NIZZA JA MONACO - ESIMENE JA TEINE PÄEV!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 22.-23. aprill 2024

Eile õhtul hilja olime saabunud pärast mõningaid teravaid elamusi Nizzasse. Lumetuisusest Tallinnast ja Riiast. Natukene kummaline kõik see lumi aprilli lõpus tundus, aga seda parem oli kasvõi hetkeks põgeneda kõigest sellest. Kui Nizzasse kohale jõudsime saime alustuseks natukene linna kohal tiirelda, et maandumiseks luba saada. Nähtavus oli halb. Aga läks veelgi hullemaks: täpselt linna kohal oli mingi torm! Lõpuks saime siiski maandumiseks loa. Olime peaaegu juba puudutamas maapinda, kui siiski loobuti maandumisest ning lennuk veel viimasel hetkel uuesti ennast maast lahti rebis! Rohkem me maandumiseks luba ei saanudki.

Maanduda oli aga vaja, sest teadupärast on lennukitel kütust suhteliselt täpselt vaid vajaliku lennu jaoks. Ühesõnaga: meil hakkas kütus otsa saama! Variandiks oli Marseilles lennuväli. Lõppkokkuvõttes maandusime siiski hoopis Itaalias - Pisas! Seal tankisime. Ootasime tunnikese kuni torm Nizza kohalt lahkus ja üritasime uuesti. Selle korral siis õnnestunult. Sõit üle Vahemere Pisast Nizzasse oli üks ilusamaid lennusõite, mida olen kogenud. Ilusam on olnud vaid Keenias lend Mombasast Nairobi, kus saime pikalt imetleda Kilimanjaro uhket mäge! Hotelli olime saanud siiski teatada, et me jõuame kunagi teadmata ajal. Vastuvõtt oli avatud 24 tundi ning seega polnud meie hilisem saabumine probleem. Lennujaamast sõitsime trammiga linna. Käisime läbi kebabiputkast, kust ostsime õhtusöögi. Hotellis meid kenasti oodati juba, tunti südamlikult kaasa pika ja natukene äreva lennu pärast. Ja imestati samuti, et tavaliselt neil selliseid ootamatuid ja suuri torme ei ole! Ronisime neljandale korrusele oma tuppa, sõime ära õhtusöögi ja pugesime voodisse. Hommikul, pärast sööki, oli Eliisabetil vaja osaleda loengus - moodne ajastu! Mina sain lihtsalt tööd teha sellel ajal.

Umbes kella ühe ajal alustasime tutvumist Nizzaga. Linn on suurim Vahmereäärne kuurort ning suuruselt viies Prantsusmaal. Lennujaam on reisijate arvult lausa teine! Nizza on 4. sajandil eKr asutatud kreeklaste poolt, kes nimetasid linna liguuride üle saavutatud võidu auks võidujumalanna Nike järgi. Hiljem vallutasid linna roomlased. Keskajal oli Nizza Pisa liitlane ja Genova vaenlane. Linna on olnud osa Savoia kuningriigist ning 1815-1860 kuulus riik Sardiinia kuningriigi koosseisu. 1860. aastal annekteeriti Nizza Prantsusmaa poolt. Suur osa itaallastest linaelanikke oli küll sellele vastu ning toimus mitmeid võitlusi ja vastuhakke. II maailmasõja ajal oli linn allutatud Hitleri okupatsioonivägedele. See on olnud üks raskeimaid aegasid Nizza ajaloos. Linna vabastasid lõpuks 30. augustil 1944 USA langevarjurid. Sõja tagajärjed olid linnale rasked - rahvaarv vähenes väljarände tõttu 15% ning majanduselu oli totaalses madalseisus. Pärast II maailmasõda tabas linna aga vastupidi väga kiire majandustõus: algas ehitusbuum! Rajati hotelle, butiike, uusi promenaade ning ehitati ümber suur osa teedevõrgustikust.

