NIZZA JA MONACO - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 24. aprill 2024

Ärkasime 8.00, mis on päris hea tulemus, arvestades, et Eestis oli kell sel hetkel juba üheksa. Seega me magasime päris normaalselt. Sõime oma armsas hotellis hommikusöögi ning läksime rongi peale. Täna ootas meid Monaco! Kuna pea alati on piletiautomaat meie saabudes lõpetanud töö, siis nüüd oli meil harukordne võimalus osta pilet päris inimese käest ja loomulikult otsustasime seda kasutada. Aga no see järjekord venis ikka tõeliselt! Piletimüüjal olid vist kõik kunded parimad sõbrannad... vaevalt ta muidu igaühega nii pikalt lobisenud oleks! Isegi kohalikud hakkasid ilmutama lõpuks teatud närvilisuse märke. Saime siiski piletid kätte ja tormasime perroonile. Suure kiiruga jäi meil aga märkamata kuhu poole peame sõitma ja nii me selle vale rongi peale sattusimegi.

Aga järgmises peatuses tulime maha, ootasime 15 minutit uut rongi ja sõit võiski alata. Nüüd, õiges suunas sõitev rong, oli ootuspäraselt puupüsti täis Monacosse sõitjaid. Ei taha üldse teada, kui palju neid inimesi oleks siin nt juulikuus!? Sõit võttis aega natukene alla tunni aja. Eliisabeti telefonil oli siin mingi error: kui mina olin veendunud, et oleme Monacos ja peame maha minema, näitas tema telefon, et peame veel tükk aega edasi sõitma. Õnneks läksime siiski maha. Muidu oleksime ühe päeva jooksul kaks korda valesti sõitnud. Jalutasime kõigepealt sadama juurde. Monaco Vürstiriigi puhul on tegemist pisikese kääbusriigiga (2,02 ruutkilomeetrit)  - ainult Vatikan on veelgi väiksem riik. Rahvastiku tiheduselt on Monaco aga maailmas esikohal (38 350 inimest). Huvitav on võib-olla seegi, et Monacos puuduvad looduslikud taimekooslused, kuid on näiteks 7 parki!

Monaco on väga tihedalt olnud läbi ajaloo seotud Prantsusmaaga ning selle märke on säilinud tänase päevani. Näiteks nimetab Monaco vürst valitsust juhtiva riigiministri kolme Prantsusmaa esitatud kandidaadi seast. Kuni 2002. aastani sai riigiministriks määrata vaid Prantsusmaa kodaniku. Vürstil ja riigiministril on täidesaatev võim. Seadustandev võim kuulub Rahvuskogule. Kolmandik Monaco elanikest ongi prantslased. Kusjuures 2016. aasta rahvaloenduse andmetel elas riigis ka 31 eestlast! 1861. aastal sõlmitud kokkuleppe järgi tagab Monaco kaitse sõjalise rünnaku korral Prantsusmaa. 6. sajandil eKr asus siin piirkonnas Vana-Kreeka koloonia Monoikos, mis andiski nime Monacole. Monaco ajalugu on sarnane Nizza omale ning aegade jooksul on mõningad ühed ja samad valitsejadki neil kahel linnal olnud.

Monaco iseseisvus 8. jaanuaril 1297. aastal, mil asumi ostsid Genova käest Grimaldid. Vaatamata suurtele perekonnatülidele ja vähemalt ühele poliitilisele mõrvale on üks maailma vanim dünastia endiselt võimul. Monaco võlgneb oma kuulsuse eelkõige kasiinole. Lõputute legendide allikaks olev Grand Casino rajas 1865. aastal pankrotist pääsemiseks Charles III. Ettevõte osutus niivõrd edukaks, et 1870. aastal sai riigis kaotada ära maksud. Kasiino rajati iidse Monaco-Ville sadama vastas asuvale viljatule kaljuneemele, mis hiljem nimetati valitseja auks Monte-Carloks. Monte-Carlo on siis üks Monaco linnaosa. Tänapäeval on Monaco paljude jaoks maksuparadiis ning kohalike elanike sissetulek on maailma kõrgeim. Monacol on Prantsusmaaga sellel teemal olnud ka lahkhelisid. Hetkel on kokkulepe kahe riigi vahel, et 5 aastat Monacos resideerinud prantsuse ärimehed peavad hakkama maksma makse. Teisena on kindlasti kuulsad Monacos toimuvad rallid: Grand Prix de Monaco ja Monte-Carlo ralli! Nimed on tulnud küll Monacost, kuid ralli ise kulgeb suures enamuses siiski Prantsusmaa teedel. Monaco on lihtsalt ilmselgelt liiga väike rallisõitmiseks! Mulle see ralliasjandus üldse ei meeldinud: suur osa mereäärsest alast on ehitatud täis ilgelt koledaid tribüüne, mis kasutusel vaid paaril korral aastas. Mereäärsed kohvikud paiknevad tribüünide all, kus puudub igasugune vaade merele!!!

