ETIOOPIA - KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!

KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 3. ja 4. detsember 2024

Tänane hommikusöök oli meil 6.30. Kohalikud hõimubossid olid jõudnud jällegi enne meid kohale. Olime kuidagi tahtmatult muutunud taas probleemseks elemendiks nõuetekohasel kummardamisel ning alandlikkusel kõrgemate võimukandjate ees. Aga me ei lasknud ennast sellest häirida! Mainisime vaikselt, et soovime siiski eile kokkulepitud kellaaegadest kinni pidada ning kindlasti ei ole mõistlik arvata, et kui hotell jätkab oma põhitööd ehk klientide head teenindamist, võiks see kuidagi neile kahjuks tulla. Pigem ikka vastupidi! Kohalikud autorideedid aga on siinmail veel äärmiselt olulised! Mõnikord võib Aafrikas ring rännates jääda tõesti mulje, et ülemuse loata ei tohi tavaline inimene hingata ka mitte. Aga siin hotellis oli üks paremaid hommikusi kohve, mida saime kogu reisi jooksul, nii et nautisime... Asjad olid juba pakitud! Nii ruttu oligi möödunud meie viimane öö Etioopias.

Hakkasime sõitma tagasi Jinkasse, kust pidime minema kohalikule lennule Addis Abebasse. Maastikul avanesid meile imelised vaated Etioopia loodusele. Olime nüüd ju suhteliselt mägises piirkonnas. Oli just hetkel saagikoristuse aeg. Paljud kasvatatavatest kultuuridest annavad siinses kliimas kaks saaki aastas. Saagi koristamine nagu ka kõik muud põllutööd, tehakse väga suures osas ära algelisi vahendeid kasutades - põhilised on kõblas ja labidas. Traktorit kohtasin terve Etioopias ringi sõidetud aja jooksul ainult ühel korral! Kündmiseks on talupidajatele abiks vaid härjad. Suuremate ja raskemate koormate (vesi, küttepuud jne) vedamisel aitavad eeslid. Kuid härgasid ja eesleidki saavad endale lubada vaid keskmisest kõvasti jõukamad maainimesed. Ülejäänutel jääb loota vaid oma perekonna kätejõule.

Kui mainisin, et Etioopia on olnud iseseisev riik tekkimisest peale, siis paaril korral on nende iseseisvus küll väga suures ohus olnud! 16. sajandi keskel proovisid osmanid vallutada Etioopiat, et hävitada siinne ristiusk. Etiooplased polnud seni eurooplastesse eriti hästi suhtunud. Neid püüti riigist eemal hoida. Nüüd oli põhjust küll seda otsust kahetseda! Kuid etiooplaste kutse peale tulid portugallased neile siiski appi võitluses osmanite vastu ning pikas võitluses suudeti tõesti viimased tagasi lüüa. Võõrvallutajatega pidid etiooplased rinda pistma veel fašistliku Itaalia vastu 1935. aastal. Itaalia-Etioopia sõja ajal pidi Etioopia tõesti taluma paariaastast Itaalia okupatsiooni, kuid 1937. aastal pidid itaallased tunnistama siiski allajäämist etiooplastele. Kusjuures nimetatud Itaalia-Etioopia sõda oli järjekorras juba teine - esimene oli olnud 19. sajandi lõpukümnendil. Itaalia tahtis saavutada samuti kuulsusrikka koloniaalriigi staatust ning mõlemad sõjad olidki nende üritused saada Etioopia Itaalia kolooniaks.

