitmendat päeva on mu vana sall osutunud väga populaarseks! Pea kõikides külades on nii suuremad kui väiksemad tüdrukud soovinud seda endale saada. Mulle on mu roosa sall aga väga armsaks aastatega saanud ja loobuda ei raatsi sellest mingi hinna eest.

Dasenehi naised teevad imeilusaid klaaspärlitest kaelakeesid. Kannavad neid ise ja teenivad nende müügiga raha. Klaashelmeid käivad nad ise Keeniast toomas. Kuid suurem osa inimesi saab veel tänasel päevalgi elada oma elu ära peaaegu rahata. Kogu siinne piirkond Turkana järve ääres on ka maailmakuulus esiajalooline asulapaik, mis UNESCO nimistus. Siin avastatud australopiteekide fossiilid on aidanud inimese evolutsiooni uurimist oluliselt edendada. See paik erineb kõikidest muudest maailmas, sest paljude aastatuhandete jooksul elutses siin üsna väikesel alal koos palju erinevaid inimtüüpe. Arvatakse, et see oli mitmesuguste kultuuride omamoodi risttee, mida eri maadelt tulnud isesugused rassid oma rändeteedel läbisid.

Dasenehide juurest tulles saime ületada Omo jõe kohaliku ühest puutüvest uuristatud paadiga. Paat meenutas päris palju meie haabjast. Selle vahega võib-olla ainult, et tüve laiali venitamine on jäänud natukene poolikuks - paadi ääred olid väga kitsad ning arvestatud kohalike kehade saledate mõõtude järgi. Hoopis teistsuguste valgete eurooplaste jaoks osutus see probleemiks. Üks erinevus oli siiski veel: erinevalt siinsest paadist, on aga haabjas ja selle traditsiooniline valmistamisviis, kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja! Loomulikult proovisin mina ka paadi ära - ja nii ebastabiilses veesõidukis pole ma kunagi varem viibinud!

Sõitsime dasenehide juurest tulles hotelli tagasi. Saime kahetunnise puhkepausi. Mina võtsin toast raamatu, tulin sellega restorani, ostsin pudeli külma õlut ja sain veeta väga mõnusad poolteist tundi! Olin laenanud Sireti käest Indrek Jäätsi raamatu "Aafrika kivine südamik". Enne reisi otsisin raamatuid Etioopiast. Ega neid väga ei ole. Nüüd oli Siretil üks neist kotis ja loomulikult pidin ma seda lugema. Kes vähegi Etioopiasse minemas või juba käinud, siis seda raamatut soovitan lugeda! Kell üks oli meil start veel ühte hamerite külla. See oli plaaniväline asi! Kohalik giid rääkis meile eile, et ühes kohalikus külas peetakse täna 15-aastase noormehe initsiatsiooniriitust ning pakkus välja, et soovi korral on meil võimalik seda vaatama minna. Loomulikult soovisime me seda vaadata! Siret tõmbas meie entusiasmi siiski tagasi hoiatades, et tegemist on suhteliselt verise sündmusega.

Iseenesest pole selles osas, mis otseselt puudutab noormehe läbi katsumist või julgusproovi, midagi verist ega hullu. Tuleb vaid hüpata kõrvuti ritta seatud lehmade selga ning joosta neist üle. Iga looma peale tuleb astuda ja kukkuda loomulikult ei tohi. Kõike jälgib terase pilguga mõni vanem meesterahvas, kes siis otsustab, kas proov läbitud. Kui noormees proovi ei läbi, ei tohi ta sellel aastal veel abielluda ja saab uuesti proovida aasta pärast. Verine ja julm osa on aga see, mis sellele eelneb! Nimelt peab noormees piitsutama peenikese piitsaga läbi kõik oma naissoost pereliikmed - ema ja õed. See seletabki naiste selgadel olevaid pikki arme, mida olime juba kõikjal tähele pannud. Eks me olime natukene kõik ärevil ja ettevaatlikud toimuma hakkava suhtes, olime leppinud kokku, et oleme nii kaua kui talume. Kohe, kui toimuv ületab meie piiri, lahkume.