19. sajandi keskpaigas avastasid linna ja selle mõnusa kliima Euroopa aristokraadid! Nende hulka kuulusid ka nt kuninganna Victoria koos poja Edward VII ning Vene tsaari Nikolai I lesk. Nizza päikeseline ja värske õhuga kliima on meelitanud läbi aegade ka kunstnikke ja kirjanikke. Nietzsche veetis siin kuus järjestikust talve ning  kirjutas just Nizzas "Nii kõneles Zarathustra". Tšehhovi "Kolm õde" valmis samuti kirjaniku Nizzas elades. UNESCO kuulutas Nizza 2021. aastal maailmapärandi nimistusse kuna sel on ajalooline tähtsus just Euroopa aristokraatia talvise kuurortlinnana, millest tulenes linnas ainulaadne kultuuride segu.

Ilm oli imeilus ning soe võrreldes eilse lumetormiga Eestis ja Lätis. Meie hotelli läheduses oli kohe Nizza moodsa kunsti muuseum, kuid kahjuks osutus see remondi tõttu suletuks. Saime vaid eemalt imetleda imposantset ehitist ning selle kõrval paiknevat meeletu suurt ja väga lahedat inimese pea skulptuuri, millele justkui kast pähe tõmmatud. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui jalutada mööda vanalinna tänavaid edasi mere poole. Vahepeal külastasime Notre Dame´i kirikut. Tegemist on gooti katedraaliga, mille ehitamine 1864-1868 oli ajendatud soovist lisada äsja Sardiinia kuningriigi alt Prantsusmaale vallutatud linnale mõni prantsuse arhitektuuri näide. Tegemist on linna suurima, kuigi mitte tähtsaima, kirikuga! Sainte-Marie et Sainte-Reparate de Nice kirik ehk lühemalt lihtsalt Nizza katedraal on see eest linna peakirik. Katedraali esimese hoone ehitamine algas aastal 1049. Hiljem on kirikut laiendatud. Uue kiriku (praeguse peahoone) ehitus algas 1650. aastal ning kirik valmis 1685. Selle kõrvale ehitati 1731-1757 silmapaistev kellatorn, mis on siiani üks Nizza sümboleid. Nizza katedraal asub tõeliselt kitsas vanalinna osas, kus majade vahel ekseldes võib tähtis hoone täiesti märkamata jääda. Teame omast käest...

Pärast kirikuid oli küll aeg osta üks mõnus jäätis ja minna seda promenaadile nautima - isegi ühe vaba pingi leidsime! Nizza mereäärselt promenaadilt avanes meile imeline vaade Vahemerele! Taevas olid fantastiliselt ilusad sinised pilved. Võib täitsa ette kujutada, kuidas siin rohkem kui 150 aastat tagasi jalutasid valgete kleitide ja päevavarjudega kõrged soost daamid. Eliisabet nautis oma jäätist igal juhul kauem. Jalutasin mööda promenaadi natukene ja pildistasin. Enne igat reisi olen ma näinud õudusunenägusid sellest, kuidas ma olen kuskil reisil, kuid olen koju unustanud kaamera. Nüüd on aga peaaaegu selline asi juhtunudki: kaduma on läinud mu kaamera akude laadija! Ei suutnud seda mitte kusagilt leida. Korraks mõtlesin asju pakkides, et äkki jätakski kaamera üldse koju ning prooviks saada hakkama ainult telefoni kaameraga. Kuna aga fotoka akudest üks oli siiski täiesti laetud otsustasin kaamera ikkagi kaasa võtta lootuses, et äkki peab vastu. Kui ma just meeletult pilte ei tee peab üks aku vastu peaaegu kolm päeva. Täna olin kaamera siiski hotelli jätnud, et seda ühte akut säästa. Nii tegingi pilte vaid telefoniga. Pean aga ütlema, et Apple´i telefonidel on nii head kaamerad, et hiljem pidin tunnistama nii mõnegi telefoniga tehtud foto paremaks võrreldes kaameraga omaga.