Sadam üle vaadatud asusime vürstipaleed otsima. Selleks tuli ronida üles mäe otsa. Ostsime piletid ning käisime paleed ka seest vaatamas. Palais Princier on ehitatud 13. sajandil ning täidetud hindamatute freskode, mööbli ja vaipadega. Palee on avatud vaid suvekuudel. Aprill kuulub nende hulka siin. Hetkel on Monaco valitseja vürst Albert II. Kahtlemata on kõige kuulsam Monaco valitseja läbi aegade aga hoopis tema isa, prints Rainier III. Monaco oli pärast II maailmasõda madalseisus, riigikassa oli kehvas seisus ning Rainier otsustas ehitada uuesti üles Monaco õitsengu tehes riigist maksuparadiisi ning turismikeskuse. Selle aluseks oli vaja aga nii öelda positiivset reklaamikampaaniat riigile, millele arvati kaasa aitavat prints Rainieri abielu mõne kuulsusega. Asuti otsima abikaasat kuulsate filminäitlejate seast. Üheks variandiks olevat olnud isegi Marilyn Monroe. Valituks osutus lõpuks Grace Kelly, kellega olevat korraldatud kohtumine Cannes´i filmifestivali ajal fotosessiooni ettekäändel printsi palees. Kui palju sellest loost on tõsi otsustagu igaüks ise!

Veel teine ja ilmselt olulisemgi põhjus kiirustamaks abieluga oli see, et seaduse järgi pidi Monaco troonil olema meessoost Grimaldi. Vastasel juhul oleks läinud troon Prantsusmaale. Seega oli Rainieril vaja trooni säilitamiseks oma suguvõsale poega! 2002. aastal see seadus siiski muudeti. Ilmselt ongi läbi aegade olnud kuulsam printsess Grace kui tema abikaasa Rainier. Grace Kelly sai õnnetult surma 1982. aastal autoõnnetuses südamerabanduse tõttu kui tema auto mägisel teel teelt välja sõitis. Autos oli ka tema teismeline tütar printsess Caroline, kes pääses imekombel kergelt. Jalutasime läbi ka paar palee kõrval olevat vanalinna tänavat ja ühe pargi. Väga ilusad! Vanalinnast ostsime mõned külmkapimagnetid koju viimiseks. Olid tunduvalt odavamad võrreldes Nizzas müüdavatega! Imetlesime ilusaid vaateid merele ning külastasime Monaco katedraali ehk Cahtedrale de Notre-Dame-Immaculee´d.

Ja ega siin rohkem nagu midagi vaadata ei olnudki. Jalutasime rongijaama tagasi: järgmine peatus Eze! Eze puhul on tegemist pisikese ajaloolise mägikülakesega. Rongilt maha tulles sõime kõigepealt lõunat esimeses kohvikus, mis rongijaama juures asus. Olime lootnud küll leida mõne toreda kohviku Monacos, aga sealt ei leidnud me ühtegi kohvikut. Peale siis nende juba mainitud jubedate seal mere ääres tribüünide all. Tellisime võileivad. Kätte saades saime alles üllatuse - see võileib oleks olnud paras kolmele inimesele! Suutsin süüa kolmandiku ära ja ülejäänud pakkisime kaasa. Nüüd algas matk alles siis tõelisse Eze külla, mis asub kõrgel mäe otsas. Google Mapsi järgi oli sinna tund aega ronimist.

Umbes nii kaua meil läkski. Tegime mõned pildistamise ja looduse imetlemise pausid, sest rada oli tõeliselt kaunis ning vaated imelised. Ajalooline Eze on ehitatud kunagi hästi kaitstud kindlusena. Linnakese ajalugu on olnud kirju. Vallutajaid on olnud palju ning kõiki neid siin üles lugema hakates läheks väga igavaks ja pikaks see lugu. Kuid 1860. aastal läks Eze siinsete elanike ühehäälse otsusega Prantsusmaa koosseisu. Ezet on nimetatud ka Kotkapesaks siit avaneva fantastilise vaate pärast Vahemerele. Selge ilmaga pidavat lausa Itaalia kätte paistma, mida mina küll ei näinud, aga ilmselt peaks olema ka kotka silmad, mida minul kohe kindlasti ei ole! Eze puhul lummavad külastajaid ilmselt kõige rohkem selle imearmsad kitsad tänavad, imeliselt korrastatud väikesed romantilised kivimajad ning loomulikult need mainitud vaated. Lisaks on linnakene täis imearmsaid väikeseid kunstipoode. Siin müüakse ehteid, maale, riideid ja muud kõikvõimalikku kaupa. Tänasel päeval ongi Eze pigem kunsti- ja turismikeskus. Linna on nimetatud ka muuseumikülaks. Algseid elanikke on nüüdseks siia väga vähe alles jäänud. Käisime meiegi paaris ehtekaupluses. Eliisabet uuris käevõrusid. Olid tõesti ilusad! Kuid lõpuks ei suutnud ta siiski valida seda kõige-kõigemat ja nii see ost tegemata jäi... 