Hamerite küla ei olnud Turmist tegelikult üldse eriti kaugel, aga kohalikel teedel sõitmine võtab aega. Etioopias on tavaline, et keegi on hakanud näiteks teetruupi vahetama, siis on aga betoon saanud otsa (ilmselt ära varastatud!) ja tööd jäänud lihtsalt pooleli. Nii ongi täiesti tavaline, et keset autoteed haigutab sügavik ning kõik sõidukid sõidavad juba aastaid ringi. Viimase osa külani läbisime üldse mööda maastikku põigeldes madala põõsastiku vahel. Külla jõudes ootas meid ees juba väga lõbus meeleolu. Meie jaoks oli tegemist kummalise riituse ja kombega - eestlasi ei kujutaks elu seeski selliselt käitumas. Kuid hamerid lõbutsesid! Meile ootamatult ei olnud aga tegemist riitusega, kus seotakse naised vägivaldselt posti külge ja kus siis mehed neid piitsutavad. Ausalt öelda kirjelduse järgi kujutasin mina tõesti pigem midagi taolist ette!

Tegelikkuses jäi meile aga mulje, et saada oma pere noorelt meesliikmelt mõned sähmakad piitsaga, on naistele auasi. Naised ise norisid, et noormees neid piitsutaks ning said lausa pahaseks, kui esimene üritas mõnele eriti noorele tütarlapsele (ilmselt väike õde) mitte haiget teha ja nagu moe pärast piitsa kasutas. Tütarlapsed vihastasid ning nõudsid väga valjuhäälselt ikka korralikku piitsahoopi. Mitu korda, kui tütarlaps polnud piitsahoobi tugevusega rahul, suruti piits väevõimuga noormehele uuesti kätte, sundides teda seda veel kord kasutama: jäi mulje, et hoopide saajad jäid tõesti rahule vaid siis, kui veri väljas. Kogu selle asjaga kaasnes loomulikult meeletu lärm: lauldakse, karjutakse, hõigutakse, puhutakse pasunaid ja tantsitakse. Visuaalselt näeb asi välja nii, et piitsutamist sooviv naine või tütarlaps läheb noormehe ette ning tantsib kindlat hüppamist meenutavat tantsu. Noormees valib tütarlapse käest piitsa ning lööb teda sellega külje pealt vastu õlavart.

Piitsa pikkusest tuleneb see, et tegelikkuses tabab enamus sellest siiski selga ning kõige suuremad armid tekivadki sinna. Aga ka õlavartele. Piitsutatav hüppab kogu selle aja edasi. Tõesti, mõne tütarlapse seljale olidki tekkinud verised pikad vorbid. Aeg-ajalt käis üks vanem naisterahvas neid mingi salviga määrimas. Mind hämmastas selle juures kõige rohkem see, et miks need naised ise nii väga piitsutamist soovivad??? Traditsiooni järgi näitab see perekonna meeste tugevust. Et siis kõige armilisema selja ja õlavartega naise peres on kõige tugevamad mehed! Teise allika järgi aga tugevdab ja põlistab see hoopis pere veresidemeid. Sellest siis ka eesmärk ikkagi veri välja saada. Jah, ega mulle see komme ei meeldinud, aga kes olen mina, et kritiseerida ühe rahva kombeid, kelle elust ja tegemistest ma vaid põgusalt aimu olen saanud!

Hamerite endi jaoks oli tegemist suure rõõmupeoga, millest tulevad osa saama kõik sugulased ja tuttavad nii lähedalt kui kaugelt. Isegi mõned turistid olid lisaks meile. Kui piitsutamine mitmeid kordi ja mitmes variatsioonis läbi tehtud jõudiski järg riituse põhiosa ehk lehmahüppe juurde. Kusjuures erinevates allikates on kirjeldatud erinevaid veiseid - olen kohanud nii lehma-, härja- kui seebuhüpet. Hüppamiseks valmistudes ajasid mehed juba varem loomakarja lähemale. Nüüd võtsid naised lauldes rivvi ning piirasid ehmunud ja natukene ärevuses loomad sisse. Mehed valisid neist sobivad välja ning paigutasid tihedalt külgi pidi üksteise kõrvale seisma. Kusjuures loomad valitakse meelega erineva kõrgusega, et nende seljas jooksmine ja tasakaalu hoidmine võimalikult keeruliseks teha. Lehmahüpet sooritab noormees alati ihualasti.