Kuid ilmselt kõige keerulisem ja raskem periood Etioopia ajaloos on olnud nn derg - 12. septembril 1974. aastal haarasid võimu kommunistid ning kukutasid riigi viimase keisri Haile Selassie I. 1977. aastal tapeti punase terrori poolt rohkem kui pool miljonit inimest. Tohutus segapudrus võitlesid kaudselt üksteise vastu NSVL ja USA. Lisaks segati võitlusesse veel Somaalia ja Eritrea. USA küll taandus. Kommunistlik rumalus viis revolutsiooni 10. aastapäevaks riigi näljahädani, mille tagajärgedega võideldakse kohati siiani. 1990. aastal teatas kommunistide juht ja diktaator Mengistu, et loobutakse sotsialismist. 1991. aastal ta kukutati ning Etioopia sai vabariigiks. Aastatel 1994 kuni 2008 peeti Etioopias Mengistu tegude üle kohut ning talle mõisteti tagaselja surmanuhtlus, mis on siiani jõus. Elab ta aga endiselt rahulikult Zimbabwes.

Imelisi vaateid nautides, eriti veel teades, et need sellel reisil suhteliselt viimased, sest ees ootas Addis Abeba, läks sõit Jinkasse kuidagi ootamatult kiiresti. Lennujaama minekuni oli meil veel tunnikene aega, mille veetsime samas hotelli kohvikus, kus olime esimest korda Jinkasse saabudes juba käinud. Tellisin ühe pisikese külma õlle. Selle kättesaamine osutus aga taas keeruliseks - kui rahasummas suudeti isegi kokku leppida, siis oli avaja kadunud, siis töötaja, kes oskaks avada avajata... aga no kätte ma selle pudeli ikka sain. Kui tund aega oli möödas tuli meie giid tagasi lausa kahe bussiga: meie oma väike buss ja siis suur kolakas kohalik liinibuss! Selgus, et eilne kõva vihm oli viinud ära lennujaama viiva tee ja järele jäänud porimülkast meie bussiga küll läbi ei saaks.

Seega tuli meil sinna mülkani sõita oma bussiga ja siis ringi istuda. No see kohalik buss meenutas küll peaaegu tanki. Meie kohvrid tõsteti väikese bussi katuselt kohe suure bussi peale ümber. Kui uurisime, et miks me selliselt jantima peame ja ei või siis kohe minna suure bussi peale, saime vastuseks, et see on nii õudne, et sellega me ei taha eriti pikka maad sõita. No kui nii, siis nii, ega me midagi vastu vaielda ei osanud, sest polnud meil ju aimugi, kui pikk tee sinna lennujaama siis on. Kuigi Jinkasse saabudes oli lennujaam eemalt paistnud. Kokkuvõttes saime oma bussiga sõita umbes kümme minutit! No selle aja oleks meist nõudlikumadki ära kannatanud. Aga tee asemel haigutas aeg-ajalt tõesti põhjatu mudamülgas. Kohati üritasid meesterahvad labidatega bussi ees küll teed natukene paremaks saada. Aga ega sellest püdela pori ühest kohast teise tõstmises mingit erilist kasu küll polnud.

Aga meie buss läks ka poolemeetristest roobastest ludinal läbi! Ilmselt meil väga vedas - kui olime saanud oma kodinate ja asjadega lennujaama hoonesse sisse, tuli uus meeletu paduvihm. Lennujaam oli selline piklik, käepärastest vahenditest kokku klopsitud kuur keset suurt tühermaad, mis kaetud kõikvõimaliku ja võimatu prügi ja koluga. Võiks ju mõelda, et kui selline pisikene kohalik lennujaam, siis ka asjaajamine lihtsam ning kergem, kuid seda poleks olnud küll mõtet oodata ega loota. Meie pisikese grupi lennule registreerimiseks kulus peaaegu tund aega! Pidime ise täitma oma pagasikviitungid!!! Anti meile alustuseks A4 valge leht ja kaks pastakat. Lehele pidime kirjutama kõik oma nime, e-postiaadressi ja aadressi. Siis saime igaüks väikese paberilipiku, kuhu pidime veel korra samad andmed ringi kirjutama - see kleebiti kohvri külge.