Jalutasime küla kitsad tänavad läbi. Nii kaua kuni hakkasime lõpuks ühte ja samasse kohta tagasi jõudma. Lõpuks sattusime Eze kiriku juurde. Eglise Notre-Dame-de-l´Assomption. Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on see oskus panna kirikutele võimatult pikkasi ja keerulisi nimesid. See tuleb neil tõesti hästi välja. Kirik on ehitatud 1764. aastal ning oli remondis parasjagu, mistõttu me väga head ülevaadet sellest ei saanud. Sisse saime küll minna. Panime põlema küünla. Aga väljast oli hoone ümbritsetud tellingutega. Kiriku territooriumi teises otsas oli üks pisikene roostetanud värav. Lukus see ei olnud ja seega pidin loomulikult vaatama, mis on peidus selle värava taga. Surnuaed. Surnuaiad mulle meeldivad! Eze surnuaed on rajatud kolmele platoole. Tasase maaga on mägedes teadupärast keeruline. Jalutasime need läbi - mulle meeldib surnuaias jalutada. Lugeda hauatähiseid, nimesid nendelt, eluaastaid ning kujutada ette, milline on olnud nende inimeste elu ja saatus. Kiriku ja surnuaia juurest tulles otsisime ühe äärmiselt armsa pisikese kohviku. Tellisime šokolaadikooki vahukoorega ja kohvi. Mina võtsin ka klaasi punast veini. Võin vist ausalt tunnistada, et nii head šokolaadikooki polnud ma mitte kunagi varem saanud! Istusime ja nautisime päris pikalt.

Kuna päike aga meie peale ei paistnud, siis mingi aja pärast hakkas natukene jahe ning otsustasime edasi või siis tegelikult tagasi liikuda. Jalutasime veel natukene ja tegin mõned fotod sellest imelisest külast. Või siis linnast. Prantslased pole vist ise ka veel lõplikult otsustanud, et millega siis täpsemalt tegemist. Kohati mainitakse linna, kohati nimetatakse külaks. Alla minek läks loomulikult kiiremini kui üles ronimine. Aga ikka imestasime, et kas tõesti tulime nii pikalt siit üles!? Tegelikult saab rongijaamast üles külla siiski ka bussiga. Kuid meie soov oli just jalutada. Umbes poolel teel alla kostus meieni eestpoolt kõva venekeelset kisa. Lähemale jõudes avanes meile alguses päris koomiline, aga hetke pärast päris kurb pilt: vanem paar oli suutnud ennast üleval külas nii täis juua, et nüüd tuli meesterahval põhimõtteliselt vedada oma purupurjus naist mäest alla. Naine ainult kriiskas, et seda tulevat teha ettevaatlikumalt. Millegagi meie neid aidata ei saanud. Neil oli omavahel nii palju maid ja puid jagada, et ega nad ei pannud väga teiste inimeste möödumist tähelegi. Lihtsalt kurb, et tore koht ja ilus päev pidi nende jaoks lõppema selliselt.

Raudteejaama juurde jõudes ostsime nüüd küll automaadist piletid Nizzasse. Siin oli eriti huvitav masin: valikuid sai teha pöörates suurt ratast! Selle peale andis ikka tulla. Aga piletid saime kätte ning suhteliselt kohe tuli ka rong, mis meid Nizzasse tagasi viis. Nizzasse jõudes jalutasime hotelli. Käisime dušši all. Mina pidin natukene tööd tegema ja Eliisabet läks jalutama. Kaasa sai ülesande leida läheduses mõni armas baar või kohvik, kus saaksime hiljem klaasikese veini juua. Umbes tunni aja pärast ta helistaski, et on leidnud sellise koha! Jalutas hotelli juurde tagasi. Panin riidesse ja saime tänaval kokku. Baar oli tõesti armas. Pisikesel majadevahelisel väljakul suurte ja vanade puude all. Mina võtsin klaasi punast veini ja Eliisabet mingi kokteili.

Õhtusööki me polnud täna söönudki ja ikka veel polnud kõht eriti tühi. Lõunane võileib oli äärmiselt korralik söök! Seda oli meil hotellis veel alles ka. Pärast tunnikest nautimist, õues oli soe ja mõnusalt hämar, hakkasime tagasi jalutama. Toas sõime ära oma võileibade jäägid. Siis veel lugesime ja kirjutasime natukene ja ega uni ei lasknud ennast pikalt oodata pärast nii tegusat päeva. Raha kulutasime täna rongipiletitele Monacosse 8 eurot, paleepiletitele 10 eurot (saime mõlemad õpilase piletid poole hinnaga), külmkapimagnetitele 6 eurot, rong Ezesse maksis 6 eurot, lõunasöök 25 eurot, kohvikus kulus 31 eurot, rongipiletitele Nizzasse 6 eurot ja baaris kulutasime ära 14 eurot. Kokku teeb see siis 106 eurot.