Täna valiti välja kuus looma. Aga erinevate andmete järgi võib see arv kõikuda 3 ja 30 vahel. Arv sõltub noormehe päritolust ehk perekonnast. Täismeheks saada ihkav nooruk peab hüppama äärmise looma seljale, jooksma üle rivi, astudes seejuures kõikidele loomadele järjest ja hüppama teisel pool rivi maha. Riitust peab kordama mitu korda. Kui palju täpselt, otsustab kogu ürituse juhendajaks valitud vanem ja lugupeetud meesterahvas. Nagu ka seda, kas riitus sai läbitud või tuleb seda järgmisel aastal korrata. Täna läbis noormees proovilepaneku ning tunnistati seega täisealiseks. Põhiline tulu sellest on see, et nüüd võiks ta põhimõtteliselt abielluda. Tavaliselt poisid seda nii noorelt siiski ei tee - noormees oli vaid 15-aastane. Mehed abielluvad Etioopias keskmiselt 20-aastaselt ning tüdrukud 15-16-aastaselt. Seaduse järgi on see siiski lubatud alates 18ndast eluaastast.

Kogu selle ürituse juurde kuulub loomulikult ka rituaalne jook. Väidetavalt juuakse pikalt lõkke peal keedetud kohvi. Aga vaadates, kuidas see joojatele mõjus, kahtlustasime meie küll pigem hoopis kangemat kraami. Kui lehmahüpe tehtud ning noormees täisealiseks tunnistatud asutasime meie lahkuma. Kohalikel läks pidu edasi aga nüüd juba päriselt suure joomapeoga. Kui olime jõudnud natukene aega sõita tuli päris korralik vihmasadu, mistõttu saime imeilusat kahekordset vikerakaart imetleda. Turmi jõudes selgus, et siin polnud aga tilkagi sadanud. Jõudsime hotelli just päikeseloojangul. Selgus, et meist olid jõudnud ette kohalikud poliitikud jälle. Meid manitseti kohe hiirvaikselt olema ning hotelli vastuvõtust ja restoranist suure kaarega mööduma. Esimese hooga keeldusti isegi toavõtmeid andmast öeldes, et peame ootama. Rääkimata õhtusöögist: meil oli hommikul lepitud kokku, et sööme õhtust kell seitse. Nüüd öeldi, et ei-ei, ega enne kella üheksat kindlasti ei saa. Meile aga ei sobinud see mitte sugugi! Siret saatis meie tagasihoidliku ja lepliku kohaliku giidi uuesti hotelli personaliga läbi rääkima. Öeldes enne veel igaks juhuks, et noh, ta võib ise ka minna... Seda meie giid ilmselt pelgas. Aga tagasi tuli ta toavõtmete ja kinnitusega, et saame siiski süüa kokkulepitud ajal!

Saime toas hetke hinge tõmmata ja siis oligi kell juba seitse. Meile kaeti laud jälle õue. Mis oligi väga mõnus. Lilli ja muid kaunistusi enam laual küll ei olnud. Söök ei olnud ka nii fantastiliselt hea kui eile, aga maitses sellele vaatamata hästi. Tellisime taas pudeli punast veini. Pikalt küll keegi meist ei istunud vaatamata soojale ja mõnusale õhtule, sest pidime pakkima kohvrid kokku juba ees ootavateks lendudeks ning Etioopiast lahkumiseks. Täna oli nimelt meie viimane öö Etioopias magada. Pakkisin kohvri kokku, jätsin peale kiiresti kättesaadavaks soojemad riided Istanbuli lendamiseks ja pugesin voodisse. Kirjutasin ja lugesin veel natukene. Üpris kiiresti tuli aga uni peale. Raha kulutasin täna hamerite rituaali külastamiseks 1000 birri ja veinile 350 birri.