Palusin juurde paari pastakat, sest päris suur aeg läks ootamise peale. Aga pastakaid rohkem neil ei olevat! Mõtlesin, et aga kui need pastakad tühjaks saavad, kas siis ei peagi neid pabereid täitma? Või siis tuleb oodata kuni keegi poodi läheb? Selliste teeoludega võib see päris pika aja võtta! Ja kas siis lennuk läheb lihtsalt hiljem välja? Aga no tegelikkuses on olukordadel alati lihtsamad lahendused ja nii võtsimegi, kellel oli, oma pastakad välja. Enda oma jätsin neile igaks juhuks. Sest kui alguses tundus, et olime ainukesed lennuki peale minejad, siis tegelikult hakkas rahvast päris palju saabuma. Meie Lõuna-Etioopias ringi seigeldes ei olnud me kuni eilse riituse külastuseni kohanud peaaegu mitte ühtegi välimaalast. Nüüd oli näha, et mõned seltskonnad siiski olid siin peale meie veel.

Kõige naljakam asi Jinka lennujaama juures oli aga kliendi rahuloluküsitluse ankeet! Kui ootesaalis saime lõpuks maha istuda, et lennukit oodata, jagas üks tütarlaps meile laiali A4 paberilehed. Lehe mõlemad pooled oli tihedalt täis küsimusi, millele oodati vastamist. Küsimusi oli igasuguseid ning järjest kõrgemale tõstsid need meie kulmud! Kuidas olete rahul Jinka lennuvälja poodide ning nende kaubavalikuga? Olime näinud lennujaamahoonesse sisenedes vaid kõikuvatel jalgadel lauda, kus üks naine müüs kohvipakke. Kuidas olete rahul meie restoranide alaga? Tõesti, selle kõikuva laua kõrval oli üks teine veel kõikuvam, kus üks meesterahvas müüs vett. Kuidas olete rahul parkimisalaga? Kas parkimise hind on teile vastuvõetav? Kuidas olete rahul meie lennujaama V.I.P alaga? Kõige porisema koha peal parkla kõrval olin silmanud tõesti vastavasisulist silti: et need kõige tähtsamad isikud siis ootavad lennuki peale minekut seal!? Arusaadavatel põhjustel ma muidugi kedagi seal sildi kõrval seismas ei näinud. Ilmselt oli ankeet paljundus mõne suure rahvusvahelise lennujaama omast!

Aga meie lennuk tuli ja eriliste vahejuhtumiteta me selle peale saime ning varsti maandusimegi Addis Abebas uuesti. Addis Abedas käisime kõigepealt vaatamas Püha Kolmainu katedraali, mis on üks tähtsamaid kirikuid Etioopias. Kuna olime ühe päeva plaanitust ju vähem Etioopias, siis ilmselt siia see kaotatud päev läkski - kiriku juurest sõitsime eemalt korra vaid mööda. Midagi me eriti ei näinud, kuigi mina isiklikult ootasin väga just selle paiga külastust! Tegemist on tõesti ühe kauni ehitisega Etioopias. Tähtsusest rääkimata! Kiriku lasi ehitada viimane keiser Haile Selassie I isiklikult ning valmis katedraal 1964. aastal. Katedraalis paikneb ka Etioopia viimase monarhi ja tema naise hauakamber. Nõnda peangi kahjuks foto koha pealt ehtima ennast võõraste sulgedega - siin eksponeeritud foto on pärit tegelikkuses interneti avarustest mitte minu kaamerast.

Haile Selassie I pandi koos perega pärast kommunistide riigipööret koduaresti. Umbes aasta pärast tuli teade, et endine keiser on surnud. Matmiskohta ei teadnud aga keegi. Alles 90ndate alguses leiti tema surnukeha üles ja 2000. aastal maeti suurejooneliselt ammu rajatud hauakambrisse ringi. Tollase ametliku versiooni järgi oli keiser surnud hingamisteede haigusesse - eks see siis ilmselt poomine oli! Maetud oli ta WC põranda alla. Ilmselt meelega näitamaks kommunistide suhtumist keisrisse! Edasi sõitsime aga Addis Abeba turule. Oli pärastlõunane aeg ning kõige vilkam tegevus turul juba lõppenud, kuid rahvast ja sagimist oli endiselt palju. Turg hõlmab meeletult suure osa linnast, lausa mitmeid kvartaleid. Turul kauplejad ka elavad ise tihtipeale siin samas.