Jäätis söödud ja pilved vaadatud jalutasime edasi Massena väljakule. Kuidagi seostasin Massena väljakut kohe Massena paleega, kus Napoleon Bonaparte peatus kunagi. Tahtsin külastada seal hetkel asuvat muuseumi, kus säilitatud enam-vähem Napoleoni aegne interjöör. Kuid Google Maps juhatas meid korduvalt mingi hirmuhke kaubanduskeskuse juurde. Lõpuks oli meil mõistus ja jaks otsas ning loobusime. Hiljem selgus, et tegelikult oleksime pidanud otsima hoopistükkis Massena muuseumi. Paleeks nad nimetavad hoopiski poodi, mis asub Massena väljakul! Aga Prantsusmaa reisijuht väitis mulle vastupidist.

Asusime hoopis otsima kohta, kus saaksime lõunat süüa. Aga ka see ei osutunud kergeks! Oli küll palju igasuguseid kohtasid - põhiline häda oli aga selles, et kõik olid liiga kallid või siis liiga odavad! Liiga odavad selles mõttes, et me ei otsinud lihtsalt kohta, kus kõht täis süüa vaid kohta, kus oleks ilus ja hubane. Aga siinsed odavad kohad ei olnud mõnusad. Olles juba pikalt ringi jalutanud jõudsime suure tiiruga meie hotelli kanti. Eliisabetile jäi seal silma üks sushirestoran. Ega see nüüd ka mingi imeilus ega eriliselt hubane koht ei olnud. Kuid natukene eelnevatest siiski kenam. Lõunasöögist oli nagu nii sujuvalt õhtusöök saanud ning õues hakanud vihma tibama. Otsustasimegi siis sushi kasuks! Kummaline oli see, et tütarlaps, kes meid teenindas, oli küll väga armas ja abivalmis, kuid ei osanud inglise keelt. Ja see on siin valdav tendents. Ei peeta eriti oluliseks, et klienditeenindajad võõrkeeli valdaks. Turisti enda probleem kui prantsuse keelt ei räägi! Muidu teenindas meid aga imearmas tütarlaps! Kaasklientide kohta seda küll öelda ei saanud kahjuks, sest restorani teises otsas oli seltskond naisterahvaid, kes lausa röökisid oma juttu, kuigi olid üksteisest napilt poole meetri kaugusel. Karjuval kõneviisil räägiti üksteisest üle karjudes telefoniga ning minu kõige suuremaks hämmastuseks kõige selle lärmi taustal röökis veel kahe naisterahva telefon mängida mitte just kõige vaiksemat muusikat.

Sushi oli aga tõesti hea! Kahjuks oli meie laud nii imeliselt väike, et seal söögipulkadega erinevate kausside vahel sahmerdades ajasin laua alla oma klaasi veiniga, kust olin jõudnud vaid paar lonksu võtta. Kõht täis käisime poes. Tahtsime õhtuks hotelli osta veel natukene näksimist ja pudeli veini. Ühest poest saime apelsinimahla. Veini, juustu ja küpsiseid saime teisest poest. Ja jälle imestasin, et kuidas on võimalik, et väljaspool Eestit on nii odavalt müügil täiesti head ja joodavad veinid!!! Pudel veini, kolm erinevat sorti juustu ja kaks sorti kreekereid maksid kokku vaid kümme eurot. Mööda ei suutnud me jalutada ka pagariärist, kust ostsime šokolaadi croissant´e. Hotellis Eliisabet veel õppis, mina tegin tööd. Ning saime äärmiselt armsa uudise, et ajal, kui me linna peal hulkusime, olin saanud vanatädiks!

Raha kulutasime eile 1,5 eurot pudelile veele Riia lennujaamas, õhtusöök Nizzas 12 eurot, turismimaksu tuli maksta hotellis 6 eurot ning bensiini ostsime 80 euro eest Riia poole sõitu alustades. Täna kulutasime hommikusöögile 22 eurot, erinevates poodides 25 eurot (ostsime ka kaardid ja margid), õhtusöök oli 44 eurot, jäätis 10 eurot. Samuti maksin ette ära kõik hommikusöögid ehk 66 eurot. Kohe eile ei julgenud seda veel teha: tahtsime enne ikka proovida. Aga söök osutus suhteliselt heaks. Kokku oli see kõik siis 266,5 eurot.