Turg on nii suur, et meie bussi pealt maha ei tulnudki vaid sõitsime bussiga ringi! Osadel meist, kes olid vahetanud reisi alguses rohkem raha, oli sellest enamus veel alles. Nüüd otsis giid paari poodi, kus nad siis saaksid oma raha ära kulutada, sest tagasi ei vahetata siin midagi. Käisime kullapoes: mina ausalt öelda poleks julgenud siit midagi osta ja ega keegi ei ostnudki. Siis läksime mingisse turistipoodi, kust oli veel vähem midagi osta. Mina olin isegi saanud suurema osa oma rahast ära kulutada. Olin ka vahetanud suhteliselt vähe. Järele oli jäänud nüüd vaid jootraha giidile. Bussijuhile olime Jinkas juba tema osa ära andnud. Ootas meid veel ees suur toidupood. Sealt ostsin küll kohvi ning natukene maiustusi kaasa. Giidi raha olin pannud kõrvale ja nüüd veel alles oligi vaid mõnisada birri.

Õhtust läksime sööma suurde turistidele mõeldud rahvuskeskusesse, kus lisaks söögile ootasid meid ees rahvusmuusikud ja -tantsijad. Söök oli päris hea, viimase raha kulutasin ühe džinnikokteili peale. Sellega oli muidugi kõvasti tegemist jälle, et saaksime hinnas kokkuleppele. Kohalik giid pidi tulema meile taas appi. Aga aega kulus selle mõttetu vaidluse peale peaaegu pool tundi! Lauljad ja tantsijad olid seevastu päris toredad. Väga lihtsustatud kava muidugi, kuid tegelikult oli hea. Õige varsti oligi aga käes aeg lennujaama poole liikuma hakata. Saime lennule registreeritud, kui selgus, et lend on taas hilinenud juba 40 minutit ehk suhteliselt tõenäoline tundus taaskord Istanbulis järgmisest lennust mahajäämine. Siret üritas nüüd juba check-in´is saada nad nii kaugele, et nad oleksid nõus Istanbuli teatama, et meie seltskond on tulemas ja me üldse mittte ei soovi Tallinna lennust maha jääda.

Saime kohad lennuki ette otsa ning pagasile V.I.P kleepsud. Igal juhul oli meil Istanbulis lennujaama töötaja vastas, kes viis meid kiiresti järjekorras seismata läbi turvakontrolli ja seega jõudsime kenasti järgmisele lennule. Jõudes Tallinnasse järgmise päeva hommikul oligi lõppenud meie reis Etioopiasse! Kahe viimase päeva jooksul olin kulutanud raha kohvikus 60 birri õllele, bussijuhi jootraha 600 birri, Addis Abebas poes 1800 birri, giidile jootraha 900 birri, kokteil viimase õhtusöögi juurde 210 birri. Kokku siis 3570 birri. Kogu reisi peale kokku kulus mul umbes 8418 birri kohalikus rahas (mingi väike vahe on küll vahetatud raha ja kirja pandud summa vahel, aga näiteks hiljem kodus leidsin veel kuskilt taskutest birre ja kohalikele andsin ka mõnes kohas natukene). Eurodes on see summa umbes 138 eurot. Vahetasin 150 ehk siis 12 eurot olin kuskile ära kaotanud. Lisaks siis juurde Germalole makstud reisiraha.

Tulevikust rääkides: kevadise koolivaheaja veedame aga Eliisabetiga Nizzas ja Monacos!